Kui tugev on toetus Ukrainale praegu Saksamaal? Milline see on poliitikute seas ja kas avalikus arvamuses hakkab see kahanema?

Saksamaa valitsus püsib järjekindlalt selle juures, et me toetame Ukrainat nii kaua kui vaja ja ma arvan, et sellel on ka inimeste toetus ja laialdane toetus parlamendis, seda mitte ainult koalitsiooniparteide seas, ka suurim opositsioonipartei toetab Ukraina kaitsesõda.

Ma arvan, et see kõik jätkub samamoodi, aga horisondil paistab ebakindlus. Eelkõige tuleneb see järgmise aasta valimistest USA-s. See võib tuua taevasse pilvi ja tõstatada mõned suured küsimused Ukraina pikaajalise toetamise asjus.

Vladimir Putin arvestab samuti selle ajafaktoriga, ta kavatseb oma illegaalset sõda Ukraina vastu pidada vähemalt 2024. aasta lõpuni kui mitte 2025. aasta alguseni, et kasutada ära seda ebakindlust ja murendada lääne toetust Ukrainale.

Kuidas USA valimised mõjutavad kogu lääne toetust?

On juba näha, et avalikkuse ja poliitikute toetus Ukrainale USA-s väheneb, see on endiselt väga tugev, enamus ameeriklastest toetab ukrainlaste kaitsevõitlust, aga kasvav vähemus kongressis, eelkõige vabariiklaste seas ja vabariiklaste valijate seas, suhtub kriitiliselt USA sõjalise abi andmisesse Ukrainale. Nad soovivad mingit läbi räägitud lahendust, tunnistamata et see oleks märkimisväärne kompromiss Ukraina arvelt ja preemia Putinile iseseisvasse naaberriiki tungimise eest. See varjutab poliitilisi kaalutlusi ka Euroopas ja need valimised tähendavad suurt ebakindlust lääne ühtsuse jaoks.

Kuidas Saksamaa saaks praegu Ukrainat rohkem aidata, millised arutelud teil on? Kas need käivad Tauruse rakettide andmise üle?

Kogu Saksamaa aadressil tehtava kriitika juures on oluline rõhutada, et Saksamaa on suuruselt teine sõjalise abi andja Ukrainale. Saksamaa on palju panustanud Ukraina kaitsevõitlusse, andes oma soomukeid, tanke, kuulipildujaid, laskemoona ja nii edasi. Laskemoona tootmine kuulipildujatele kasvab, pikkamööda, aga kasvab. On pikk nimekiri võimekustest, mida Saksamaa saadab Ukrainasse lähikuudel, sealhulgas olulised õhukaitsesüsteemid.

Mida Saksamaa seni ei ole teinud, on võtta lähenemine, millega me püüaksime muuta dünaamikat lahinguväljal. Saksamaa valitsus toetab Ukraina kaitselahinguid, aga nad ei püüa muuta dünaamikat. Raketid Taurus tähendaksid suuremat lennuulatust ja täiendavat võimet rünnata olulisi sihtmärke nagu juhtimiskeskused ja logistikakeskused ning taristu, näiteks sild, mis ühendab Krimmi mandriga. Kõik need sihtmärgid on olulised, et tekitada Venemaa okupatsioonile strateegilist kahju. Praegune põhiline diskussioon Saksamaal käib selle üle, kas ja kuidas piirata Tauruseid nii, et nendega ei saaks rünnata Venemaa territooriumi.

Näiteks, et nende lennuulatus ei oleks 500 km vaid 300 km?

Valitsus ja tööstus otsivad praegu võimalusi tehnilisteks piiranguteks, kas lennuulatuse või territooriumi osas. Saksa valitsus on öelnud, et kui nad saavad tööstuselt vastuse, siis nad langetavad otsuse, kas saata Tauruseid või mitte. Küsimus keerleb selle ümber, kas me saame usaldada Ukraina valitsust kinnipidamisel poliitilisest kokkuleppest. Suurbitannia ja Prantsusmaa valitsus on ukrainlastega kokku leppinud, et annavad neile rakette Storm Shadow ja Scalp, mis on laias laastus samaväärsed Taurustega. On sõlmitud poliitiline kokkulepe Ukraina valitsusega, et nad ei kasuta neid Venemaa territooriumil asuvate sihtmärkide vastu, vaid üksnes Venemaa okupeeritud Ukraina territooriumil. Tundub, et Saksamaa valitsusele ei piisa sellisest poliitilisest kokkuleppest, vaid soovitakse ranget tehnilist piirangut.

Miks löögid Venemaa territooriumile on Saksamaa jaoks selline punane joon? Sõjategevus nõuab vahel vaenlase territooriumi ründamist.

Rahvusvahelise õiguse järgi on lubatud rünnata sõjalisi sihtmärke ükskõik kus, kui sa kaitsed oma maa territoriaalset terviklikkust ja suveräänsust. Ukraina võib rünnata sihtmärke Venemaal, kui need on sõjaliselt olulised. Me oleme viimastel nädalatel ja kuudel näinud, et nad teevad seda väga edukalt, rünnates lennuvälju ja hävitades transpordilennukeid ja strateegilisi pommitajaid, mis regulaarselt kaugmaarelvadega ründavad Ukraina tsiviilobjekte ja energiataristut. Need on legitiimsed sihtmärgid.

