Ma pean kohe intervjuu alguses tegema selgeks, milline on teie seos Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse ja Nursipaluga.

Ründva: Meie ettevõtte (Kajaja Acoustics – toim.) kontekstis oleme tegelenud Ämari lennuvälja mürauuringu käigus otseste mõõtmistega, lisaks oleme teinud näidislaskmiste helirõhutasemete mõõtmisi ja mürakaardistamist, samuti koostasime Männiku harjutusvälja mürahinnangu. Praegu oleme just alustamas tööd, mis on seotud Soodla harjutusvälja laiendamisega. 2006. aastal, kui Nursipalus tehti esimene kaasaegne mürauuring, olin seal Eesti-poolne projektijuht. Me tegime seal ühes Soome partneriga mõõtmisi ja koostasime siis nende põhjal arvutuslikud mürakaardid ja soovitused erinevateks leevendusmeetmeteks.

Peamine põhjus, miks kohalikud on Nursipalu harjutusala laiendamise vastu, on müra. Eemalolijad pööritavad sellise jutu peale silmi ja asuvad üles lugema lennujaamade ja raudteesõlmede lähedust oma kodukohale või lausa nentima fakti, et nad elavad Tallinnas, kus on kogu aeg mürarohke. Lihtalt öeldes ei saada aru, mis probleem Võrumaa inimestel selle müraga on. Selgitaks esiteks hästi lihtsalt, mis see müra üldse on?

Ründva: Kõige lihtsamalt öeldes on müra soovimatu ja häiriv heli.

Aga kas militaarmüra on kuidagi häirivam kui mõni teine müra?

Sepp: No mina ütleks, et tingimata ei saa väita, et militaarmüra on häirivam kui mõni teine müra, sest tõesti kõik sõltub kontekstist. Kui mul on näiteks naabril soojuspump, mis iga päev mind häirib, siis see on samamoodi väga häiriv müra. Küll saab öelda seda, et militaarmüra on teistsugune kui näiteks liiklus- või tööstusmüra. Ja tema teistsugune iseloom tuleneb sellest, et militaarmüra kipub olema selline ootamatu, ebakorrapärane. Me kunagi täpselt ei tea, mis hetkel, mis suunast, kust kohast pauk võib tulla. Ja kuigi lühiaegsed, on need mürasündmused tüüpiliselt ka kõrge müratasemega. Lisaks võib militaarmüral olla ka tugev madalsageduslik komponent, mis saab levida pika maa taha ehk võrreldes muu müraga on seda kuulda kaugemale.

Ründva: Kui me räägime autoliikluse mürast või rongiliikluse mürast, siis selle müra leviku vahemaa on võib-olla 300, võib-olla 500 meetrit, võib-olla natukene rohkem. Aga militaarmüra puhul räägime heli selgest tajumisest kolme, nelja, viie kilomeetri kauguselt, võib-olla väga soodsatel ilmastikutingimustel ka 10–15 kilomeetri kauguselt, mida teiste müraallikate puhul nagu kunagi ei juhtu.

Kuidas müra levib?

Sepp: Kui me räägime militaarmüra kontekstis, siis müra levib helilainena läbi õhu. Seejuures on müra levik mõjutatud väga paljudest faktoritest, näiteks sellest, kui vali on müra müraallika juures ja sellest, kui kaugel on müraallikast vastuvõtja ehk mingi müratundlik objekt või inimene. Lisaks mõjutab ka kõik see, mis toimub müra levikul nende kahe punkti vahepeal: milline on maapinna reljeef, kas sinna vahele jääb müra levikut takistavaid või soodustavaid elemente.

Mis soodustab müra levikut?

Sepp: Kõige rohkem mõjutab tuul, aga mõjutavad ka sellised tehnilised parameetrid, mis tulenevad õhuniiskusest, õhutemperatuurist, temperatuuride muutumisest. Aga kõige suurem looduslik faktor on ikkagi tuul, tuule tugevus ja tuule suund.

Aga kuidas on lood õhurõhuga?

Ründva: Kui müra hakkab levima, siis ta tinglikult põrkub pilvede ja maapinna vahel. Madalrõhkkonna puhul on müra rohkem maapinna lähedal. Kõrgrõhkkonna puhul tõuseb müra üles ja kusagil eemal vajub siis uuesti alla.

Aga millisel juhul tajub inimene näiteks miinipilduja pauku tugevamalt?

