X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Evelyn Sepp: õlitehasega jätkamine on oht tulevikule ja julgeolekule

Evelyn Sepp
Evelyn Sepp Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Õlitehase projekt tuleb lõpetada. Kahju ebaseaduslike juhtimisotsuste eest tuleb sisse nõuda vastutajatelt ning tulevikukahju hoomamatu kasv elimineerida. Õlitehasega jätkamine on oht nii majandusele, keskkonnale kui ka julgeolekule, kirjutab Evelyn Sepp.

Paari nädala eest tegi riigikohus Eesti lähiajaloos ilmselt kõige olulisema otsuse, kui tühistas ebaseaduslikult õlitehase rajamiseks taodeldud ja välja antud ehitusloa ning peatas selle protsessi. Tundub uskumatu, millise hooga mängitakse praegu Eesti inimeste ja riigi tulevikku maha. Surve põlevkivi kaevandamise jätkamiseks ja tehase lõpuni ehitamiseks on märgiline.

Selle otsusega öeldi välja palju, kuid mõned asjad tuleb otsuse ridade tagant ise välja lugeda. Me peame need küsimused ära küsima ja jõudma üheskoos vastutuseni juhtunu eest.

Küsimuste raamistamiseks nii palju, et Eestis on vaid mõned suured ettevõtted, suurem osa neist kuulub riigile, ja mitte ükski neist ei ole oma tegevuses ja eesmärkides läbipaistev, konkurentsipõhine ja maksumaksjale "odav" ülal pidada. Olgu jutuks Tallinna Sadam või rahvuslik lennufirma ja selle ümber toimuv, riiklik raudteeäri jpt. Poliitika- ja krimiuudised on nende tegemisi täis.

Ka Eesti Energia on oma tegevustes vähemalt sama suur must kast kui eelnimetatud. Eesti Energiat iseloomustavad arusaamatud investeerimisprojektid siin ja seal, riiklik dumping ja tohutu võim poliitikute üle.

Meenutan õlitehase ümber toimuvat ka pisut pikemal ajahorisondil: otsus õlitehas rajada viibis aastaid ja põhjusega. Selle üle peeti vihaseid arutelusid, vaieldi, miks see pole hea, vajalik ega mõistlik otsus. Argumenteeriti toodangu hinna ja majandusliku tasuvuse, rahastamiskõlblikkuse ning kliimamõjude üle. Lühidalt öeldes oli see väga suure avaliku tähelepanu all ja ilmselgelt ka väga suure poliitilise surve all. Ühel hetkel tehti see otsus koroonakriisi varjus lihtsalt ära ning suur summa, 125 miljonit eurot lükati riigieelarvest aktsiakapitali laiendamisesse ja rong hakkas liikuma.

Küsin nüüd retooriliselt, et kuidas sai võimalikuks ülisuure avalikkuse tähelepanu all jätta täitmata vajalikud loamenetluse nõuded, kui ettevalmistusega tegelesid kõike muud kui amatöörid. Vastan ka: see oligi tahtlik ja teadlik tegevus algusest peale.

Kuidas seletada asjaolu, et ettevõtte juhatus ignoreeris seadusega kehtestatud tingimusi ja läks pooliku taotlusega ehitusluba küsima? Kuidas sai ettevõte omal algatusel, kogemata või "teadmatusest" võtta riski alustada sellise mastaabiga ehitust ilma, et sellega seonduv oleks selge, riskid – nii keskkonda puudutavad kui ka ärilised – maandatud ja otsus läbipaistev, vettpidav ning seaduslik?

Jutt ei käi ainult ehitusloast, vaid ka puuduvast keskkonnakompleksloast. Asjaomastel ei olnud toona teadmata midagi, mis on nüüd juba ka Eesti kliimapoliitika ametlik osa. Formaaljuriidiliselt ei olnud need kokkulepped veel kinnitatud, kuid poliitiline risk oli sada protsenti, et need jõustatakse ja saavad mõjutama põhimõtteliselt kogu projekti realiseerumist tulevikus.

