Lõppev aasta tõi uue haridusministri, kuid valdkonna probleemid jäid samaks
Nagu enamikus valdkondades, nii on ka eestikeelsele õppele üleminekuks valmistuvas hariduselus puudu rahast. Lisaks on õpetajatel saabunud keerulised ajad, kus tuleb õppida aru saama, kas kodutöö on teinud õpilane või tehisintellekt.
Aprillikuus uue valitsuse koosseisus haridus- ja teadusministrina ametisse asunud Kristina Kallas (Eesti 200) sai eelmiselt ministrilt Tõnis Lukaselt (Isamaa) pärandusena jõulise ülemineku eestikeelsele haridusele. See tähendab, et järgmisest õppeaastast hägustub lasteaedades ja põhikoolides järk-järgult vahe eestikeelsete ja venekeelsete õppeasutuste vahel.
Minister Kristina Kallas oli ametisse astudes optimistlik, et väikestes kohtades liituvad erikeelsed koolid iseenesest. "Puhtalt venekeelse õppega koole on ka erinevaid, on selliseid koole, mis on nii väikesed, et neid on mõistlik eesti kooliga kokku panna. Ma toon siin näiteks Kiviõli või Valga," ütles Kallas.
Sügisel, kui algasid eelkoolid ehk asi läks konkreetseks, muutusid murelikuks aga nii eesti kui ka vene laste vanemad. Kiviõli 1. keskkooli hoolekogu esimees Kristel Kütt sõnastas probleemi järgmiselt.
"Eesti lapsevanema mure on, kuidas tema laps, kes juba oskab eesti keelt, ei jääks tagaplaanile, sest tuleb rohkem tegelda venekeelse lapsega. Vene lapsevanema puhul on kindlasti hirm see, kui palju lapsevanem oskab eesti keelt, kas ta saab toetada oma last, kas ta saab eesti kooli õpetajalt piisavalt abi. Võib-olla nad eeldavad, et vene kooli õpetaja oskab paremini last õpetada ja juhendada."
Ministeeriumil on vaja teha tugevat selgitus- ja eeltööd selle nimel, et segakoolid ei muutuks koolideks, kus ühed soovivad õppida, aga teised neid segavad.
Omaette teema on riigikeelt vajalikul tasemel valdavate õpetajate nappus. Juba on tulnud Narvast teateid, et nende koolide õpetajad ei jõua järgmiseks sügiseks riigikeelt omandada. Ministeerium teatas, et taaskord keelenõuete leevendamisel koolidele ajapikendust anda ei kavatseta.
Streik on tulekul
Aasta lõpus jooksid ummikusse riigi ja haridustöötajate palgaläbirääkimised. 12. detsembril andis Eesti Haridustöötajate Liidu juht Reemo Voltri teada, et 22. jaanuaril algab haridustöötajate tähtajatu streik.
Eesti Õpetajate Liidu juhatuse liikme, Kadrioru saksa gümnaasiumi õpetaja Mihkel Kõrbe sõnul on streik vajalik eelkõige selleks, et mõtestada hariduse olemust ühiskonnas.
"Kui streik tuleb, siis ta tuleb. Mind huvitabki ja ma polegi endale lõplikult selgeks teinud, kas see midagi aitab, kas see ärritab ühiskonda, et õpetajad lähevad jälle raha nõudma, sest meedia kahjuks kajastab hariduse puhul alati peamise uudisena õpetajate palgatõusu igal aastal. Me ei räägi väga palju õpetaja töö sisust ja kasvanud töökoormusest, vaid kogu aeg on palk selline tont, mis käib ringi. Ma pole täna veendunud, kas see streik midagi õpetajatele juurde annab või mitte," rääkis õpetaja.
"Arvestades, kui vähe Eesti rahvas streigib, võiksid õpetajad selle otsa lahti teha. Ja arvestades, et õpetajaid on üldhariduskoolides umbes 15 000 – kui me streikima hakkame, küll siis ühiskond märkab. Küll aga on vajalik laiem diskussioon ühiskonnas õpetajaameti ja hariduses toimuva üle. Ja kui selleks on vaja streiki, siis olgu selleks meetmeks streik, kui muudmoodi ei saa," ütles Kõrbe.
Streigiprotsessis on välja koorunud tõsiasi, et võib-olla polegi õpetajate palk nii väike, vaid pigem on nende koormus liiga suur. Ja et koolijuhid ja lastevanemad peavad mõistma, et ka õpetajal on õigus oma eraelule.
Raha kasutamisest tuleb saada parem ülevaade
Haridusraha kasutamisest parema ülevaate saamiseks võeti ministeeriumis sügisest eelarverevisjoni tegema endine haridusminister ja rektor Jaak Aaviksoo. Tema hinnangul vajab näiteks gümnaasiumide koolivõrk kokkutõmbamist.
"Selleks, et luua õpikeskkonda, nii sotsiaalset kui ka materiaalset taristut, peaks koolis olema vähemalt paarsada ja veel parem kui kolm-nelisada õpilast. Igale poole nii palju ei jätku, aga ma arvan, et enamikku maakonnakeskustesse jätkub ja suurtesse linnadesse ja linnaümbruskonda Tallinnas peaks ka jätkuma," ütles Aaviksoo.
Raha ei jagu haridusele mitte ainult riigi tasandil. Mitmed omavalitsused sulgesid sel aastal kas terveid koole või kooliastmeid. Suurima tähelepanu sai aasta kooliks valitud Metsküla algkool. Lääneranna vallavolikogu otsustas Metsküla kooli sulgeda, kuid koolipere läks siiski 1. septembril oma koolimajja. Kohtuveskid jahvatavad ja selgus peaks selles loos saabuma uuel aastal.
Tuleval aastal peaks selguma seegi, mis saab Ida-Virumaal Toila ja Kiviõli 1. keskkooli gümnaasiumiosa sulgemise plaanidest, mille vastu on kogukondades hakatud koguma allkirju.
Usalda, aga kontrolli
Samal ajal kui täiskasvanud inimesed otsivad raha ja koguvad allkirju, on noored leidnud endale koolitöödes abiliseks tehisintellekti ehk IT-krati.
Haridusministeeriumi nõuniku Aivar Hiio sõnul on juturoboti kasutamise puhul oluline paika panna reeglid.
"Kindlasti ei tahaks jõuda sellisesse kohta, kus ülesanne koostatakse juturoboti abiga, õpilane lahendab selle juturoboti abiga ja vastuse kontrollimisel kasutatakse samuti juturobotit. See on tõesti kõige mustem stsenaarium, kuhu liikuda saab, ja sellepärast ongi vaja teadlik olla. Tuleb avatult õpilastega sellest rääkida, neid võimalusi koos avastada ja hoida selget ühist arusaama, miks me üldse õpime koolis," ütles Hiio.
On selgunud tõsiasi, et ega IT-aju pimesi usaldada pole mõtet, rääkis Miina Härma gümnaasiumi õppejuht Terje Hallik.
"Mis võib-olla tundub koomiline, et töö tundub nii kehv ja õpetaja küsib, et kuule, sa tavaliselt teed paremaid asju, ja õpilane ütleb, et ChatGPT tegi selle. Esimene juhtum oligi täpselt selline," rääkis Hallik.
Kuigi probleeme hariduselus on palju, on üks selge: aasta lõpus avalikustatud PISA testi tulemused näitasid taas, et Eestis antav põhiharidus on maailmas tipptasemel.
Toimetaja: Rene Kundla, Merili Nael