Ründva: Kõrgrõhkkond ehk selge ilm viib müra kaugemale ja kui ka tuul on soodsas suunas, siis müra levik on selles olukorras kõige parem.

Siis on tõenäosus, et isegi kui ma asun müra tekitajast väga kaugel, kuulen ma seda ikkagi?

Ründva: Jah, siis võib tõesti olla ka neid juhtumeid, mida on ka meedias kirjeldatud, et keegi 15 või 20 kilomeetri kaugusel kuulis.

Nursipalju harjutusala vahetus läheduses on Vagula ja Tamula järv. On öeldud, et need järved toimivad trumminahana. Kuidas sellega tegelikult on?

Ründva: Ma olen ise seisnud päev otsa Tamula rannal ja mõõtnud mürataset Nursipalu harjutusväljal toimuva harjutuse raames. Müra kostis sinna väga selgelt. Ja kostabki. Tõesti, vee pind on heli levikut soodustav tegur. Kas just nagu trumminahk, aga ta on nagu kõva pind ja kõva pinna pealt peegeldub heli edasi.

Nii et vahet pole, kas ta on lahtine vesi või kinni külmunud?

Ründva: Mõjutaks see, kui tegemist on koheva lumega, siis sellel hetkel oleks ta heli neelav pind, aga teistpidi, kui ta on jäätunud lume pind, siis ta on jällegi heli peegeldav pind. Me üldjuhul arvestame ikkagi sellega, et vee pind tekitab ebasoodsa olukorra, sest see peegeldab heli ja selle tulemusel levib sama tugev müratase kaugemale kui mõnes teises suunas, kus veekogu pole. See järeldus tuleb ka erinevatest militaarmürauuringutest selgelt välja, et kõik veepinnad mõjutavad. Samuti võivad mõjutada näiteks lageraied, kus saavad tekkida helikoridorid. Heli leiab selle kõige nõrgema koha üles.

Nii et kui ikkagi öeldakse, et need järved nagu soodustavad seda ja see võib olukorda Sõmerpalu ja Võru inimestele veel ebameeldivamaks muuta, siis...

Ründva: Jah, sellega tuleb nõustuda ja nii ongi.

Mis müra levikut pidurdab?

Ründva: Võib-olla ma kohe ei kasutaks seda sõna "pidurdama". Müra leviku seisukohalt on oluline see, kus paikneb müra allikas ja vahemaa müra allikast objektini, kuhu see müra jõuab. Distants on hästi oluline. Mida suuremaks on võimalik distants nutika asukohavalikuga muuta, seda parem või seda vaiksem lõpptulemus on.

Mul on tunne, et see on siin võtmetähtsusega küsimus, aga ma pole kindel, et sain täpselt aru, mida te mõtlete. Miks on vahemaa oluline?

Ründva: (Nõjatub toolileenile ja võtab käed appi, et selgitada nagu lektor) Onju, müra levib õhus (näitab kätega, kuidas levib). Nii. Mida pikem müra leviku distants on, seda rohkem ta õhus jõuab sumbuda ja seda vaiksem on ta seal vastuvõtvas asukohas. Ja kui me nüüd selle müraallika teele ehitame tehislikke tõkkeid või seal on looduslikud tõkked, siis see müra sumbub seal tee peal täiendavalt. Tõesti, on oluline mainida, et müravallid, müratõkke ekraanid on efektiivsed ainult väikesekaliibriliste relvade puhul. Näiteks lasketiirudes või suletud väiksematel laskeväljadel, kus on muldvallid, on mõju olemas. Kui me räägime haubitsatest, tankitõrjerelvadest, liikursuurtükkidest, siis selliste tehislike leevendusmeetmetega on väga keeruline mürataset vähendada.

Aga siiski, räägitakse ju looduslikest müraleevendajatest?

Ründva: Kui me Eestimaal ringi vaatame, siis me näeme, et meil on ainult mets, ja mets ka reaalselt vähendab mürataset. Oluline on aga rõhutada, et näiteks mürauuringuid tehes metsa mõju ei arvestata. Selles mõttes tehakse need hinnangud konservatiivsemad. Tehakse just sellepärast, et kui tõesti mingil hetkel mets võetaksegi näiteks maha, siis mürakaardil on sellega juba arvestatud.