Ja veel, see ettevõte ise vaidles aastaid kohtus, vaidlustas esialgse õiguskaitse ja ehitustööde peatamise nõude (vähendada riski ja "kaotuse" hinda) ning jäi selles alamates kohtuastmetes peale ehk võitles välja selle, et sai nüüdseks kohtulikult kinnitatud ebaseadusliku ehitustegevuse tõttu põhjustada maksumaksja vara arvelt maksimaalse kahju. Muide, sellele aspektile, à la: "me oleme juba nii palju kulutanud ja sellepärast me…" keelab riigikohus ka rõhuda, sest see oli teadlikult ja tahtlikult võetud äririsk, kusjuures ebamõistlik algusest peale.

Äriseadustiku kohaselt nimetatakse kokkuvõtvalt sellist tegutsemist hoolsuskohustuse (rämedaks) rikkumiseks ja sellele järgneb isiklik materiaalne vastutus. Nii juhatuse, nõukogu kui ka võimalik, et üldkoosoleku vastu.

Rõhutan igaks juhuks üle, et tegemist pole ühekordse juhusliku eksimusega, vaid süsteemse ja teadliku ebaseaduslike juhtimisotsuste jadaga, mille riskid on sajaprotsendilise kindlusega realiseerunud ehk toonud meid olukorda, kuhu pidimegi jõudma. Me elame siiski õigusriigis.

Meenutan veel, et jutte õlitehase imetabasest tasuvusest pole kunagi saanud hinnata vastava ala erapooletud audiitorid. Need materjalid on seni saladuses. Seda musta kasti pole saanud läbi valgustada ei riigikontroll ega ka valitsus, ei toonane ega praegune. Juba ainuüksi see on alarmeeriv ega räägi sugugi "riiklikust murest Ida-Virumaa kaevurite ja töökohtade pärast", vaid häälekalt muudest huvidest.

Jätkame. Tuletan meelde Ida-Virumaa esindajaks volitatud Jaanus Purga hinnangut Ärilehele, mille ta andis aprillis 2020. Purga väitel oli õlitehase maksumus liiga kõrge, 280 miljonit eurot, mis nüüdseks juba kasvanud enam kui 350 miljonile eurole ja saab ainult suureneda. Lisainvesteeringute vajadust kümne aasta vaates hindas ta väga suureks (pea miljardieuroseks) ning Eesti Energia nullkasumi punktina nimetas 45 dollarit naftabarreli eest, mis toob turule ohtralt teisigi tootjaid, pidurdades siinse õlitehase kasumlikkust veelgi.

Need olid toonased hinnangud. Kõike seda kirjeldades ja täie mõistuse juures ei saa ükski aus Eesti inimene jõuda muule järeldusele, kui sellisele, et kogu lugu on olnud mäda algusest peale.

Lisaks, tsiteerimist väärib ka Eesti Päevalehe uurimus, mis lükkas ümber veel mitu müüti, millele toetudes riikliku õlitehase rajamist õigustatakse ja edasi survestatakse. Kõige olulisem on vast see, et konkreetne tehas annab tööd kõigest 61 inimesele, mitte sadadele või tuhandetele.

Selle tehase ehituse peatamine ei too seega kaasa mingit sotsiaalset katastroofi, ei too kaasa põlevkiviõli või potentsiaalsest keemiatööstusest ilma jäämist, Eesti mandumist ega usaldusväärse ettevõtluskeskkonna hävimist.

Vastupidi, "halvemal" juhul saame päriselt teada, mis on sellise riikliku, poliitiliste huvidega looritatud investeeringu tegelik hind ja tehnoloogia konkurentsivõime, sest teised sama valdkonna ettevõtted Eestis saavad lõpuks ausalt konkureerida. Nad on olemas. Nende äri ootab turule pääsu, nad on selle valmis teinud oma rahade ja äririskiga. Neil on plaan, mida riigil tegelikult ei ole.

