Härra Stoltenberg, te olete jälginud meie vabaduse tähistamist juba hommiku varajastest tundidest. Palun rääkige, mida kogesite ja mis tunde see teis tekitab.

Oli võrratu kogemus näha, kuidas te tähistate oma riigi iseseisvuspäeva ja kuidas te oma iseseisvust hindate. See on loomulikult tähtis Eestile, aga tähtis ka meile kõigile, sest hetkel võitlevad ukrainlased enda vabaduse eest ja minu meelest on see sümboolne, et teil on iseseisvuspäev, te võitlesite kätte oma vabaduse ja et nüüd käib samasugune võitlus Ukrainas.

Kus te viimati vestlesite president Vladimir Putiniga? Ja mida siis arutasite?

Aastaid on möödas viimasest korrast, kui temaga kohtusin ja vestlesin, sest dialoog ja suhete parandamine, mille nimel Venemaa-suunal töötasime palju aastaid pärast külma sõja lõppu, sellest dialoogist on Venemaa nüüdseks eemaldunud. Ja muidugi pärast Ukraina-invasiooni ei saa Venemaaga mingit mõistlikku dialoogi ollagi.

Kas Putin peaks minema tribunali alla või peaks kutsutama rahuläbirääkimistele?

Kõik, kes on toime pannud kuritegusid, tuleb võtta vastutusele. Aga see oleks juriidiline protsess. Kuidas sõda Ukrainas lõpeb, ei oska täna keegi öelda. Samas teame, et ainus võimalus jõuda sisuliste läbirääkimisteni on panna president Putin mõistma, et lahinguväljal nad ei võida. Mida rohkem tahame tulemusi rahuläbirääkimistelt, kus Ukraina säilitab riigina oma suveräänsuse, seda olulisem on täna anda Ukrainale relvi.

Me siis peame olema valmis läbirääkimisteks sõjakurjategijaga?

See on Ukraina otsustada. Meie ülesanne on neid toetada ja aidata. Keegi ei tea,
kuidas või millal sõda lõpeb. Aga paljud sõjad lõpevad läbirääkimiste laua taga. Samas me teame, et see, mis toimub läbirääkimiste laua taga, sõltub täielikult olukorrast lahinguväljal. Seega taas – kui tahame, et Ukraina saavutaks lahenduse, kus nad jäävad iseseisva riigina alles, on praegu oluline sõjaline toetus Ukrainale.

Millest Ukrainal täna sõja võitmiseks puudu jääb?

Esiteks, nad valmistuvad praegu pealetungiks. Seega nad vajavad rohkem massi. Ukrainal on palju ja ka moodsaid relvasüsteeme, aga me näeme, et küsimus pole ainult uute platvormide saamises, vaid ka selles, et need kõik Ukrainas toimiksid.

Suurtükid, õhukaitsesüsteemid, tankid, jalaväe lahingumasinad – need kõik vajavad palju laskemoona, kütust, varuosi, hooldust, et oleks võimelised pikema perioodi vältel töötama. Seega hetkel on kõige tähtsam suurendada seda massi, relvade ja laskemoona hulka, mida on vaja pealetungiks.

Kuidas me õigustame alles nüüd tankide ja lennukite andmist, mida Ukraina meilt palus peaaegu aasta tagasi? Kas meid ikka veel hoiab tagasi hirm Venemaa ees?

Pole kahtlustki, et meie toetus Ukrainale on arenenud koos sõjaga. Me alustasime kergrelvadega, Javelinidega, tankitõrjerakettidega, Stingeritega, kergete õhutõrjerelvadega, siis jõudsime keerukamate õhukaitsesüsteemideni, raskesuurtükkideni, kaugmaasüsteemideni nagu HIMARS. Nüüd on tulekul jalaväe soomustatud lahingmasinad ja tankid.

Kuidas te seda õigustate? Ukraina on alati tahtnud enamat ja meie anname alati vähem, kui neil vaja on.

Just sellepärast on meil vaja esmalt pidevalt tagada nendega koostöö. NATO liitlaste ja partnerite toetus on olnud pretsedenditu. Arvan, et meil on oluline ka mõista, et need, kes kardavad eskaleerumist, kes ütlevad, et Ukrainat toetades riskime olukorra eskaleerumisega, peavad kõik aru saama, et riskivaba varianti ei ole. Ent samas suurim risk on lasta president Putinil võita. Seega peame tagama, et anname Ukrainale piisavalt toetust.

Mida on vaba maailm sellest konfliktist õppinud? Me suutnuks säästa Ukrainas kümneid tuhandeid inimelusid, kui lääs oleks kiiremini tegutsenud.

Kõige olulisem õppetund on teadmine, et peame investeerima julgeolekusse, tugevdama oma heidutus- ja kaitsevõimekust.

Saime ka aru, kui oluline on olla mitte liialt sõltuv autoritaarsetest režiimidest. Näiteks Vene gaasist. Kindlasti me ei korda sama viga näiteks majandussuhetes Hiinaga.

Ja kolmandaks, võib-olla kõige tähtsam õppetund on see, et Põhja-Ameerika ja Euroopa peavad olema ühtsed, nagu me seda oleme NATO-s. Sest Põhja-Ameerika ja Euroopa ühendatud jõud on see, mis praegu pretsedenditul moel
toetab Ukrainat.

Arvestades Eesti suurust ja võimet, võivad aeglased poliitilised protsessid Brüsselis osutuda eksistentsiaalseks ohuks meie vabadusele. Kuidas saame olla kindlad, et NATO hakkab tegutsema kohe esimesest hetkest, kui Eesti seda vajab?

Sest NATO on alati siin kohal. Siin kohal olles saadame väga selge sõnumi, et rünnakule meie liitlase, Eesti vastu reageerib kogu organisatsioon. Meil on siin maaväed, aga ka arvestatavad õhu- ja mereväed. Lisaks saavad Soomest ja Rootsist NATO liikmed, mis veelgi tugevdab NATO kohalolekut ja julgeolekut siin regioonis.

Suur tänu selle intervjuu eest ja aitäh, et tähistasite Eestis meie vabadusepäeva koos meiega.

Aitäh kutsumast.