Mis hoiab aga tagasi Saksamaa valitsust ja mõningaid teisi lääneriikide valitsusi kaugmaavõimekuste andmisel on see, et kuigi see on rahvusvahelise õiguse järgi lubatud, siis on ikkagi olemas teatud eskaleerumise mured. On hirm, et kui ukrainlased mingil hetkel kasutavad lääne relvi selleks et rünnata sihtmärke sügaval Venemaal ja võimalik et tappes seal tsiviilisikuid, siis Venemaa vastab eskaleerimisega Saksamaa või mõne teise lääneriigi vastu.

Ma ei arva, et see oleks eriti realistlik mure. Ukrainlased on andnud usaldusväärse lubaduse brittidele ja prantslastele mitte kasutada selliseid relvi Venemaa sihtmärkide vastu. Me peaksime neid uskuma, arvestades veel meie tohutut jõudu Ukraina valitsuse suhtes, kuna me saame ähvardada oma sõjalist abi vähendada või hoopis pausile panna.

Nii et eskaleerumise hirm on endiselt olemas, kuigi see on ilmselt vähenenud sõja jooksul?

Jah, eskaleerimise hirm on endiselt olemas ja see tõuseb üles iga kord kui mingist uuest relvasüsteemist juttu tuleb, mida Saksamaalt võidakse küsida. Me oleme näinud seda korduvalt viimase 18 kuu jooksul. Alguses olid suured kõhklused liikumaks 5000 kiivri juurest tankitõrje ja õhutõrje relvadeni, seejärel juba kuulipildujate, soomukite ja tankideni, nüüd on mujal Euroopas sündinud koalitsioon hävitajate andmiseks, Saksamaal ja USA-s käivad arutelud kaugmaarakettide üle. Eskaleerumise hirmud tõusevad alati taas üles, aga Venemaa ei ole seni vastanud rahvusvahelistele doonoritele, selle asemel on pommitatud Ukraina infrastruktuuri, nagu Musta mere rannikul, kust käib viljaeksport üle maailma.

Milline on avalik arvamus Saksamaal, kas inimesed arvavad näiteks, et ärme neid Tauruse rakette anna, see on liig?

Olaf Scholzil on õigus, kui ta ütleb, et enamus sakslastest ei toeta praegu Tauruste saatmist Ukrainasse. Aga see oli samamoodi Leopard 2 tankidega. Kui Saksa valitsus langetab otsuse mingi võimekuse Ukrainale saata ja selgitab, miks seda vaja on, siis enamus inimestest läheb valitsusega kaasa, ma arvan, et sama juhtub ka Taurustega.

Ukraina vastupealetung on veidi takerdunud ja ei ole olnud nii kiire kui läänes võib-olla loodeti. Kuidas seda dünaamikat saaks muuta?

Ukraina on langenud teatud määral enda edu ohvriks. Eelmisel aastal olid nad üllatuslikult edukad, lüües sissetungijad välja Kiievi alt ja vabastasid Harkivi ja suure osa Hersonist. See kasvatas ootusi. Samas ei tunnistata, et hilinenud abiga mitmete võtmevõimekuste tagamisel lükkas lääs vastupealetungi algust mitu kuud edasi, mis võimaldas Vene okupantidel rajada väga tugevad kaitseliinid – kaevikud, tulepositsioonid, draakonihambad, betoonplokid, tankitõrje relvad ja nii edasi.

Ei ole aus süüdistada ukrainlasi, nad püüdsid alguses lääne tankide ja lahingumasinatega edasi liikuda, aga nad said kiiresti aru, et see ei ole edukas, arvestades suurt hulka miine, mis oli kaitseliinidele pandud ja seda tulejõudu, mida Venemaa tankitõrjerelvad suudavad tekitada. Seetõttu läksid nad üle jalaväelastega liikumise taktikale, liikudes edasi aeglaselt ja ettevaatlikult. See võtab aega, aga me näeme aeglast aga järkjärgulist edenemist, nad on vabastanud võtmetähendusega külasid lõunasuunas.

Ei ole teada, kas ukrainlased suudavad Aasovi mereni välja jõuda selle vastupealetungi lõpuks, aga nad saavutavad kindlasti parema positsiooni et avaldada survet Vene okupatsioonile lõunas, idas ja Krimmis.

Milline on Saksamaa enda kaitsevõime? Kui sõda algas, siis rääkis kantsler Olaf Scholz Zeitenwendest, nüüd on olemas uued kaitseplaanid, kas on ka juba tegelikkuses näha relvatootmise suurenemist ja võimete kasvamist?

See mida me näeme reaktsioonina Olaf Scholzi Zeitenwende kõnele 27. veebruarist 2022, on see, et asjad tõepoolest muutuvad, aga mitte nii kiiresti ega süstemaatiliselt kui selle kõne põhjal võis oodata. Kaitseväele uue varustuse hankimiseks ja võimelünkade täitmiseks loodud 100 miljardi dollarilise fondi haare üha laieneb.

Et raha ärakasutamist tagada, ei piirdu see üksnes varustusega, vaid selle eest tehakse ka näiteks taristuprojekte. Sellel on nii plusse kui ka miinuseid, aga küsimus, kas Saksamaa suudab hoida kaitsekulude taset kahel protsendil sisemajanduse kogutoodangust pärast 2027. kuni 2028. aastat, on lahtine küsimus ja olulisem kui kunagi varem. See on aga olulise tähtsusega, et täita lubadusi, mida Saksamaa on andnud NATO-le ja Ukrainale, lubades neid toetada nii kaua kui vaja.