Alates Vene vägede täiemahulisest sissetungist Ukrainasse ringlevad sotsiaalmeedias postitused, milles Aivo Peterson räägib vaheldumisi Vene armee tohutust võimsusest, vajadusest naabriga hästi läbi saada ja sellest, et lääs ei tohiks Ukrainat aidata.

Erakonna asutamisega jäi Peterson enne riigikogu valimisi hiljaks ja nii liitus tema liikumine Koos Eestimaa Ühendatud Vasakpartei nimekirjaga.

Neli aastat tagasi sai Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) järeltulija Vasakpartei 510 häält. Seekord koguti 14 605 valija toetus ehk 2,4 protsenti kõigist häältest.

Valimiskampaania finaali veetis Peterson Venemaa poolt okupeeritud Ukraina aladel. Suurem osa seal valminud videoid kannavad sõnumit, et Venemaaga ei maksa jamada. Kusjuures samal ajal ei mainita otsesõnu ühtegi neist tuhandetest Vene vägede kuritegudest. Ligi 4000 Ida-Virumaa inimest leidis valimistel siiski, et Peterson võiks esindada neid riigikogus. 

ERR-ile antud intervjuus rääkis Peterson sellest, kuidas tema reisi kulud kattis Venemaal tegutsev organisatsioon ja missugusena näeb ta oma poliitilist tulevikku.

Kõigepealt palju õnne teile, see oli teil väga kõva tulemus Narvas.

Jah, see on vist selline õnnitlus, nagu öeldakse, surmasuudlus. Aitäh sellegipoolest.

Mis te mõtlete sellega?

Mis võit ta ikkagi oli. Proovisime, aga ei tulnud välja seekord.

Usute, et oli ikkagi kaotus?

No me lootsime rohkem, ikkagi lootsime vähemalt neli protsenti kätte saada. Näed, ei saanud. See on selge, surve oli ka nii suur, et me lihtsalt ei tulnud seal tanki alt välja.

See tulemus annab ju riigi püsirahastuse 30 000 eurot aastas. Organisatsioonile on see oluline.

Seda küll, jah. Pikemas perspektiivis kindlasti. Praegu me elame ainult annetustest. See on mingi sissetulek, et enam-vähem kontorit omada, mingit telefoni maksta ja veel midagi. Selleks peaks piisama.

Aga nüüd te räägite juba "meie". Kas te näete Eestimaa Ühendatud Vasakpartei ja ühenduse Koos tulevikku ühisena?

See on hea küsimus, muidugi. See tuleb arutlusele arvatavasti meie juhatuste tasemel. Meil on ikkagi tahtmine see Koos erakond ära teha. Me ei ole seda mõtet kuhugi ära visanud ja meil on inimesed kõik valmis selleks. See oli ju ajutine liit, need neli kuud. Ma ei näe põhjust, miks me ei peaks. Meil on jõud olemas ja meil on tegelikult mandaat olemas. Ikkagi põhihääled anti ju liikumisele Koos.

Kahe protsendi toetus läheb ju kindlasti erakonnale, mitte teie liikumisele.

No erakonnale loomulikult. Aga meil on ka seal oma sisemised kokkulepped olemas, nii et selles mõttes päris nii ei ole, et tõmmatakse uks kinni ja lähme minema.

Kokku saadi 14 000 häält. Mis rolli mängis see Keskerakonna ebaedus ehk kui palju teil õnnestus just Keskerakonna hääli ära võtta, kui palju tuli kuskilt mujalt?

Ütleme nii, et see äravõtmine, see on suhteline. Seal on Keskerakonna enda probleemid tegelikult. Nad ise andsid ära, me lihtsalt korjasime üles selle, mida nemad maha jätsid.

See nende poliitiline suund on nii, et täna seal ja homme siin. Suhteliselt keeruline on ikkagi istuda ühe kannikaga kahe tooli peal. Üheaegselt vene valijale ja eesti valijale. Neil ei olnud sellist konkreetsust. Täna tahaks nagu meeldida, homme nagu ei taha meeldida.

Narvas tegite isiklikult väga kõva tulemuse.

Noh, Ida-Virumaal ikkagi.

Kas see on piirkond, millega poliitiliselt sooviti ka edaspidi jääda rohkem seotuks?

Ei usu, kuna Koos on ikkagi mõeldud laiapõhjaline patriootiline erakond. Me ikkagi pakume Eesti poliitmaastikule tulevikus, ma tahaks loota, võrdväärset koostööd. Me liigume ka sinnapoole, et me muutuksime võib-olla nagu parketikõlblikumaks.

Meil lihtsalt jäi ajast puudu. Meile tehti ju tegelikult suhteliselt negatiivne kuvand.

