Keskkonnaamet avalikustas 1. aprillil eelnõu, millega antakse Enefit Poweri õlitehasele tähtajaline keskkonnakompleksluba ehk lubatakse tehasel töötada 2035. aasta alguseni.

Kliimamõju leevendamiseks loas ette nähtud lahendused põhinevad aga suuresti välja arendamata tehnoloogiatel. Isegi kõikide meetmete rakendamisel kaasneb tehase käitamisega liiga suur kasvuhoonegaaside heide. Seetõttu tuleks jätta luba välja andmata.

Kõige läbimõeldumalt on kompleksloa eelnõus kajastatud õli tootmisel kõrvalsaadusena tekkiva mürgise fenoolvee käitlemise süsteemi.

Praegu põletatakse õlitehastes tekkinud fenoolvesi Auveres elektrijaamade kateldes, kuid kompleksloas on kõrvaltingimusena toodud vajadus uue tehase valmimisel suunata fenoolvesi tagasi Enefit 280-2 seadmesse põletamisele. Seda eriti põhjusel, et Eesti elektrijaama tolmpõletusplokid suletakse 2027. aastal. Sellise käitlemismehhanismiga on küll mürgise vee keskkonda sattumise tõenäosus väike, kuid silmas tuleb pidada, et igasuguse orgaanilise aine põletamisega kaasneb süsinikuheide.

Õli töötlemise teine kõrvalsaadus on uttegaas, mille käitlemisega kaasneb juba rohkem probleeme. Uttegaasi põletatakse hetkeseisuga põlevkivielektrijaamades, millega kaasneb ootuspäraselt ulatuslik süsinikuheide (loe: kliimamõju).

Lahendus tuleb leida gaasi käitlemiseks peale 2027. aastat, kui elektrijaamad on kinni, sest erinevalt fenoolveest uttegaasi õlitehasesse tagasi ei suunata. Selleks on kompleksloas välja pakutud uttegaasist metanooli tootmise tehase rajamine aastaks 2031.

Oleks huvitav teada, mida põnevat tehakse uttegaasiga vahemikus 2027-2031. Kas sel ajal õlitehas seisab, kuna tekkivat uttegaasi pole võimalik kuidagi käidelda? Veel peab arvestama, et uttegaasist metanooli tootmise tehase rajamise ja käivitamise võimalikkus pole hetkel sugugi kindel, sest metanoolitehas ise vajab kompleksluba, mida sel veel ei ole.

Igatahes kaasneb uttegaasi põletamisega kliimamõju vähemalt aastani 2027, kuid potentsiaalselt kuni aastani 2031.

Kolmanda kõrvalsaaduse, poolkoksi ehk tuhaga, on lood sarnaselt uttegaasiga arusaamatud. Kompleksloa eelnõu järgi ladestatakse tekkinud tuhk täies mahus Eesti elektrijaama tuhaväljale, mis peaks oma ettenähtud kõrguse saavutama nelja–viie aasta pärast ehk vahemikus 2028-2029.

Kompleksloast ei tule välja, kuhu plaanitakse tuhk ladestada pärast tuhamäe täitumist. Kas Eesti Energia plaanib uue tuhamäe rajamist? Kuhu ja millise maastiku arvelt see tuleb? Milline saab olema uue tuhavälja mõju ümbritsevale looduskeskkonnale? Võib-olla pannakse õlitehas tõepoolest juba hiljemalt 2029. aastal seisma? Vastuseid eelnevatele küsimustele loa eelnõust ei leia.

Kindlasti ei tohi tähelepanuta jätta põhiprodukti, põlevkiviõli ennast. Eestis põlevkiviõli mootorikütusena ei kasutata. Üle 90 protsendi Eestis toodetud õlist eksporditakse ning meie kodumaa on ka muid vedelkütuseid arvestades netoeksportija.¹

Teisisõnu ei ole uue õlitehase rajamisel riigi energiavarustuskindluse tagamisega erilist pistmist. Küll aga kaasneb põlevkiviõlienergeetikaga oluline kliimamõju. Seejuures saab kliimamõju jagada otseseks ehk Eesti territooriumil tekitatuks ja kaudseks ehk väljaspool Eestit põlevkiviõli põletamisel tekkinuks.

Kuna kliimamuutused riigipiire ei tunne, on nende kliimamõju tegelikkuses kumulatiivne, sealhulgas ka Eestile. Õlitehase keskkonnamõjude hindamises kajastub ainult Eestis tekkinud CO2 heide, mis juba ise suurendaks Eesti koguheidet viie protsendi võrra. Põlevkiviõli kliimamõju vähendamiseks plaanitakse seda kergemateks süsivesinikeks töödelda, mida saaks omakorda põletamise asemel keemiatööstuses rakendada.

Kompleksloa eelnõus on kergemate süsivesinike tootmise algusaastaks märgitud 2035, kuigi praeguse planeeritava kompleksloa kehtimise lõpptähtaeg oleks 31. detsember 2034.

