Saates räägib Annela Avarlaid oma vennast Aldorist ja Ulvar Käärt abikaasa Kaijast, kelle elundeid kasutati pärast surma kellegi teise elu pikendamiseks. Ühelt poolt on see suurim ja isetuim kink, mille elust lahkuja või tema lähedased kellelegi teha saavad, teisalt on pea kõigi elundidoonoriks sattunute lood traagilised, sest üldjuhul on tegu ootamatu olukorraga, mis tabab võrdlemisi tervet inimest.

Aldor Avarlaidi lähedastele on tema hukkumine veel nii valus, et nad on nõus küll sellest rääkima, aga mitte tema ja pere pilte avalikustama.

"Minu vend oli minust kümme aastat vanem ehk siis ta oli mulle see suur vend, kes kaitses, hoolis, oli alati olemas. Inimesena ta oli elurõõmus. Ta oli väga hooliv kõigi oma lähedaste suhtes ja hästi tegus. Ta oli selline väike sära meie peres," meenutab Annela Avarlaid.

Mõlemad peategelased olid terved ja tegusad nii töö- kui seltsielus. Aldor Avarlaid töötas autonduses ja kasvatas endise elukaaslasega kordamööda väikest poega. Kaija Käärt oli ülikoolis lektor ja õpetas koolis geograafiat ning kasvatas koos abikaasaga kahte põhikooliealist last. Poolteist aastat tagasi, 2021. aasta juulis täitis pere enda kauaaegse unistuse ja käis Osmussaarel seiklemas.

"See oli selle suve kõige ilusam päev, ma peaks ütlema. Mul olid just mingid tööasjad kaelast ära saanud, oli selline vabanemine," rääkis Ulvar Käärt.

Järgmisel päeval ärkas aga Kaija kehva enesetundega.

"Hommikulauas Kaija nagu kurtis, et pea valutab, aga kuna tal tuli seda tihti ette, et tal pea valutas, siis ei osanud sellele ka tähelepanu pöörata. Ta toimetas tegelikult pool päeva veel, käis vanematel külas ja jõudis kõike veel teha, aga siis mingil hetkel ta arvas, et viskaks külili. /.../  Ja ütleme siis kusagil pärastlõunal, siis läks juba kiireks ja õhtuks teda enam ei olnudki," jutustas mees.

Selliste lugude ühine nimetaja ongi, et tihti tabab häda ilma igasuguse hoiatuseta.

Aldor Avarlaid sattus õnnetusse 2018. aasta kevadel. Tema õde meenutas, et oli üks maikuu hommik, kui ta sai haiglast kõne, et vend on väga kriitilises seisus.

"Ma olin temaga rääkinud tegelikult paar päeva varem. Arstid ütlesid juba selles kõnes, et kas te saaksite tulla haiglasse. Ma läksin sinna, siis nad rääkisid juba, mis on juhtunud ja et tal on väga tugev ajutrauma, mis siis üsna peagi päädis ajusurmaga."

Nii 39-aastane Kaija kui 33-aastane Aldor olid küll veel tehniliselt aparaatide abil elus, kuid ajusurnud.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) intensiivraviarst Eve Härma selgitas, et ajusurm tähendab seda, kui peaaju funktsioonid on taaspöördumatult lakanud – peaaju ei reguleeri enam ülejäänud organismi tööd. Küll aga teised organid töötavad veel hästi või rahuldavalt.

Ulvar Käärti sõnul oli ta abikaasa ajuverejooks nii suur, et arstid ütlesid kohe, et meditsiin teda enam aidata ei suuda.  

Annela Avarlaid sai venna olukorra lootusetusest aru siis, kui nägi teda haiglas intensiivravi palatis juhtmete küljes ja rääkis arstiga. "Arstid tegelikult üsna pea juba küsisid, et kas te olete mõelnud elundidoonorlusele, et temal tahteavaldust kirjutatud ja allkirjastatud ei olnud."

Eve Härma ütles, et kuigi inimese organid võivad veel töötada, siis kui on aju surnud, on patsient surnud ning siis võtavad arstid omastega ühendust just organdoonorluse teemal.

Annela Avarlaid tõdes, et sel hetkel, kui inimene kuuleb lähedase surmast ning kohe hakatakse rääkima elundidoonorlusest ja küsima nõusolekut, siis see tuleb esialgu šokina. "Meie esimene mõte oli ka, et ei, äkki saab ikkagi midagi teha, kuidagi teda päästa, äkki juhtub mingi ime, et ta jääb ikkagi ellu," meenutas naine.

Olukord on arusaadavalt ränk pere ja lähedaste jaoks, kuid ka Põhja-Eesti Regionaalhaigla intensiivraviarst ja organidoonorluse koordinaator Eve Härma kinnitab, et kannab selliseid lugusid endaga kaasas. Samas on elundidoonorluse küsimus suhteliselt ajakriitiline.

"See ei tähenda, et me ei anna sugulastele aega harjuda ja leppida selle olukorraga, mis neid tabanud on, aga me peame kõik ühtemoodi aru saama sellest, et kui inimesel on aju surnud, siis algab vaikne organismi suremisprotsess niikuinii ka," selgitas Härma, lisades, et kõik organid, mis sel hetkel veel töötavad hästi ja sobiksid siirdamiseks, hakkavad vaikselt välja lülitama ennast.

