"Kui me räägime seaduseelnõust, millega riigikogu tööd paremaks teha, siis peaks seal olema kommid nii opositsioonile kui koalitsioonile. Kui see on ainult koalitsioonile kasulik eelnõu, siis seda loomulikult ei aktsepteerita ja kui see on kasulik ainult vastupidi, siis jälle ei hakka koalitsioon seda tegema," rääkis Jõks. "Tuleks näiteks vähendada [eelnõude] usaldushääletusega sidumise võimalusi –  sellest peaks opositsioon huvitatud olema. Ja teiseks, kui riigikogu juhatusele anda natuke täpsemad juhised, millal saaks keelduda näiteks eelnõu vastuvõtmisest, kui näha, et selle eelnõu ainuke eesmärk on ummistada riigikogu töö."

Tupay lisas, et samuti võiks hakata vaatama, kas iga eelnõu vastaks normitehnilistele nõuetele.

"Seda on riigikogu ju ise otsustanud, et nad tahavad selle hea õigusloome normitehnika tavaga arvestada. Ega meie seda Allariga välja ei mõelnud, vaid see on seaduses kirjas, et tegelikult need peavad [normitehnilistele nõuetele] vastama. Ka siin võib juba vähemalt esimese sammu teha ja küsida, et kui on näiteks 200 muudatusettepanekut, millesse igaühte on kirjutatud üks või teine jõustumiskuupäev, siis kas see on sisukas ja mõistlik ettepanek, millel on nii-öelda piisav põhjendus taga?" selgitas Tupay oma mõtet.

"Ma pakun veel ühe võimaluse, mis võiks riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise teha opositsioonile vastuvõetavamaks, nii et ka nemad tahaksid seda toetada," jätkas Jõks. "See on näiteks uurimiskomisjoni puudutava osa reguleerimine selliselt, et uurimiskomisjoni kui parlamentaarse vastutuse ühte instrumenti saaks algatada opositsioon."

Ta selgitas, et praegu kehtivate reeglite kohaselt ei saa uurimiskomisjoni luua, kui koalitsioon on sellele vastu, kuna otsuse teeb riigikogu täiskogu. "See tähendab seda, et need, kelle tegevust näiteks tahetakse uurida, võivad kogu asja, kui nad on võimul, kinni mätsida ja ma ei võta sõna selle kohta, kas Kaja Kallase osas peaks tegema, see on hoopis teine teema," rääkis Jõks.

Tema sõnul on paljudes riikides, näiteks Saksamaal, võimalik moodustada uurimiskomisjon opositsiooni häältega, kes saab teatud tingimuste täitmisel mingisuguseid teemasid hakata arutama. "See peaks jälle olema asi, mis toetas võib-olla siis opositsiooni õigusi," tõdes Jõks.

Tupay meenutas, et parlamendi üks olulisemaid ülesandeid on täitevvõimu, ehk täpsemalt valitsuse kontrollimine ning sellega seoses võiks opositsioon saada lisaks uurimiskomisjoni ellukutsumisele ka õiguse algatada valitsuse esitatud eelnõude suhtes normikontrolli menetlus.

"Võimalus, mis on Saksamaal olemas: anda vähemusele näiteks kolmandikule või neljandikule parlamendist võimaluse algatada normikontrolli menetlus teatud piirides – küsimus võib olla just eelnõude suhtes, mida kavatsetakse, plaanitakse vastu võtta," ütles Tupay. Ta viitas ka sellele, et riigikohtu esimees ütles oma ettekandes riigikogule juba 2014. aastal, et tema arvates võiks sellise normikontrolli õiguse opositsioonile luua. "Aga seni ei ole poliitika tundnud huvi sellise vähemuste õiguste tugevdamise vastu," märkis Tupay.

"Siin on erinevaid võimalusi ja kui mõelda laiemalt, mitte konkreetselt sellele kriisile, siis tõepoolest, ma arvan, et meil on väga palju võimalusi, kuidas tugevdada vähemuse võimalust osaleda ja osaleda sisuliselt riigikogu töös. Sest probleem on meil hetkel tõepoolest selles, et raske on piirata neid vähemuse väheseid õigusi, mis neil on, sest sisuliselt neid ei ole üldse väga palju ja see on üks argument," tõdes Tupay.

Nii Tupay kui ka Jõks ütlesid, et hoolimata opositsiooni rakendatud obstruktsioonist riigikogus ei ole tegemist põhiseadusliku kriisiga ning nad leidsid ka, et mõne eelnõu pikem menetlemine tuleb isegi seadusloomele kasuks.