Saksa opositsioonipoliitik: Ukrainale tuleks anda kõike, mida me kasutaks ka enda kaitseks

Saksamaa on liigselt viivitanud Vene agressiooni tõrjuva Ukraina abistamisel ning peaks andma Ukrainale kõike seda sama relvastust, mida kasutaks ka ise enda kaitsmiseks, ütles Saksamaa opositsioonilise kristlik-demokraatliku partei (CDU) parlamendisaadik Roderich Kiesewetter ERR-ile.
Hilinenud abi Ukrainale võimaldas Venemaal rajada tugevaid kaitseliine ja raskendas ukrainlaste pealetungi, rääkis Kiesewetter. Praegu peaks Saksamaa tema sõnul andma Ukrainale kiiresti rakette Taurus ja ühinema hävitajate koalitsiooniga, andes hävitajaid Eurofighter.
Kui tugev on toetus Ukrainale Saksamaal ja kui rahul te olete valitsuse tegevusega selles osas?
Ühelt poolt on toetus väga tugev. Saksamaa on Ukrainat kokku aidanud 22 miljardi euroga, aga see hõlmab ka sotsiaaltoetusi. Sõjalise abi suurus on ligikaudu 3,9 miljardit eurot, juba antud abi koos lubadustega on suuruses 7,4 miljardit eurot. Samas investeerib meie riik umbes 300 miljardit eurot sotsiaalsesse sidususse Saksamaal ja vaid veidi üle ühe protsendi sellest summast läheb Ukraina sõjaliseks aitamiseks.
Kõik on väga aeglane, arutelu lahingumasinate Marder või tankide Leopard andmise üle võttis liiga palju aega. See ei kulutanud üksnes aega vaid lükkas edasi ja peatas eelmisel sügisel Ukraina operatsioone, kuna Saksamaa ei soovinud koordineerida Euroopa tankialgatust.
Teiseks, nüüd me näeme, et Saksamaa jääb kõrvale hävitajate koalitsioonist, kuhu kuulub näiteks Luksemburg.
Ja kolmandaks arutelu kaugmaarakettide üle nagu Taurus ei ole mitte üksnes aega raiskav, vaid ei aita kuidagi Ukrainat, sest praegu, kui nad püüavad läbida Venemaa kaitse esimest liini, on neil puudus õhutõrjest, tankidest ja kaugmaarelvadest, millega saaks hävitada Venemaa varustusahelad Krimmi poolsaarele. Sellepärast loodan ma, et kantsler käitub vastutustundlikult ja otsustab anda Taurused nii kiiresti kui võimalik.
Mis on kantsler Olaf Scholzi jaoks punane joon või miks ta kõhkleb?
Ma arvan, et punane joon peaks tulenema üksnes rahvusvahelistest seadustest, mitte millestki muust. Me peaksime saatma kõike, mida me seaduste piires kasutaksime iseenda kaitsmiseks ja tegema Saksa ühiskonnale selgeks, mitte eestlastele, teie teate seda väga hästi, et Ukraina kaitseb meie vabadust ja hoiab kinni Venemaad.
Aga need ohvrid, mida nad toovad tsiviilisikute ja sõjaväelaste näol, toob kaasa väsimuse. Me peame mõistma Saksamaal, et kui Ukraina rahval ei ole positiivset väljavaadet, siis nad lahkuvad oma maalt. Saksamaa ei ole selleks valmis nagu ka mitmed teised riigid. Sellepärast tuleb punased jooned ületada ja saata neile kõike, mida me kasutaksime enda kaitsmiseks ja me peame julgustama ka oma tööstust suurendama tootmist. Venemaa on läinud üle sõjaaja tootmisele, me peaksime vähemalt lisama vahetusi ja kaasama rohkem oma kaitsetööstust ja teisi riike, et Ukrainat paremini toetada.
Ma saan aru, et härra Scholzi jaoks on punane joon, et nende relvadega ei rünnataks sihtmärke Venemaa territooriumil. Te olete sõjaväelase taustaga, vahel võib vist vaja olla minna vaenlase territooriumile?
