Pettumus Ukraina vastupealetungi aeglases tempos ning Bideni kahemõttelised sõnavõtud on viinud spekulatsioonideni, et pikamaa-rakettidega minnakse peagi sama teed nagu on varem käidud USA relvasüsteemidega, mille andmisest on esialgu keeldutud, kuid on hiljem siiski Ukrainasse tarnitud, kirjutab The Washington Post.

Lehe hinnangul tundus mai lõpus, et Biden on muutnud oma varasemat kindlat ei-sõna armee taktikaliste raketisüsteemide (ATACMS) võimalikule tarnimisele, kui ta ütles esimest korda, et see teema on veel "mängus". Kaks nädalat hiljem ütles Ukraina president Volodõmõr Zelenski, et ta vestles Vilniuses NATO tippkohtumisel Bideniga rakettidest, kuid otsuseid ei tehtud.

Selle teemaga kursis olevad USA kaitse- ja valitsusametnikud ütlevad aga, et kuigi avalikkuses võib olla jäänud mulje, et on toimunud mingit sorti aeglane liikumine ATACMS-ite andmise heakskiidu poole, siis tegelikult ei ole kuude jooksul USA poliitikas toimunud muutusi ega sisulist arutelu selle teema üle. Ametnikud soovisid tundliku teema tõttu jääda anonüümseks.

Pentagon usub, et Kiievil on ATAMCS-ite asemel kiireloomulisemaid vajadusi. Lisaks muretsevad kaitseametnikud, et kui USA saadaks Ukrainale piisaval hulgal rakette, et need lahinguväljal ka midagi muudaks, siis see võib tõsiselt kahjustada riigi enda valmisolekut teisteks võimalikeks konfliktideks.

Lisaks on USA sõjaväe üks muresid ATACMS-ite piiratud arv. Kuigi nende täpne hulk on salastatud, on Lockheed Martin tootnud neid kokku umbes 4000 ja paljusid neist on USA sõjavägi lahingus, õppustel ja testimistel kasutanud. Samal ajal on ligi 900 neist viimase kümne aasta jooksul müüdud liitlastele, sealhulgas 211 alates Venemaa täiemahulisest sissetungist Ukrainasse.

Et varasemaid ja tulevasi välistellimusi täita on USA armee sõlminud Lockheed Martiniga alates 2018. aastast vähemalt kolm lepingut kokku umbes miljardi dollari väärtuses, et jätkata ATACMS-ite tootmist umbes 500 kaupa aastas.

Ametnike sõnul on ATACMS-ite arv USA varudes fikseeritud ning need ootavad asendamist järgmise põlvkonna pikamaa-rakettidega Prism (Precision Strike Missile - PrSM), mis peaksid teenistusse lisatama käesoleva aasta lõpus.

Ukraina on öelnud, et 300-kilomeetrise laskeulatusega ATACMS-id on tähtsad Vene vägede tagalas asuvate juhtimis- ja logistikapunktide hävitamiseks.

Kiiev on küsinud sadu rakette. Kiiev on küsinud tuge Ukrainat toetavatelt USA kongressi liikmetelt, kes on ka Bideni administratsioonilt nõudnud rakettide tarnimise heaks kiitmist. Nii USA esindajatekoja relvajõudude komitee kui ka välisasjade komitee liikmed leiavad, et USA peaks Ukrainale kiiresti pikamaa-rakette andma.

Juba eelmisest aastast alates on USA administratsioon öelnud, et rakettide mitteandmiseks on mitu põhjust. Esialgu keskendus keeldumine sellele, et Ukraina võib tulistada pikamaa-rakette Venemaa territooriumile, mis võib viia konflikti USA ja Venemaa vastasseisuni. Need mured tunduvad samas olevat vaibunud, sest Bideni administratsiooni sõnul on nad rahul Kiievi avalike avalduste ja kirjalike lubadustega mitte kasutada USA antud relvi Venemaa territooriumi ründamiseks. Kuigi ametnikud eraviisiliselt tunnistavad, et mõningaid rikkumisi on toimunud, on Ukraina väidetavalt need lubadused suures osas täitnud.

Suurbritannia ja Prantsusmaa tarnisid hiljuti pärast USA-ga koordineerimist Ukrainale üle 200-kilomeetrise lennuulatusega tiibrakette. Pentagoni endine poliitika asekantsler Colin Kahl ütles sel nädalal Aspeni julgeolekufoorumil, et Briti Storm Shadow ning Prantsuse SCALP rakettide saamine tähendab seda, et Ukrainal on ATACMS-ite vajadus veelgi vähenenud.

"Nüüd ei ole nende probleem anda lööke sügavale Venemaa poolt okupeeritud Ukraina territooriumile. Neil on see võimekus. Nad teevad seda nüüd. Venemaa juhtimist ja kontrolli, nende logistikat on sügavalt häiritud. Probleem ei asu sadu kilomeetreid eemal, vaid kilomeetri kaugusel miiniväljadel, mille venelased on rajanud koos kaevikute ja tankitõketega," rääkis Kahl.

ATACMS on ligi kaks tonni kaaluv juhitav raketisüsteem ning maksab ligi 1,5 miljonit dollarit. Need loodi 1980. aastatel ja USA armee kasutas neid nii 1991. aastal Lahesõjas kui ka 2003. aasta invasioonis Iraaki.