Aga samas teadusartiklid ja ka meie enda mingid mõõtmistulemused näitavad, et metsa mõju müra levikule on võib-olla kuskil neli kuni kaheksa detsibelli, võib-olla ideaalselt 10, aga sealt paremaid omadusi ei tasu ka haljastusele või metsale omistada. Seejuures see neli kuni kaheksa detsibelli kehtib ka eeldusel, et tegemist on tiheda metsaga, millest läbi ei näe. Nüüd on küsimus, et kui on lehtpuumets või kui on talvine aeg ja sa näed sealt läbi, siis efekti tegelikult enam ei ole.

Nursipalu puhul räägitakse ühe leevendusmeetmena sellest, et sellele rajatavale harjutusalale jäetakse 500-meetrine metsapuhver.

Ründva: (Noogutab rõõmsalt) Väga hea, väga õige mõte.

Te olete käinud seal Nursipalus?

Ründva: Korduvalt ja korduvalt olen, on need siis Tsirgupalud või Lükkad või Mustasaared...

Kui hästi seal see 500-meetrine metsapuhver töötaks?

Ründva: Ma arvan, et sellel on selge mõju nende väikesekaliibriliste relvade mürale, aga kui nüüd vastavalt meedias ilmunud informatsioonile sinna tulevad need liikursuurtükid, haubitsad... (ohkab), noo sellele see haljastuse mõju... mingi mõju on olemas keskmistel ja kõrgetel sagedustel, aga kokkuvõttes on see mõju ikkagi väikene.

Ja seal on imeilus männimets, mitte mingi tihnik, kust ei näe läbi.

Ründva: Jah, aga veel kord, kui me nende suurte relvadega toimetame, siis nende helienergia on nii võimas, et ta lihtsalt läheb läbi ja üle kõikide metsade. Sellega tuleb arvestada.

Kas K9 (Lõuna-Koreas valmistatud 155 mm haubitsaga liikursuurtükk) müra üldse saab kuidagi leevendada?

Ründva: (Pikk paus, langetab nõutusest pea ja tõstab jälle) Väga keeruline küsimus. (Paus) Ainukene leevendusmeede saab olla leida sobilik asukoht võimalikult suure vahemaaga lähimate müratundlike hooneteni. Ainult see vahemaa.

Nursipalu puhul on teada, et seal on Võru linn lähedal, vallad ümberringi, külad ja tegelikult 2. brigaadi ülem on juba öelnud, et nad näevad, et maksimaalselt kuni kümme päeva aastas tahavad nad seal lasta. Et need on siis need päevad aastas, mis tuleb lihtsalt üle elada?

Sõltumatute müraekspertidena me saame öelda seda, et kui Eesti riik on sellise otsuse langetanud, siis nii on. Aga midagi siiski saab teha ja nüüd ma tulen mürauuringu juurde. Seal tuleb vaadata neid asukohti, kus hakkab olema laskepositsioon, kus on sihtmärgiala ja läbi sellise mürahinnangu ja modelleerimise on võimalik seda tulevast müraolukorda ennustada.

Võib-olla juba poole aasta pärast on võimalik anda väga täpne hinnang, milline hakkab olema müratase, kui palju on mõjutatud eluhooneid, kui suurel alal see müra levib. See kõik on võimalik. Me saame teoreetiliselt juba ette välja arvutada. Me ei pea ootama seda hetke, kui esimene K9 seal reaalset laskeharjutust teeb.

Aga seda müra leevendada ei saa?

Meile teadaolevalt K9 jaoks leevendusmeetmeid ei ole.

Naljatamisi on öeldud, et kui kaitsevägi harjutab K9-st laskmist, peaks kohapeal vastumeetmena korraldama rokk-kontserdi.

Ründva: Selle ettepanekuga tuleb nõus olla. Ma toon siia näite, mida on teinud mõned suuremad riigid, kellel on suured harjutusväljad käes. Nad on ettevalmistanud samale relvale ühel harjutusväljal erinevad laskepositsioonid ja need on varuga. Ütleme näiteks, et nad tahavad teha neljast miinipildujast harjutust, aga selleks on laskepositsioone näiteks kuus või kaheksa. Siis harjutuspäeva hommikul vaatab keegi antud päeva ilmaennustust, vaatab, milline on valitsev tuulesuud ja siis nad valivad välja, millistelt laskepositsioonidelt harjutust teha, et see müra mõju müratundlikele aladele oleks kõige väiksem selle päeva kontekstis.