"Arstide nõustamine põhjustas meil selle, et me lõpuks saime aru, et jah, me oleme nõus ja meie esialgne mõte, et me kindlasti ei taha seda teha, muutus," ütles Avarlaid, kelle meenutust mööda vastasid arstid lähedaste küsimustele mitu tundi.

Üldjuhul satuvad doonoriks ravimatu peatrauma või südamerikkega, kuid muus osas hea tervisega inimesed. Otsest vanusepiiri Eve Härma sõnul ei ole.

"Vanus ei ole üldse välistus organdoonorluses. Maailmas on isegi üle 90-aastastelt doonoritelt võetud organeid. Välistavad kriteeriumid on näiteks pahaloomuline haigus, mingi pahaloomuline kasvaja, ägedad nakkushaigused, näiteks Covid, HIV, mis ei ole veel väga hästi ravitavad maailmas," loetles arst.

Alates 1968. aastast, kui siin tehti esimene neerusiirdamine, on nii Eestis kui ka maailmas selles vallas astutud tohutuid samme. Viimase viie aasta jooksul tehti elupäästev siirdamine Eestis kokku 286 korral ning kodumaiseid doonoreid oli selle aja jooksul 137 ehk keskeltläbi 30 aastas.

Meie maailmajaos on kaks rahvusvahelist elundivahetusorganisatsiooni: Kesk-Euroopa riike ühendab Eurotransplant ja Põhja-Euroopa riike Scandiatransplant. Eesti kuulub alates 2017. aastast samasse võrgustikku Põhjamaadega, mis tähendab, et kui juhtub midagi sellist nagu Kaija ja Aldoriga, võivad nendelt eemaldatud elundid päästa elusid üle kogu Skandinaavia. Ja vastupidi – Eesti patsient võib saada neeru, maksa või kopsu näiteks hoopis Taanist. Bilanss ongi praegu nii sissetulevate kui väljaminevate elundite osas enam-vähem võrdne.

Nimekiri, mida võib siirdada, on muljet avaldav, alates silma sarvkestast, veresoontest ja suurtest luudest, sooltest kuni kopsu ning südameni. Eestis on võime siirata neerusid, maksa, kopsu ja kõhunääret, kuid näiteks südamesiirdamist tehakse koostöös Soomega.

Organidoonorlus on üle maailma väga reguleeritud ja kehtivad ranged põhimõtted, millest üks tähtsamaid on, et annetaja ega tema pere ei saa tasu. See on Eve Härma sõnul ka põhipõhjus, miks doonorid ja saajad jäävad teineteisele tundmatuks.

Ametliku arvepidamise kohaselt on praegu Eestis elus ligi 900 inimest, kellele siirati mõni elund, seal hulgas need, mis saadi Kaijalt ja Aldorilt. Kuigi konkreetseid isikuid pole võimalik kokku viia, õnnestus "Pealtnägijal" doonororganisatsiooni abil saada anonüümne nimekiri, kust Annela Avarlaid sai aimu, mis abi teised inimesed tema venna organitest said.

Selgus, et tänu Aldor Avarlaidile õnnestus pikendada kokku seitsme patsiendi elu. Siirati süda, kopsud, maks, pankreas ja neerud. Seejuures noorim patsient oli siirdamise hetkel kolme- ja vanim 64-aastane. Nüüdseks, mil siirdamisest on möödunud pea viis aastat, on kaks nendest elavate seas lahkunud. Nad surid siis circa kolm aastat pärast siirdamist.  

Annela Avarlaidi sõnul oli seda lõpuks nii tore teada saada. "Me oleme mõelnud, et kes need inimesed olid. Me saame aru täiesti, et see peabki olema konfidentsiaalne, aga praegu, kui ma lugesin seda lehte, siis see oli nüüd päris, et need inimesed ongi päriselt olemas, nad said oma uue elu. Ja kolmeaastane. Kolmeaastane inimene..."

Tänu Kaija Käärtile sai abi neli inimest vanuses 45–55 aastat ning nad kõik on siiani elus. "See on tegelikult ime ju. Mul on selle üle hästi hea meel. Ma siin tegelikult hoidsin pisaraid tagasi, kui ma seda kuulsin, seda on hästi hea kuulda," tõdes Ulvar Käärt.

Annela Avarlaid paneb televaatajatele südamele, et kui selline otsustamishetk peaks neid tabama, tasub kindlasti seda arstiga arutada ning nende käest kõik küsimused ära küsida. Ühtlasi soovitab ta inimestel teha tahteavaldus organite loovutamiseks.

"Täitke tahteavaldus digiloos kohe praegu. Ärge mõelge selle peale, et küll kunagi jõuab, sest nagu meie puhul oli, siis seda ei jõutudki teha ja kahjuks polnud me ka seda omavahel jõudnud rääkida. Sest ega siis meiega ei juhtu, ega siis meie peret see ei puuduta," märkis Avarlaid.

Ulvar Käärt tõdes, et osa inimesi suhtub organidoonorlusse ebausklikult, kuigi see on täiesti normaalne meditsiini osa. "Tänu sellele valusale õppetunnile ma võtsin ka ennast kokku nii palju, et ma tegin siis lõpuks selle linnukese patsiendiportaalis või digiloo portaalis ära."

"Kui ma mõtlen oma laste peale, siis nendel on ju pärast lihtsam, kui minuga peaks midagi juhtuma, et mina olen selle otsuse nende eest ära teinud," sõnas ta lõpetuseks.