Aga mis te arvate, miks teie suhtes kehtib negatiivne kuvand?

Ma arvan, et põhjus peitub ikkagi võib-olla ka meie välispoliitilises agendas. See, et me näeme võimalikku koostööd ikkagi ka täna sellesama, nagu öeldakse, vanakuradi vanaemaga ehk Venemaaga.

Ma olen nüüd käinud Venemaa päris paljudes kohtades ja päris paljudel talkshow'del ja arutanud erinevate politoloogidega. Tõepoolest, ma võin öelda, ma olen 20 erineva politoloogiga isiklikult vestelnud võimalike arengute üle siin Eestis ja Ukrainas, mis toimub. Mul on oma selline tugev nägemus olemas, mis tegelikult hakkab juhtuma.

Te hiljuti käisite ka Venemaa poolt okupeeritud Ukraina aladel.

Ütleme nii, et meie poolt vaadatuna okupeeritud, Ukraina poolt ka arvatavasti. Venemaa ise arvab, et neil on mingi teatud eelis sellele piirkonnale.

Mida teie arvate?

Teate, mina ei arva midagi. Ma olen rahupositsioonil ikkagi. Üritan mitte ühele ega teisele liiga teha. Kui te olete vaadanud minu pöördumisi, teate väga hästi, mida ma arvan.

Te olite rindejoonele väga lähedal. Kuidas te saite sinna? Mida peab üks Eesti poliitik tegema, et pääseda Venemaa poolt okupeeritud Ukraina aladele?

Protsess on hästi lihtne. Võtad interneti lahti ja vaatad, millised heategevusorganisatsioonid liiguvad  Donbassi ja Venemaa vahel. Siin on terve suur nimekiri. Ma otsisin välja ja eelmisel aastal ma saatsin neile ühe ettepaneku, et kas te olete nõus.

Ma tean, seal käivad ju ajakirjanikud ka teiselt poolt. Seekord oli ka meil päris suur delegatsioon kaasas. Lätlased, leedukad, poolakad, siis, kas seal olid ungarlased või ma ei saanudki aru lõpuks. Serblased olid.

Selline punt pannakse kokku, viiakse kohale, näidatakse, võid filmida, mida tahad, selles mõttes teatud piirides. Liikumisega on seal suured probleemid. Et ega keegi ei küsi, kus sa oled ja mida sa seal räägid eetris. Võib tegelikult võtta üles ükskõik mis kaadreid, mis ei ole keelatud.

Aga mis on keelatud?

Arvatavasti sõdurite positsioone. No nii kaugele meid ei viidud.

Need neli päeva, mis Donbassis olin, siis nemad jagasid seal oma humanitaarabi ja meil oli võimalus nende autos, mis kaasa sõitis, paluda peatuda seal või seal. Seal on muidugi sõjaväepatrullid.

Kogu see asjaajamine käis puhtalt läbi selle heategevusorganisatsiooni. Nemad panid oma grupid kokku, viisid kohale. Ööbimised, piletid puhtalt nende poolt. Alguses ma mõtlesin, et tuleb endal maksta. Võtsin isegi natuke raha kaasa, et ega nad mind äkki tänavale ei jäta.

Aga kes selle kinni maksis, kust see raha tuleb?

Nagu ma ütlesin, et pöördusin heategevusorganisatsiooni poole. Nemad ütlesid, et organiseerivad mingil ajahetkel selle akna.

Ja rohkem meie käest keegi midagi ei küsinud. Ma arvan, see oli puhtalt nende isiklik mingi projekt.

Mis organisatsioon see on?

Kindlasti ma tulen Eestisse ja siis ma annan sellest lähemalt teada.

[Peterson saabus Eestisse 6. märtsi pärastlõunal ja läbis piiril piirivalve pika küsitluse. Intervjuu toimus 6. märtsi hommikul - toim.]

Kindlasti organid huvituvad samamoodi. Las nemad saavad selle informatsiooni kõigepealt.

Mis te arvate, et kui te Eesti piiri ületate, et siis Eesti julgeolekuasutused võtavad teid ette, eks ole?

Aga miks nad ei peaks võtma?  Ega neid ka huvitab, kuidas ma käisin ja miks ma käisin. Ega ma seal midagi sõdimas käinud. Ka minul oli humanitaareesmärk seal käia ja vaadata, mis toimub ja anda edasi seda tunnetust, mis tegelikult seal toimub ja ma väga tahaks loota, mis Eestis kunagi toimuma ei saa.

Aga see heategevusorganisatsioon, kas nemad baseeruvad siis Venemaal?