Nursipalu harjutusala arendamise eestkõnelejad räägivad müra leevendavatest rajatistest, teie ütlete, et need toimivad üksnes väiksema kaliibriga relvade puul. Kas lahendusi on veel?

Ründva: Selge on see, et Nursipalu kontekstis ei ole mõistlik kuhugi taluhoovi mürakaitseekraani ehitada. Siin tuleks rääkida ikkagi eluhoonete akende vahetusest, välisseina heliisolatsiooni parandamisest – need meetmed on võimalikud ja töötavad, kui tahta parandada eluruumide akustilisi tingimusi. Aga ma tean ka seda, et Eestis ei ole viimase 20 aasta jooksul selliseid meetmeid kasutatud. Samas teistes riikides on need kasutuses ja toimivad. Ma arvan, et me võiksime ka Eestis sinna jõuda. Need kulud ei oleks tegelikult riigile väga suured.

Kuidas me Eestis seadusandlikus mõttes militaarmüra käsitleme? Kas inimestel on siin üldse lootust seaduse kaitsele?

Ründva: Aus vastus on see, et Eestis meil ei ole militaarmürale nõudeid. Atmosfääriõhu kaitse seaduses on selgelt välja toodud, et riigikaitselisele tegevusele müranõuded ei kehti ja nii on. Samasugust lähenemist kasutatakse valdavalt enamikus Lääne-Euroopa ja NATO riikides, et mitte seada oma harjutusväljadel väljaõppetegevustele piiranguid. Kuid samas on Eestis kaitseministeeriumi eestvedamisel peaaegu kümme aastat tagasi koostatud selline militaarmüra regulatsioon, mis on selline soovituslik dokument, millest kaitsevägi oma harjutusväljade planeerimisel ja kasutamisel juhindub. See dokument koostati valdkonna ekspertidega koostöös, vaadati teiste riikide näiteid. Kui erinevad mürahinnangud koostatakse, vaadatakse, millised normtasemed on sinna kirja pandud, et need planeeritavad tegevused seda ei ületaks. Seda nagu öelda ei saaks, et meil mitte midagi Eestis ei ole. Mingid väärtused on meil ikkagi ees ja nendest üritatakse juhinduda.

Kas me saame kuidagi piltlikustada, kui kõva see müra on, mis inimesi ees ootab?

Sepp: Militaarmüra on nii spetsiifilise iseloomuga, et sellist võrdlust ei saa hästi tuua. Kui me räägime sellest, kuidas on militaarmüra võimalik tajuda, siis siin kehtib reegel, et mida suurema kaliibriga relv ja mida rohkem lõhkeainet, seda suurem pauk. Arvestades ka veel suurekaliibriliste madalsageduse komponenti, siis need saavad levida 10–20 kilomeetri taha.

Väiksema kaliibriga relvad, käsitulirelvad, kuulipildujad jne on tajutavad väiksema maa, mõne kilomeetri taha. Nüüd see, et müra on tajutav nii kaugel, sinna ei saa kohe tõmmata võrdusmärki, et see on häiriv, sest häirivus on juba individuaalne küsimus. Müra mõjutab inimesi erinevalt. Müra, mis on ühe inimese jaoks väga häiriv, ei pruugi teine inimene tähelegi panna.

Kuidas inimesed müra tajuvad?

Sepp: Kõrvadega kuulevad (naer). Aga kui rääkida natuke täpsemalt, siis heli osas inimene tajub kõige rohkem kahte mürakomponenti. Üks on mürasagedus, mis iseloomustab seda, kas müra on kõrge või madal ehk siis tenor või bass, ja teine asi on heli valjus, mida inimene oskab tajuda. Et kas müra on vali või vaikne.

Aga ma saan aru, et inimene suhestub nende kahe põhiomadusega emotsionaalselt või kuidas?

Sepp: Emotsionaalselt loomulikult, aga ka väga selgelt füüsiliselt. Mõned müraliigid on sellised, mida inimene lihtsalt kuuleb, paneb tähele ja see on kõik. Mõnda müra, mis on siis akustiku keeles tonaalse iseloomuga, võib inimene tajuda häirivamalt. Ja siis, kui müratase lähevad väga valjuks, siis ühel hetkel tekib kuulmisaistingu asemel valuaisting ja väga kõrge mürataseme juures võivad tekkida kuulmiskahjustused.

