Kui möödunud aasta juulis maksis porgandikilo poes keskmiselt 1,07 eurot, siis selle aasta kesksuveks oli selle hind kerkinud 1,75 euroni. Ka kapsas ja kartul maksavad märksa rohkem kui aasta eest ning eriti suure hüppe on teinud mugulsibula hind.

Rimi Eesti ostujuhi Talis Raagi sõnul ei saa üheselt öelda, et köögivili oleks kallimaks muutunud.

"Erinevate toodete puhul on hinnakõikumised olnud väga erinevad. Lihtsalt näiteks juba üleminek eelmise aasta saagilt varajasele selle aasta saagile mängib esialgse hinna puhul tugevat rolli. Pigem näeme praegu, kuidas erinevate toodete hinnad on hakanud langema. Sealhulgas ka porgand, peakapsas, sibul," sõnas ta.

Tarmo Timmi Võrumaalt Jaagumäe talust, mis kasvatab köögivilja, kartulit, teravilja ja rapsi, ütles, et köögiviljade hind on suuresti seotud turuolukorraga. Ta tõi näiteks porgandi, mida oli tänavu kevadel lihtsalt vähem.

"Seda ei jätkunud. Eelmise aasta sajandi põud jättis jälje, põud oli kogu Euroopas. Kogu turuolukord oli selline, et kaupa oli vähem, samas kui soodsal aastal on seda palju rohkem ja hind läheb kolinaga alla. See sõltub väga saagikusest," tõdes ta.

Kapsakilo maksis konjunktuuriinstituudi andmetel juulis Eesti poelettidel 1,18 eurot, Jaagumäe talu müüb seda praegu 44-sendise väljamüügihinnaga ja kui kilole paar senti juurde panna, jätab kokkuostja Timmi sõnul kauba katki.

"Seal võib ikka väga palju kaubandusel vahele jääda. Kui kaubanduses üks hind letil nõksu ära teeb, pole ju mõtet teda alla lasta, sinna ta jääb. Vast seal on see lõpptarbija hinna põhjus. Keegi ei jookse ka seda üht kapsapead teise poodi ostma," põhjendas ta.

Turu hind ei peegelda turusituatsiooni

Kuigi turulettidel võib kohata ka ligi nelja euroni küündiva kilohinnaga porgandit, siis taluniku sõnul ei saa turuhindu poehindadega võrrelda - turul müüb müüja tunnis mõned kilod kaupa, peab tasuma kohamaksu ja veel ise ka oma tunnipalga välja teenima.

"Turu hind ei näita tänapäeval mingit turusituatsiooni. See on nagu käsitööpood, kus müüakse kallist kaupa," ütles Timmi.

Sibulat Eestis Jaagumäe talu peremehe sõnul ei kasvatata. Põhjuseks tõi Timmi selle, et Eesti on väga väike riik ja mõnede vajalike taimekaitsevahendite registreerimine on väga kallis protsess, mida tuleb igas riigis eraldi teha.

Lisaks on sibul väga ilmatundlik ja aeglase arenguga, siinne kliima on vihmane, sibulat peab gaasiga kuivatama, vaja on eraldi tehnoloogiat ja ventileeritud konteinerit. Kõik need tegurid kokku tingivad, et sibula hind on kogu selle vaeva nägemiseks liiga madal.

"Peipsi ääres kasvavaid sibulaid telekas näidatakse, aga seda ei tahaks kasvatamiseks nimetada, see on nikerdamine," tõdes Timmi.

Köögiviljahindade puhul peaks Timmi sõnul arvestama üldist inflatsiooni, mille kontekstis ei ole köögiviljad ka praegu kuigi kallid. Ta tõi näiteks, et krooniajal maksis juurviljakilo kolm ja pool või neli ja pool krooni kilogrammist. Hinnatõus on vahepealseil aastail olnud selline, et päevapalganumber on eurodes juba peaagu sama nagu krooniajal.