Kõigepealt, kui relva üle annad, siis ei ole see enam sakslaste, brittide või eestlaste oma, vaid Ukraina relv. Teiseks on võimalik sõlmida leping nagu ameeriklased tegid kobarmoonaga, milles sõnastatakse teatud tingimused. Me võime ka seada tingimusi nagu britid ja prantslased tegid oma Scalp ja Storm Shadow rakettidega. Aga ma ei näe mingeid põhjuseid neid mitte anda, kui välja arvata eneseheidutus ja hirm Venemaa ees selle asemel, et tahta viia Ukraina võidule ja õpetada Venemaale kaotamist.
Te arvate, et Saksamaa peaks andma ka hävitajaid?
Meil ei tohi olla mingeid punaseid jooni. Üksteist riiki, sealhulgas Luksemburg toetavad hävitajate koalitsiooni. Ma usun, et lõpuks liitub sellega ka Saksamaa. Me võiksime koos Suurbritanniaga anda esimesi Eurofightereid, mis jäeti teenistusest kõrvale umbes aasta tagasi. Need saaks korda teha järgmise kahe aastaga, seda ei tohiks välistada. Küsimus on selles, kas me saame lubada et Ukraina laguneb laiali ja tugevama võim võidab õiguskorra. See on kujuteldamatu. See oleks kutse Hiinale Taiwani küsimuses või Iraanile Iraagi küsimuses või kuskil mujal. Ja sellel on tagajärjed arvestades Hiina käitumist Taiwanis. Me peame peatama selle Venemaa rollimudeli mitte aktsepteerida oma naabrite õigust olemasolule. See ei ole üksnes relvade küsimus, vaid suhtumise ja maailmavaate küsimus.
Ukraina vastupealetung on takerdunud ja ei ole nii edukas kui võib-olla alguses oodati. Kuidas see muudab suhtumisi Saksamaal?
Me peame tegema selgeks mitte ainult oma rahvale, vaid võib-olla ka mõnele naaberriigile, et Ukraina ei saa sõdida vastavalt NATO sõjapidamise viisile, sest neil ei ole ülekaalu õhus ja neil napib laskemoona, nad ei saa võidelda NATO õpikute järgi. Me ei ole võimaldanud neil sellist sõda pidada.
Seega peame arvesse võtma, et ukrainlased peavad hoidma oma inimesi ja sõdima raskeimates tingimustes ilma ülekaaluta õhus, rohkete miinidega üle kogu maa ja väga hiljaks jäänud toetuse tõttu. Eelmisel aastal oli Venemaal septembrist alates aega tugevdada oma positsioone miinide ja teiste kaitserajatistega. Me peame tunnistama Ukraina armee raskeid olusid ja toetama neid veel enam õhukaitsega, miinipuhastusvõimekusega, kuulipildujate laskemoonaga ja kaugmaarelvadega, et nad saaksid distantsilt ja oma inimesi säästes hävitada Venemaa varustusahelaid ja sildu ning raudtee Krimmi.
Millises seisus on Saksamaa enda kaitsevõime? Olaf Scholz rääkis Zeitenwendest ja teil on uued julgeolekuplaanid. Kas tegelikkuses on teil rohkem relvi, tootmist ja sõjalist võimu?
Zeitenwende ei tööta, mis puudutab sõjaväge. Sõdurid on saanud sokke ja jalanõusid. Aga nad saavad ainult 1,7 miljardit eurot rohkem sissetulekute tõstmiseks, lisandunud pole inflatsioonileevendust ega laskemoona ega raha lisatöö ega täiendavate õppuste eest. Nii et meie sõjaväe olukord on isegi halvem kui see oli eelmise aasta veebruaris. Sajast miljardist eurost on 20 miljardit eurot kadunud intressimäärade ja inflatsiooni tõttu, ülejäänud 80 miljardist 66 on plaanitud järgmisteks aastateks ja see on hea, aga 2 protsenti SKT-st kaitsekuludeks ei saavuta me ei sel aastal ega järgmisel aastal ega eelmisel aastal, nii et see lubadus on jäänud täitmata.
Meie kaitseminister on jäänud surve alla, aga ta on selles kontekstis süütu, sest kantsler ei taha investeerida raha kaitsejõududesse. Kantsler lubas täna parlamendis, et 2028. aastaks selle tasemeni jõutakse, aga siis on tema juba ametist läinud ja me ei tea, mida parlament siis otsustab. Ta ei käitu vastutustundlikult.
Toimetaja: Mait Ots