Millist müra peetakse elukeskkonnas veel nii-öelda normaalseks?

Ründva: Meil on keskkonnaministri määrusega number 71 kehtestatud lubatud väliskeskkonna müratase ja siis sotsiaalministri määrusega number 42 on kehtestatud normid siseruumide müratasemele. Aga mida võib tuua võrdluseks, siis WHO soovitab, et inimesed ei viibiks pikaaegselt väliskeskkonnas, kus müratase on 55 detsibellist kõrgem.

Mida see 55 detsibelli tähendab või kuidas me peaks sellest aru saama?

Ründva: 55 detsibelli tähendab seda, et kui te lähete näiteks kuhugi kooli juures olevale laste mänguväljakule või linnakeskkonnas majade taha, siis seal on see müratase 55 detsibelli. Kui me oleme Tallinnas tiheda liiklusega tänava ääres, oleme praegu siin Tammsaare tee ääres või me läheme Liivalaia tänava äärde, siis seal vahetult kõnniteel on liiklusmüratase 70 detsibelli ja rohkem. Ja see on selgelt selline müratase, kus iga päev pikaaegselt viibides võivad inimesel tekkida kuulmiskahjustused, kuulmislangus, aga seda tingimusel, et seal viibitakse hästi kaua. See, et ma korraks jalutan Liivalaia tänava ääres, võib olla ebamugav, aga mu kõrvakuulmine ei lange sellest. Kui me räägime, et inimene peaks saama kuulmiskahjustuse, siis me peamegi rääkima kaitseväelastest endist, kes tegelikult seal harjutusväljal õppuseid läbi viivad. Ja ka uuringud on näidanud, et tegelikult võivad pikka aega töötanud tegevväelastel tekkida päris reaalsed kuulmiskahjustused. Kui me nüüd tuleme sealt tagasi Eestis militaarmüra juurde, siis on väga vähetõenäoline, et mõnel elanikul, kes elab harjutusvälja piirist väljaspool, tekiks mürast kuulmiskahjustus. See, et tal tekib stress, kõrge vererõhk, need asjad, jah, võivad tekkida, aga siin võivad ka põhjused olla väga erinevad.

Aga kui minna veel detailsemaks, kas me saame öelda, kumb on ebatervislikum: kas pidev mürafoon või harv tugev müra?

Ründva: Väga keeruline üheselt vastata. Kui me räägime häiringu seisukohast, siis ma arvan, et need lühiaegsed, kõrged müratasemed põhjustavad häiringut, sellist emotsionaalselt stressitaset oluliselt rohkem. Tihtipeale inimesed, kes võib-olla elavad siin kuskil Tallinna või Tartu kesklinnas, neil on iga päev ümbritsev mürafoon palju kõrgem. Aga kui nad lähevad kuhugi oma maakoju, on see siis keskpolügooni või Soodla lähedal või Nursipalul või kuskil Klooga lähedal, siis seal nad on vaikuses ja seal need üksikud mürasündmused tunduvad väga häirivad, kuigi võib-olla taseme mõttes on need madalamad, kui su kodulinnas igapäevaselt.

Kas meil on reaalseid juhtumeid, kus me teame, et müra tagajärjel inimeste tervis on kahjustunud? Jätame siinkohal tegevkaitseväelased kõrvale, neist me juba rääkisime.

Ründva: See ei ole täpselt meie eriala, aga me teame, et Tartu Ülikooli juures Hans Orru tegeleb selle teemaga. On olemas WHO juhendmaterjal, kus on selgitatud, kuidas on omavahel seotud inimeste tervis ja müratase, mis on tema elupiirkonnas. On tehtud vastavad arvutusvalemid, mille põhjal tehakse ka selliseid Euroopa-põhiseid arvutusi, et milline on oodatav eluea lühenemine, milline on tõenäosus, et veresoonkonnahaigused tekivad mingil elanikegrupil kiiremini, sest nad elavad mürarohkes keskkonnas. Seal kuskil alguses on tõesti müra, mis tekitab siis juba emotsionaalse seisundi ja sealt edasi tuleb stress ja sealt hargnevad need ülejäänud asjad. Müra kui selline on siin vallandaja (trigger – ingl. k) rollis.