Vot seda mina ei tea. Mina nägin, nad on Peterburis ja Moskvas. Mina neile kirjutasin läbi Telegrami, ütlesin, et mul oleks soov seal ära käia. Eks nad muidugi uurisid minu tausta ka. Eks nad vaatavad, kellega tegu on.

Ma vaatasin neid videoid, mis te tegite. Kas te käisite ka selle purukspommitatud Mariupoli ooperiteatri juures? Selle, kus inimesed varjul olid, kui Venemaa selle puruks pommitas?

Selle pommitamise koha pealt on ka nii... Kohalikel on oma arvamus, ajakirjandus räägib ühte arvamust.

Keda te mõtlete kohalikena? Kas kohalikud need, keda Venemaa ei ole jõudnud ära tappa? On nad kohalikud venemeelsed? On nad Venemaalt tulnud inimesed?

Ei, need ongi kohalikud, kes elavad seal. Kohalikud, kes tulevad tagasi. Mariupol on uuesti hakanud vaikselt elama. Sinna tulevad inimesed tagasi ja juba päris paljud on tagasi tulnud.

Kas Vene julgeolekuasutused on teiega ühenduses olnud?

Ei ole.

Aga kust ma pean teadma. Isegi see heategevusorganisatsiooni autojuht näiteks, kes mul pidevalt seda telefoni kaamerat hoidis, et tema ei olnud, ega seda ei tea. Kui sa hakkad ainult selle peale mõtlema...

Noh, mind ei sunnitud mitte millekski. Mulle ei makstud selle eest.

Minul oli oma isiklik ootus sellel reisil. Mul oli vaja käia kahes kohas, ühte ma sain, teise ma ei saanud. Käisin ja rääkisin ja puhtalt sellepärast, et ka minul on hirm, et Eesti võib sattuda konflikti. Meil oleks täna aeg ikkagi uuesti laua taha istuda ja läbi rääkida.

Ma olen siin Eestis kuulnud inimesi, kes arutavad seda, kas teile antud kodakondsus tuleks ära võtta.

Kui inimesed arutlevad, et äkki peaks Petersoni ka ära tapma, siis ma ütlen, et siis on meie ühiskond ikka väga haige. Kui me kardame ühte isikut ja tema arvamust, ilma et ka minu käest midagi küsitaks. Kui lihtsalt pekstakse enne valimisi, nagu pähe tuleb, see ei ole ka normaalne.

Ükski ametnik ei saa öelda, et ma võin olla potentsiaalne reetja, enne kui ei ole mind üle kuulatud. Kui siseminister ütleb, et Petersoni näol võib olla tegemist riigireeturiga, siis ma ütlen, et kuulge, see on väga haige ühiskond.

Te olete kindlasti seda juriidilist poolt vaadanud, on kodakondsusest ilmajäämine tõenäoline?

Mina ei näe mitte mingit põhjust. Nii ikka päris ei saa, et saadame Petersoni jälle Venemaale.

Mina kavatsen siis lõpuni minna. Nemad peavad lõppude lõpuks mulle tõestama, et ma olen mingil moel rikkunud või reetnud Eesti vabariigi huve. Nii kaua, kui meie seadusandluses pole täpselt kirja pandud, et sinna ei tohi minna, siis andke andeks, ma võin käia, kus hing ihkab.

Mida te nägite selle kohta, kuidas Venemaa seda piirkonda kontrollib, kuidas nad oma haldusvõimu teostavad seal piirkonnas?

Struktuur meenutab natuke meie üheksakümnendaid. Seal on kohalikku võimu, ja arvatavasti ka poolkriminaalseid struktuure omavahel kraaklemas. Ka Vene riik muidugi üritab jalga ukse vahele saada sinna. Seal on nagu puder ja kapsad. Ega meid väga sinna ligi ei lastud.

Aga need inimesed, kellega teie rääkisite, siis mis nende perspektiiv oli, et millal õnnestub Ukrainal need alad vabastada?

Nad ei usu, nad ei anna sealt ühtegi meetrit ära.

Suur osa elanikkonnast oli ikkagi ju selgelt Ukraina-meelne, mis nendest inimestest saanud on?

Nemad rääkisid, et nad on ise kõik ära sõitnud. Ega mina ei teagi. Kes tahtis, sai ära sõita, kes ei tahtnud, see jäi paigale. Kes tahtis, sõitis Venemaale ja seda ei ole võimalik kontrollida.

Millal te koju jõuate?

Sellega läheb aega veel. Enne tuleb aru saada, mis saama hakkab.

[Mõned tunnid hiljem astus Peterson siiski Eesti-Vene piiripunkti ja pärast põhjalikumat vestlust lasi piirivalve ta riiki sisse.]