Riigieelarve seletuskiri on 563 lehekülge. Keeruline lugemine. Mitu inimest selle teie hinnangul üldse läbi loeb riigikogus ja valitsuses?

Seletuskiri on oluline. Ja tegelikult meile on justkui ka ette heidetud siin-seal, et riigieelarvest ei saa aru. Seletuskiri täpselt see ongi, kus saab detailsemalt süveneda sellesse valdkonda, sellesse teemasse, mis huvi pakub, ja siis selgitust. Mida täpsemaks, detailsemaks me eelarvet teeme, mis on ka soov, et sellest aru saada, siis teise käega see pakk lähebki paksemaks ja võib öelda, et on just arusaamatum. Eks see tasakaalupunkti leidmine on oluline.

Tasakaalupunkti ei leitud – ma saan aru, et kulusid on 1,7 miljardi euro ulatuses rohkem kui tulusid. Ja kui vaadata, kui palju riik kavatseb laenu võtta, siis 1300 eurot iga Eesti elaniku kohta.

Riigieelarve on keerulises seisus, aga 2024. aasta eelarve selgelt paneb sellele suurele kulutamispeole pidurit. Kui me vaatame kevadprognoosi, kus nominaalne miinus pidi olema 4,3 protsenti 2024. aastal ja praegu see on 2,9 ehk paranemine on 1,4 protsenti, siis need on need otsused, mida valitsus tegi enne suve – maksumuudatused, perehüvitiste jõukohasemaks muutmine ja muud kokkuhoiuotsused, mis me oleme teinud.

Ehk nii nagu me oleme öelnud, et me liigume eelarve kordategemise suunas, seda me ka teeme oma tegudega. See auk on tõesti nii sügav, et ühe aastaga sellest välja ei tule. Aga selge suund 2024. aasta eelarvega on võetud sinna, et meie riigi rahandus korda teha.

Te olete lõdvendamas ka baasseadust, et eelarve rohkem tasakaalu poole liiguks. Kas mingil hetkel tekib ka selline seis jälle, kui eelarve ei ole defitsiidis ja et Eesti riik ei pea enam laenama?

Baasseadust me muudame nii, et me võtame aluseks Euroopa reeglid. Ja kui tegelikult ka vaadata 2024. aasta parandust, siis struktuurselt me jälle kevadprognoosiga võrreldes oleme parandanud 1,4 protsenti, mitte 0,5 protsenti. Me oleme need sammud teinud.

Aga kas me jõuame kunagi sinna, et me oleme tasakaalus ja plussis? Ma loodan küll, aga see tee saab olema pikk ja vaevaline ja see saab sisaldama olulisi kokkuhoiukohti riigieelarves, millest saab mõjutatud kogu ühiskond, sest lihtsalt nii suuri summasid ei leia, need on sajad miljonid. Ja teisalt ikkagi me peame rääkima ka maksubaasi kasvatamisest, sest riigi eelarvestrateegia vaates meil jätkuvalt maksukoormus langeb.

Meil on tõesti kõige suuremad tulud tööjõumaksudest ja tarbimismaksudest. Kui me tahame paksu riiki ja heaoluriiki, siis võib-olla peaks rohkem Euroopa poole vaatama ehk kas meil võiks olla ka siis näiteks varamaksud kehtestatud?

Mootorsõidukimaks on küll keskkonnamaks, aga osaliselt on ta ka varamaks. Maamaksu me nüüd ikkagi ajakohastame, see on ajale jalgu jäänud ja tegelikult maksutulu sealt laekub minimaalselt. Ja kui me nüüd 2025. aasta vaates oleme öelnud, et me soovime sellist laiemat maksudebatti, et üks protsent sisemajanduse kogutoodangust me makse tõsta plaanime, mis on eelarve kordategemiseks vajalik, siis ma arvan, et seal tuleb kõike arutada. Ma arvan, kinnisvaramaks koostoimes keskkonnamaksuga ehk ärihoonete CO2-põhisus võib täiesti üks arutelukoht olla.

Mõni inimene on öelnud, et valitsuse tegevusest ei selgu, mis on ambitsioon või kuhu minna soovitakse. Kas teile isiklikult on selle eelarve pealt selge ja ilma sõnavahuta, kuhu valitsus soovib Eestit juhtida?

See on tegelikult väga lihtne. 2024. aasta eelarve, võib öelda, on Eesti julgeolekueelarve, seda nii sõjalises vaates kui ka laiapindses riigikaitses ja majanduskasvu eelarve läbi rohereformide, riigirahanduse kordategemise. Ja tegelikult need samad põhimõtted iseloomustavad ka riigi eelarvstrateegiat. Ehk me oleme täna sellisel ajal, kus prioriteet number üks on julgeolek ja prioriteet kaks on majanduskasv ja seda läbi korras eelarve ja suurte reformide, mis ka maailmas toimuvad.