Selles mõttes me ei saa öelda, et näe, inimene kuulis müra ja sellepärast ta sureb varem. Aga kui ta on hästi vastuvõtlik inimene, ta on tundlikum, siis võivad kõik need asjad hakata rulluma. Aga ma rõhutan, et nende uuringute põhjal, mis on tehtud, ei räägita aastate võrra eluea lühenemisest, vaid tõesti, kui inimene on terve elu kõrge müratasemega elukeskkonnas elanud, siis tema oodatav eluiga on võib-olla mõned kuud lühem.

Päris palju on kuulda seda, et Nursipalu müra on hakanud kuulma ka need, kes seda varem ei kuulnud, sest Nursipalust räägitakse nii palju. Ma saan teist aru, et tegelikult on see inimeste enda otsus, kuidas nad mürasse emotsionaalselt suhtuvad. Kui neile ei meeldi Nursipalu ja nad ei taha seda, siis on nad ka vastuvõtlikumad igale paugule ja sellest tulenevalt tekib neil ka rohkem stressi ja sealt edasi tulevad siis muud hädad, millest te rääkisite. Ehk kui kohalikud tahavad oma tervist hoida, tuleks proovida seda kõike ükskõikselt võtta?

Ründva: Ma arvan, et seal on kaks asja. Esiteks see, et meediakajastuste tõttu on inimeste teadlikkus kasvanud ja ma arvan, et see on väga positiivne. See, et pannakse mingeid asju tähele ja ei olda nii ükskõiksed. Ma arvan, et see on väga tähtis.

Teiselt poolt, olles ka ise Riigi Kaitseinvesteeringute Keskusega mingitel töökoosolekutel suhelnud, oleme uurinud, et mis siis seal Nursipalus on viimasel ajal toimunud, et müratasemed on tõusnud. Väide on ka tegelikult see olnud, et liitlasväed on võtnud Nursipalu harjutusvälja suuremalt kasutusele mingitel perioodidel ja väga selgelt mingid tähelepanekud ja kaebused on olnud seoses nende päevadega, kus liitlasväed on teinud suuremahulisemaid harjutusi Nursipalus. Kahjuks nii on.

Aga ma tahaks seda ka öelda, et iga kord, kui inimene kuuleb militaarmüra, siis see ei tähenda, et ta on sellest kohe hästi tugevalt häiritud ja sellel on kohe mõju tervisele. Selles mõttes jah, müra tajumine on väga subjektiivne ja emotsionaalne küsimus.

Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus on valmis saanud kaardi laskeväljadega, mis hakkavad planeeritaval harjutusalal olema. Mida pidid sellelt kaardilt inimesed välja lugema?

Sepp: Laskeväli kui selline on maa-ala ja maa-ala müra ei tee. Müra teevad ikka need harjutused, mida sinna planeeritakse. Seega selline üldine mürakoormus ja müra tajumine lähipiirkonnas on otseses seoses selle tegevusega, mida seal laskeväljal tehakse: mis relvasid kasutatakse, mitu lasku tehakse, kus, milliste ilmastikutingimustega jne. Kui kõik see info on teada, siis saaksime väga adekvaatselt kirjeldada, milline mürafoon ühe või teise laskevälja kasutamisega kaasneks.

Kas selle kaardi põhjal saab öelda, et Võrust läheb müra kaugemale või kuidas?

Ründva: Ei, Võrule läheb lähemale. Kui ma seda laienduse kaarti vaatan, siis võrreldes hetkeolukorraga liigub Nursipalu harjutusala piir viis kilomeetrit ida suunas ja viis kilomeetrit lääne suunas ning kolm kilomeetrit lõuna suunas. Ehk tegelikult harjutusvälja kogupindala kasvab ja järelikult ka need müraga seotud mõjutsoonid tulevad inimestele lähemale. Ehk mõjutatud elanike arv suureneb. Nii on, sellele ei saa vastu vaielda.

Kuidas on omavahel seotud müra ja vibratsioon? Inimesed kardavad, et majad hakkavad lagunema, mõned kurdavad juba praegu mõrade üle vundamendis.

Sepp: Müra ja vibratsioon on omavahel väga tihedalt seotud ja ennekõike on vibratsioon just militaarmüra omapära. Tüüpiliselt seda ei räägita, et näiteks maanteeliiklusest tekiks vibratsioon. See võib juhtuda, aga siis on põhjus maantee kehv olukord, löökaugud, mingid ebatasasused.