"Kõvemad mehed said päevas 50-100 krooni. Praegu on eurodes sama, aga kui köögivilja hindu vaadata, siis ei maksa ükski asi 3,5 eurot, räägime ikka sentidest," lausus ta. "Kui võtame kogu hinnatõusuvalu, siis meie hind on sellest veel kümme korda maha jäänud, see ongi ikka väga odav, muu elu on ju kääridega läinud."

Eesti ostjad eelistavad jätkuvalt kohalikke tooteid

Hoolimata kõrgemast hinnast on Eesti ostjatele köögiviljade, nagu ka jahutatud liha ja piimatoodete puhul toote päritolumaa väga oluline, kinnitas Talis Raak Rimist. Ta lisas, et endiselt kaldub ostueelistus kodumaise toodangu poole.

"Samas ei saa me unustada ka hinnatundlikku klienti ja sellepärast proovime Rimis pakkuda alati võimalust valida," lisas Raak.

Timmi sõnul määrab Eesti toodete hinna Euroopa ja ennekõike Läti, mis paneb kõige enam paika mänguruumi, millega Eesti kasvatajad tegutseda saavad. Ta lisas, et Jaagumäe talu kasvatab hästi säilivaid köögivilju, aga keerulisem on kiiresti riknevate taimedega, nagu lillkapsas või brokoli ning just kehvema säilivuse tõttu lõpetas talu porrulaugu kasvatamise.

Omaette suur murekoht on taluniku sõnul taimekaitsevahendite teema: väga palju on teadmatust ja kui taimi pritsitakse, suhtuvad paljud inimesed sellesse nagu mürgitamisse ja juhtub sedagi, et pritsi sõitmas nägevad möödujad kutsuvad kohale politsei. Usaldust põllumehe vastu võiks Timmi sõnul rohkem olla.

Timmi märkis, et kui vanasti tegutses valdav osa inimestest põllumajanduses ja vaid käputäis tegeles mõne muu valdkonnaga, siis nüüd on olukord vastupidine. Selleks, et ilma taimekaitsevahenditeta põldu pidada, peaks ka see vahekord tagasi endisaegseks muutuma ehk inimesed peaksid taas, kõplad käes, põllule minema ja rohima hakkama.

"Ma ei ole taimekaitsepiirangute vastu, aga teistes riikides ju saab [taimekaitsevahendeid kasutada], need samad, meil keelatud asjad tulevad välismaalt. Meil on aine keelatud, aga siia müüma võib nendega kasvatatud kaupa tulla, see on ebavõrdne situatsioon. Kliimaerinevus nagunii ka," selgitas Timmi.

Suvel langeb hind järjest allapoole

Põllumehed elavad iganädalaste pakkumiste rütmis: iga nädal tehakse kokkuostjale pakkumine järgmiseks nädalaks ja Timmi ütles, et juba ühesendine hinnavääratus võib tähendada, et järgmiseks nädalaks tema kaupa müügile ei võeta ja löögile pääseb keegi teine.

"Võib-olla näiteks kartulit me sellel nädalal müüme, aga järgmisel ei müü, ei saanud sisse. See on nagu võistlus, kes saab. See ei tähenda, et poes midagi juhtub, see on püramiidi tipp, kaubanduskeskus on nagu kotkas taevas ja tema siis ise vaatab," kirjeldas ta süsteemi köögipoolt.

"Kui üks nädal läheb vussi, proovime järgmisel uuesti – kette on erinevaid," sõnas Timmi. "Kõik käib nagu ehitusel, igal nädalal on oma hind. Eks see talve poole liigub rohkem paika. Suvel hind langeb järjest, nii kuidas saak kasvab. Praegu ükski hind ei tõuse, ikka langeb, aga sellega on nagu küttega, et poeletis püsib ta ikka sama numbri juures. Mingil hetkel tehakse võib-olla muudatus, kui asi läheb väga tuntavaks."

Poe ja tootja hindade erinevuse kohta tõi Timmi välja reegli, et kui ta läheb poodi ja seal küsitava hinna kahega jagamisel saab selle summa, mis tema kokkuostjalt küsib, siis on kõik hästi. Kui vahe on suurem, siis on poehind juba kõrgevõitu.