Lisaks ei ole õli töötlemine kergemateks süsivesinikeks tegevus, millega saaks tagantjärele vähendada või vältida juba õlitehase töötamisega tekkinud ebasoodsat keskkonnamõju, vaid see saab mõju avaldada üksnes sellega samal ajal töötava õlitehase keskkonnamõjule. Teisisõnu ei mõjuta põlevkiviõlist kergemate süsivesinike tootmine kuidagi praeguse kompleksloa eelnõu kohaselt rajatava tehase kliimamõju loa kehtimise jooksul.

Fenoolvee, uttegaasi ja põlevkiviõli põletamisega kaasneb praeguse keskkonnakompleksloa eelnõu kohaselt kasvuhoonegaaside heide vähemalt aastani 2031, kui mitte loa kehtivuse lõpuni. Selle vähendamiseks on eelnõus välja pakutud veel süsiniku püüdmise tehnoloogiate kasutusele võtmine.

Praeguseks pole aga välja töötatud selliseid süsiniku püüdmise tehnoloogiad, mis töötaksid suurel skaalal ja oleksid tasuvad. Samuti ei selgu kompleksloa eelnõust, kui suur osa Enefit 280 seadmetest tekkivast süsinikuheitest tuleb seadmetega kinni püüda ning kuidas tuleb kinni püütud süsinikku ladustada või kasutada, et see ei jõuaks hiljem atmosfääri.

Oluline on mõista, et kompleksloa eelnõu kohaselt kavandatava õlitehase kliimamõju on tohutu. Kui õlitehas tööle hakkab, suurendaks see Eesti kogu süsinikuheidet ligi viis protsenti. Riigikohtu 11. oktoobril 2023 otsuse nr 3-20-771 punktis 22 seisab, et kui õlitehas peaks muutma võimatuks Eesti kliimaeesmärkide täitmise (nt 2025. aastal jõustuva kliimaseaduse kliimaeesmärke me veel ei tea), siis on kindlasti tegemist keskkonnaohuga, mida tuleb keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 10 järgi vältida.

Praegu aitavad keskkonnaohtu näitlikustada Euroopa Komisjoni ning Euroopa Investeerimispanga metoodikad, mis peavad olulise süsinikuheite künniseks 20 000 t/a², mida õlitehas ületab keskkonnamõjude hindamise aruande kohaselt 40-kordselt ning koos õli põletamise kaudse heitega 90-kordselt.

Rahvusvahelise kutseorganisatsiooni Institute of Environmental Management and Assessment soovituse järgi tuleks süsinikumahukate projektide puhul lugeda oluliseks kliimamõjuks, kui projekti süsinikuheide moodustab viis protsenti riiklikust kvantitatiivsest kliimaeesmärgist vastaval perioodil.³

Õlitehas moodustab Eesti 2035. aasta süsinikuheite eesmärgist (kaheksa miljonit tonni) üle kümne protsendi. Rakendades realistliku stsenaariumi korral kõiki eelmainitud leevendusmeetmeid ületaks õlitehas 2035. aastaks olulise süsinikuheite künnist 20 000 tonni aastas üle 20 korra ning viis protsenti riiklikust eesmärgist.

Õlitehase süsinikuheide oleks isegi koos süsiniku püüdmise tehnoloogia rakendamisega 92 670 t/a, mis ületab Euroopa Investeerimispanga soovituslikku olulise süsinikuheite künnist ligi viiekordselt.

Kuigi viidatud rahvusvahelised metoodikad ei ole Eesti õigusruumis siduvad, võivad nende alusel tulevikus Eestit tabada keskkonnasanktsioonid või -trahvid. Samuti võivad need näitajad olla indikaatoriteks potentsiaalsetele välisinvestoritele. Kokkuvõttes ei võimalda ka kõikide kompleksloa eelnõus mainitud keskkonnameetmete koos rakendamisel vältida õlitehase käitamisega kaasnevat keskkonnaohtu.

KeÜS § 10 ütleb, et keskkonnaohtu tuleb vältida ja seda või olulist keskkonnahäiringut tuleb taluda, kui tegevus on vajalik ülekaaluka huvi tõttu, puudub mõistlik alternatiiv ja keskkonnaohu või olulise keskkonnahäiringu vähendamiseks on võetud vajalikud meetmed.

Õlitehase keskkonnaoht on üheselt selge, häiringu vähendamiseks vajalikud meetmed on selgelt ebapiisavad. Veelgi enam ei selgu loa eelnõust ülekaalukas avalik huvi, mis peaks keskkonnaohu üles kaaluma. Tehasega luuakse 61 töökohta, mida on rohkem kui kolm korda vähem 200 töötajast, keda tehast rajav Enefit Power AS 2023. aastal koondas, sest põlevkivienergiaga turule pääsemine on ettevõtte jaoks liiga kallis.⁴

Nagu mainitud, ei ole õlitehas seotud Eesti energiavarustuskindluse tagamisega. Seega peaks keskkonnaamet jätma keskkonnakompleksloa praegusel kujul Enefit Power AS-ile õlitehase rajamiseks väljastamata.