Aga kuna militaarmüra ise on hästi suure energiaga ja sellise spetsiifilise energiajaotusega, siis sellest helilainest võib tekkida hoonetesse vibratsioon, mis eelkõige väljendub näiteks aknaklaaside klirinas või selles, et puhvetkapi klaasid kõlisevad omavahel kokku. Kui see müra läheb väga-väga-väga suureks, siis on võimalik ka teatud ehituskahjustuste teke näiteks vundamendis. Ja ütleme, et see mõju kipub olema suurem kerghoonetele.

Ründva: Enne aga, kui me räägime mingitest vundamendikahjustustest või seinakahjustustest, peaksid selgelt tekkima sellised mikropraod kuskile seina nurkadesse, lae nurkadesse ja järgmine asi on aknaklaaside purunemine ja alles siis saame rääkida, et tekivad vundamenti mingisugused praod. See mõju peab väga suur olema ja see ei saa olla, et majal on aknad terved ja vundamendis praod.

Nagu te ütlesite, siis müra mõju nihkub inimestele lähemale. Meile tulevad K9-d ja tegelikult vibratsiooni mõttes me ei tea, mida need endaga kaasa toovad. Mida on inimestel oodata, millist praktilist nõu neile anda?

Ründva: Alati on ju teada, mis kella ajal ja mida seal harjutusalal tehakse. Mina soovitaks enne laskeharjutusi oma maja fotode abil üles dokumenteerida ja siis ikkagi hoida silma peal, et kui tekivad võimalikud muutused, tuleks neist kohe teada anda. Tegelikult paigaldatakse selliseid spetsiaalseid majakaid, et hinnata pragude tekkimist. Ja kui tõesti vibratsioon on tekkinud, praod tekivad, siis saab ju näidata, et näete, mul on siin probleem tekkinud. Oluline on, et inimene saaks tekkinud olukorda tõestada. Lihtsalt väidet, et keegi tulistas ja nüüd mul tekkis siia pragu, ei pruugita tõsiselt võtta.

Siinkohal tuleksin tagasi ka nende leevendusmeetmete juurde – me rääkisime akende vahetamisest kaasaegsete vastu – see on üks lahendus, et need ei kliriseks. Mina näen, et sarnane akende vahetus aitaks vähendada häiringu osakaalu siseruumides. Me kindlasti ei toeta seda, et mürahäiring jääb, aga inimene saab kompensatsiooniks raha. Pigem tuleks selle raha eest püüda muuta inimeste jaoks midagi paremaks.

Nursipalus seisab mürauuring alles ees. Kui tõenäoline on, et laskeväljade kaart joonistatakse veel ümber?

Ründva: Seda ilmselt mitte, aga loomulikult, kui sellest militaarmüra uuringust selgub, et mingid piirkonnad alast väljas saavad väga tugevalt mõjutatud, siis loomulikult konsultant esitab need tulemused, annab oma kommentaarid, soovitused, juhib tähelepanu, ja siis on müraallika valdajal õigus ja kohustus mõelda, kas tal on variant mingeid asju seal harjutusvälja sees ringi planeerida, nihutada mingit asukohta teise kohta. Tegelikult sedasama asja on ka varasemate uuringute käigus tehtud. Lihtsalt inimesed ei tea, et on tehtud muudatusi. Aga tõesti, mürakonsultant ei saa anda soovitust, et ärge seda relva seal kasutage, me saame soovitada üksnes leevendusmeetmeid.

Ja lõpetuseks, kas müravaba elukeskkonna taotlemine on üldse võimalik?

Ründva: Ma arvan, et see on hea eesmärk oma elu selliselt elada, kui see on võimalik. Aga kui me tahame siin Lääne-Euroopas elada, et meil on kiired ühendused erinevate linnade vahel, autoteedega, raudteedega, lennukitega; me tahame saada otselende Tallinnast või Tartust või Pärnust igale poole, siis mingid asjad seal infrastruktuuri arenguga kaasnevad. See on siis meie ühiskonna ühine kokkuleppe. Tegelikult on see järjest keerulisem – elu müravabas keskkonnas.

Marko Ründva on Kajaja Acoustics OÜ üks omanikke ja juhatuse liige ning Tallinna Tehnikaülikooli lektor akustika valdkonnas. Kaarel Sepp on Kajaja Acoustics keskkonnamüra valdkonna juht. Sepp ja Ründva on ühed väheseid keskkonnamüra eksperte Eestis.