Võtan senise lühidalt kokku:

  • Õlitehase protsessi eest kannavad seaduse alusel isiklikku vastutust selle taga seisnud inimesed. Nende tegevust nimetatakse juhtimisvigadeks ja hoolsuskohustuse täitmata jätmiseks.
  • Õlitehase ehitamise sotsiaalne "positiivne" mõju on praeguseks praktiliselt lõpuni realiseeritud. Ehitajad, kohalikud inimesed, on oma töö ja palga kätte saanud, tööde lõpuni on jäänud vaid paar-kolm kuud.
  • Rajatisel endal on kindlasti ka muid kasutusvõimalusi tulevikus, mis tähendab, et me ei pea end päästma "roostetava vanaraua" eest.
  • Kui varutud tehnoloogia on konkurentsivõimeline, on sel järelturul väärtus ja me saame selle soovi korral realiseerida. Kui pole, mis on tõenäoline, on taas olemas inimesed, kellel tuleb selle eest vastutust kanda. Kasiinos käiakse enda, mitte riigi raha eest.
  • Tehase enda tööhõive mõju on väike, 61 inimest. Seega hirmujuttudel sotsiaalsest katastroofist pole alust.
  • Põlevkivi kaevandamisest väljumise otsuse on Eesti riik juba ammu teinud. Selleks on olnud aega juba pikalt valmistuda ja on jäänud veel hulk aastaid, et stepsel seinast tõmmata. See pole plaanitud juhtuma üleöö.
  • Oluline on sellest kinni pidada ja seda strateegilist otsust jõustada. See tugines ja tugineb majanduslikule otstarbekusele, parematele alternatiividele ja töökohtadele ning kliimaeesmärkidele. Nende täitmise valu on ajas oma aktuaalsust vaid suurendanud.
  • Kumulatiivsete keskkonnamõjude edasine eiramine ja süvendamine toob kaasa täiendava maksukohustuse kõigile teistele Eesti ettevõtetele ja inimestele juba mõõdetavas lähitulevikus. Ühiselt tuleb kompenseerima hakata fossiilse äri süsinikuheitme koormust, mille õlitehas tekitab.
  • Põlevkiviõli sisendina olukorras, kus kogu rämps ja saaste jääb Eesti keskkonnajälje kontole, on seotud suurte riskidega. Põlevkivisektor pole rahvusvahelistel finantsturgudel juba ammu esimese järjekorra investeermiskõlblik. Järelikult ei peaks need investeeringud olema ka maksumaksja lõputust taskust kinni makstavad. Meenutan, et hinnanguliselt tuleks meil lähikümnendil veel vähemalt miljardi euro jagu juurde maksta.
  • Õhus on ka potentsiaalne riigiabi küsimus, lisaks fossiilsest toorainest toodetu sobivus mingite muude toodete sisendina ja reaalne turunõudluse olemasolu. Meile võib põlevkivi meeldida, aga rahvusvahelistele klientidele mitte. Seega pole küsimus isegi selles, kas üks või teine asi on tehnoloogiliselt võimalik, vaid selles, kas see on otstarbekas ja kas me oleme sellele nõus peale maksma.

Puudub igasugune alus oodata ja loota, et tehase seaduslik tegevus mahuks Eesti kliimakohustuste raamidesse. Kohtuasjade jätkumine on seega vältimatu stsenaarium. Riik ei ole hea peremees, eriti konkurentsitihedas ettevõtluses. Pole eales olnud, sest tal pole motivatsiooni hoida riiklikke ja isiklikke huve lahus. Need kombineeruvad, tuues alati kaasa riskid, mis vääramatult ka realiseeruvad. Värskelt on see tõestust leidnud riikliku lennukompaniiga seoses.

On seega üheselt selge, et "riikliku õlitehase projekt" tuleb lõpetada. Kahju ebaseaduslike juhtimisotsuste eest tuleb sisse nõuda vastutajatelt ning tulevikukahju hoomamatu kasv elimineerida. Õlitehasega jätkamine on avalikuks saanud asjaolude valguses oht nii majandusele, keskkonnale kui ka julgeolekule.

Me ei saa riigina lubada (korruptiivsete) otsuste jada jätkumist. Me ei tohi lasta end mõjutada inimestel, kelle majanduslikud ja muud huvid kattuvad ohtlikult idanaabri geopoliitiliste huvidega. Suur osa häälekalt õlitehase poole valinutest tegelikult teab, kui kõrged on panused. Seega toetame selle ahela katkestamist ja edasiste kahjude-kulude ja julgeolekuohu süvendamise lõppemist. Eesti juba keeras oma tulevikule mõeldes uue lehekülje ja sellega tuleb edasi minna.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: