Eesti riigil puudub selge visioon, milline peaks olema regionaalpoliitika. Milline on elu Tapal, Paides, Tõrvas ja paljudes teistes Eesti piirkondades aastal 2035? Kahtlemata on teinud riik teinud mitmeid vajalikke otsuseid, et arendada regionaalpoliitikat, kuid minu hinnangu on see olnud suuresti juhuslik.

Tundub, et riik on võtnud suuna, kus lastakse regionaalpoliitikal liikuda isevoolu ehk siis inimesed suunduvad sinna, kus on paremad töökohad, suuremad palgad, kvaliteetsem haridus jne. Vastanduv variant praegusele oleks see. kui riik võtaks selge sihi, näiteks igasse maakonda jääks mitmeid tugevaid tõmbekeskusi, kus on võimalik samaväärselt Tallinnale ja selle lähivaldadele teenuseid tarbida. Antud variant eeldab aga seda, et riik astub pealtvaataja kohalt ning hakkab tegutsema.

Riigi suurimaks regionaalpoliitika elluviimise partneriteks peaks olema kohaliku omavalitsus. Kui vaatame omavalitsuste rahalist seisus, siis vastu vaatab keeruline olukord: ressurssi jätkub vaid hädapärasteks tegevusteks. Nagu viimasel ajal oleme meediast lugenud, siis on mitmed Eesti omavalitsused saneerimisele väga lähedal. Saneerimine või selle lähedal olemine tähendab suure tõenäosusega kärpeid. Paremal juhul näeme asutuste liitmist ning halvemal juhul lausa sulgemist.

Oleme ilmselt kõik lugenud uudiseid, milles räägitakse nii rahvamajade kui ka kooliastmete sulgemisest. See kõik näitab seda, et meie omavalitsuste tulubaas tuleks ümber vaadata. Tuleks kas suurendada tasandusfondi osalust või veelgi enam pakkuda võimalusi omavalitsusele taotleda raha sihtotstarbeliselt.

Regionaalpoliitikat ei saa vaadata teistest poliitikatest eraldi. Kuna puudub selge nägemus regionaalpoliitikast, siis teiste poliitikate tõttu tehakse mitmeid karuteeneid, mis paratamatult panevad maapiirkonnad keerulisse seisu.

Toon näite oma koduvallast Türilt. Selleks, et Türi valla keskusesse, Türi linna uut koolihoonet ehitada, vajas omavalitsus riigilt rahalist tuge. Riik seda ka muidugi pakkus, kuid mitme klausliga: selleks, et saaksite rahastust, peate sulgema oma valla maapiirkondade kahes koolis kolmandad kooliastmed. Koolivõrgu optimeerimisega astutakse aga riigi regionaalpoliitikas samm tagasi.

Omavalitsusena näeb Türi vald suurt vaeva, et meelitada noori maale kolima, kuid sellised "sunnitud" otsused, mida riik kõrvaltingimustega seab, ei anna noorele perele just julgustavaid sõnumeid maale kolimiseks.

Türi vallavolikogu liikmena näen ning tunnen karjuvat vajadust uute eluasemete järgi maapiirkondades. Maailma tabanud kriisid on toonud esile maaelu võlud ning pannud paljusid mõtlema võimalusele kolida maale.

Vaatan probleemi noore inimese pilgu läbi. Kui noor on lõpetamas ülikooli ning on leidmas endale maapiirkonda töö, siis elukoha leidmisega võib probleeme tekkida. Kahtlemata võib leida endale korteri nõukaaegses paneelmajas, aga uskuge mind, see pole äsja ülikooli lõpetanud ambitsioonika noore esimene eelistus. Türi vallas ehitati viimane kortermaja 1980. aastatel. See on ilmekas näide, kuidas turumajanduse põhine mõtlemine maaelu edasi ei vii. Viimase 40 aasta jooksul on olnud nii suuri majandusbuume kui ka -langusi, uusi kortemaju ning üürielamuid pole meil paraku siiani.

Miks ma sellest kõigest kirjutan? Ikka sellepärast, et teemale tähelepanu juhtida. Lähenemas on riigikogu valimised, mille järel kujundatakse Eesti riigi järgnevate aastate tulevik. Kahtlemata ei kujune regionaalpoliitika valimiste põhiteemaks, kuid julgeoleku ning inimeste toimetuleku kõrval on antud teemapüstitus vägagi oluline, kui soovime, et elu igas Eesti piirkonnas oleks võimalik.