Kui esimesed juturoboti abil tehtud koolitööd mullu novembris Miina Härma gümnaasiumis välja tulid, muutis see õpetajad murelikuks. Nüüd ollakse abivahendist teadlikud, kuid endiselt pole tarkvara, millega õpetajad roboti abil valminud töid tuvastada saaks ja peavad tuginema iseenda sisetundele.

"On ikkagi olnud see, et õpilane ise on üles tunnistanud. Mis võib-olla tundub koomiline, et töö tundub nii kehv ja õpetaja küsib, et kuule sa tavaliselt teed paremaid asju ja siis õpilane ütleb, et ChatGPT tegi selle. Esimene juhtum oligi täpselt selline," rääkis Miina Härma gümnaasiumi õppejuht, õpetaja Terje Hallik.

Halliku sõnul pole õpetajate fookus enam nii väga sellel, et õpilasi vahele võtta, vaid kuidas juturoboti abil hoopis enda tööd lihtsamaks teha.

Ka TalTechi IT kolledži vanemteadur Birgy Lorenz võrdleb juturobotit eesti vanarahva unistuse Kratiga, keda ei maksa karta, vaid lihtsalt targalt kasutama õppida.

"Nagu tahvelarvuti tulekuga. Alguses oli hästi palju, siis saime aru, et see ei lahendanud meie probleeme - ikka tuleb ise õppida ja siis me läheme edasi. Eetikaküsimused lahenevad järgmise kolme aasta jooksul, kui kogu maailm neid arutab. Siis saame paika, mida me üldse lubame intellektil teha ja mida me ei luba intellektil teha," ütles Lorenz.

Lorenzi abiga valmisid kevadel koolidele ka esimesed haridus- ja teadusministeeriumi juhised uue abilisega kohanemiseks. Õpiradade valdkonna nõuniku Aivar Hiio sõnul on oluline, et koolisiseselt oleks paika pandud reeglid, mis puhul on juturoboti abi kasutamine üldse lubatud.

"Kindlasti ei tahaks jõuda sellisesse kohta, kus ülesanne koostatakse juturoboti abiga, lahendatakse õpilase poolt juturoboti abiga ja kontrollitakse ka. See on tõesti kõige mustem stsenaarium, kuhu liikuda saab ja selleks ongi vaja teadlik olla. Tuleb avatult õpilastega sellest rääkida, neid võimalusi koos avastada ja hoida selget ühist arusaama, miks me üldse õpime koolis," ütles Hiio.