Viimastel päevadel on avalikkuse tähelepanu pälvinud Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) konsistooriumi otsus peatada alates 1. jaanuarist 2024 riigi nimel abielude registreerimine EELK vaimulike poolt, kellel on perekonnaseisuametnikena abielude sõlmimise õigus. Selle otsuse taga on nähtud EELK vastulööki või protesti valitsusele ja riigikogule seoses abielu sooneutraalseks muutmisega uuest aastast.

Tegelikult oli abielude registreerimise peatamine 1. jaanuarist 2024 kirikuvalitsuse sundkäik. Oleme olukorras, kus meil on vaja võtta aeg maha, et analüüsida, mida abielu muutmine sooneutraalseks kõigi perekonnaseisuametnikest vaimulike jaoks tähendab. Vaimulikud registreeriksid uuest aastast perekonnaseisuametnikena üht liiki (sooneutraalset) abielu ja laulataksid või õnnistaksid vaimulikena teist liiki (mehe ja naise) abielu.

On tekkinud küsimus, kas vaimulik registreerib edaspidi ikka mehe ja naise abielu või registreerib ta sooneutraalse abielu isegi olukorras, kus omavahel abielluvad mees ja naine. Mis annab abielule sooneutraalse tähenduse? Kas annab riiklikule abielule tähenduse seadus, milles on sätestatud, et abielluda võivad omavahel kaks füüsilist isikut või annab abielule tähenduse omavahel abiellujate sugu? Milline hakkab välja nägema avalduse vorm, mille abiellujad täidavad ja perekonnaseisuametnikust vaimulikule esitavad? Kas seal on viide abiellujate soole?

Need ja paljud teised küsimused võivad tunduda mõne inimese jaoks tühised või isegi naeruväärsed, kuid kirikus peame me nendega tegelema, sest see puudutab meie usku ja usuvabadust.

Olen pettunud, et ametnikud ja poliitikud, kelle vastutada oli perekonnaseaduse eelnõu koostamine ja menetlemine ei võtnud meie küsimusi tõsiselt. Kirjutasin juba kaks kuud tagasi, 21. aprillil ERR-i portaalis ilmunud arvamusloos "Vähemuste õiguste vastandamine ei paranda ühiskonna tervist", et valitsusliidu taotletud eesmärgi saavutamine võib tähendada, et kirikud loobuvad vaimulikele usuvabaduse realiseerimiseks tagatud abielu registreerimise õigusest. Lisasin, et selle tõsiasja ignoreerimine ei väljenda samasugust hoolimist, mida soovitakse sooneutraalse abielu kehtestamisega väljendada seksuaalvähemuste suhtes.

Perekonnaseaduse muutmise eelnõu kiireloomulise ettevalmistamise ja menetlemise käigus ei kaasnenud kordagi kirikute sisulist kaasamist küsimuses, mida perekonnaseaduse muutmine meie tegevusele edaspidi tähendab.

Valitsus ei teinud ainsatki püüet analüüsida, mida võib perekonnaseaduses abielu sooneutraalseks muutmine tähendada nende 108 Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) liikmeskiriku vaimuliku praktilise tegevuse jaoks, kellel on abielu sõlmimise õigus. Kaasamise puudulikkust ja mõjuanalüüsi puudumist eelnõu seletuskirjas sai rõhutatud nii EKN-i juhatuse kohtumisel sotsiaalkaitseministri Signe Riisaloga, kõigil kohtumistel riigikogu fraktsioonidega kui ka vestluses presidendi Alar Karisega.

Ükski nimetatud signaalidest ei pälvinud valitsuse liikmete ega riigikogu valitsuserakondade esindajate tõsist tähelepanu. Isegi usuasjade eest vastutavale siseministrile Lauri Läänemetsale käesoleva aasta 5. mail sellest probleemist valitsuse ja EELK ühiskomisjoni koosolekul rääkides ei järgnenud ministri ega tema alluvate initsiatiivi nimetatud küsimuses usuasjade osakonna, ministeeriumide ekspertide ja kirikute esindajatega peagi tekkivat olukorda eraldi arutada või analüüsida.

Järgnes ministri alluvate teade nimetatud ühiskomisjoni tegevuse lõppemise kohta. Esimene kohtumise aeg EKN-i juhtidega märgiti kalendrisse keset suve, kui eelnõu on juba seaduseks saanud ja enam pole midagi selles küsimuses arutada.

Eelnevast tulenevalt otsustaski EELK kirikuvalitsus uuest aastast peatada avalduste vastuvõtmise abielude riiklikuks sõlmimiseks meie vaimulike poolt, sest meil on vaja vähemalt isekeskis tekkinud olukorda hinnata. Selleks, et küsimust arutada koguneb sügisel paarikümneliikmeline piiskoplik nõukogu oma korralisele istungile. Samuti tegime luteri kiriku poolt ettepaneku seda küsimust arutada eeloleval sügisel ka Eesti Kirikute Nõukogu töökoosolekul teiste kirikute esindajatega, kelle vaimulikud omavad abielu riikliku sõlmimise õigust.

Avalduste vastuvõtmise peatasime ka põhjusel, et me ei taha panna ühtegi abielluda soovivat paari olukorda, kus nende avaldusele ei järgne abielu sõlmimist vaimuliku poolt. Võib juhtuda, et kirik loobub abielude registreerimise õigusest lõplikult. Tahame, et avaldust esitades saavad inimesed ka oma abielu registreerida.

Lisaks on oluline rõhutada, et kuigi abiellumisavaldusi ei saa järgmisel aastal sõlmitavate abielude tarvis enam vaimulikele esitada, saab seda teha endiselt perekonnaseisubüroos. Seejärel saab endise korra alusel leppida kirikus kokku abielu kiriklikuks laulatamiseks vaimuliku poolt. Vaimulikud jätkavad abielude laulatamisega ka edaspidi.