Meie, õlitehase ehitusloa vaidlustanud noored, nägime praegust olukorda ette ja püüdsime seda ära hoida. Eesti Energia uue õlitehase ehituse peatamiseks kohtusse minnes pidasime algusest peale võimalikuks stsenaariumi, et kohus küll peatab õlitehase ehituse, kuid seda hetkel, mil tehas on praktiliselt valmis ehitatud. Seejärel leitakse viis, kuidas tehas käima panna keskkonnamõjule vaatamata, sest suur hulk raha on juba betooni valatud ning poliitiline surve on tugev see õli müügiga tagasi teenida.

Just seepärast esitasime kohe kohtusse pöördudes ka esialgse õiguskaitse taotluse. Meie eesmärk oli lükata edasi tehase ehituse algus, kuni kohtuvaidlus on lõppenud ning on selge, kas Eesti õigus lubab niisugust tehast ehitada või mitte.

Halduskohus ja ringkonnakohus meie taotlust ei rahuldanud, kuna keskkonnamõju kohta käivad argumendid puudutasid tehase töötamise ja mitte ehitamise ajal tekkivat mõju. Seega leidsid kohtud, et ehitustegevus võib alata, kuigi see iseenesest ei õigusta tehase käivitamist tulevikus.

Möödunud aasta suvel taotlesime esialgset õiguskaitset juba riigikohtult. Ka kõrgeima astme kohus leidis, et kuna ehitamisel kui sellisel pole väga suurt mõju keskkonnale, siis selle ennetamiseks esialgset õiguskaitset anda pole vaja, ning see, kas tehas võib tulevikus tööle hakata, selgub hiljem. Nõnda ei takistanud ka riigikohus tehase ehituse jätkamist.

Rahandusministeerium ega Eesti Energia ei saa öelda, et nad ei teadnud võimalusest, et kohtuvaidluse tulemusena pannakse õlitehase ehitus seisma. Eesti on õigusriik, kus kohtus ei võida mitte kõige suurema majandusliku jõuga pool, vaid see, kes esitab veenvamaid argumente.

Esimene ehitusloa taotlemisel tehtud tõsine viga sai kinnitust 2021. aasta kevadel, kui ringkonnakohus peatas tehase ehituse, sest polnud korralikult hinnatud selle mõju ehitusplatsi lähedal asuvale Natura 2000 alale. Selle vea parandas Eesti Energia kärmelt ning mõne kuu pärast said nad jätkata tehase ehitamist. Põhiline vaidlus ehitusloa kehtivuse üle oli aga alles alguses.

Kui rahandusminister ja Eesti Energia oleksid tahtnud olla kindlad, et sajad miljonid eurod maksumaksjate raha ei saa kasutult betooni valatud, oleksid nad võinud oodata ehituse alustamisega seni, kuni on kindel, et tehast võib nii ehitada kui hiljem tööle panna. Täpselt seda märkis ka riigikohus.

Lõppude lõpuks, kui Eesti Energia on veendunud, et nõudlus laevakütuste järele maailmaturul püsib veel aastakümneid ning aina karmistuvad keskkonnareeglid neid ei morjenda, siis ei tohiks ehituse nihkumine paari-kolme aasta võrra suures plaanis midagi muuta. Küll aga oleks ära jäänud risk, et ehitatakse valmis midagi, mille keskkonnamõju on tegelikult ühiskonnale vastuvõetamatu.

Võib-olla arvasid nii rahandusministeerium kui ka Eesti Energia, et Eesti saab jätkata kliimaeesmärkidega JOKK-itamist vanaviisi: nõustuda rahvusvaheliste kokkulepetega, ent kodumaal jätkata põlevkivist kasvuhoonegaaside tekitamist.

Võib-olla ei suutnud nad uskuda, et riigi ühe kõige kallima töötunnihinnaga vandeadvokaadid ei suuda tehast päästa noorte ja neid toetavate keskkonnajuristide esitatud argumentide käest. 

Võib-olla arvasid nad, et kulub veel aega, kuni kliima- ja teisi keskkonnaeesmärke tuleb päriselt täitma hakata. Et see aeg saabub siis, kui ministritoolil ja Eesti Energia eesotsas istub keegi teine ja eesmärkide saavutamine on teiste probleem. Igatahes oleme praegu olukorras, kus ligi 300 miljonit eurot on maetud uue õlitehase ehitamisesse, aga selle ehitus võibki poolikuks jääda ja see ei pruugi eales sellisena tööle hakata.

Õlitehase rajamise ühe argumendina esitatakse vajadust luua Ida-Virumaale rohkem tasuvaid töökohti. Ida-Virumaale on kindlasti vaja juurde hea palgaga töökohti, mis võimaldaksid inimestel hästi elada ja kutsuks piirkonda uusi elanikke.

Õlitehas on aga nörritav püüd tööpuudust vähendada: 300 miljoni eurose investeeringu tulemusena tekiks ainult 61 püsivat töökohta, nagu seisab õlitehase viimatises keskkonnamõju hinnangus. Ida-Virumaale töökohtade loomiseks on tõhusamaid viise, mille puhul ei pea ühe töökoha eest maksma viit miljonit eurot.

Need tuhatkond ehitajat, kes saavad ajutiselt tööd õlitehase ehitusel, võiksid riigi raha eest hoopis renoveerida Ida-Virumaa kortermaju või ehitada kaasaegseid elamuid maakonda, mis vaevleb pidevas elamufondi puuduses. Nõnda tekiks piirkonda juurde tänapäevaseid eluruume, mis kaitseksid kohalikke inimesi pööraste küttekulude eest, oleksid atraktiivsed uutele õpetajatele ja teistele vajalikele spetsialistidele ja ehk aitaksid ka pidurdada noorte väljavoolu.

Kohtuvaidluse kestel toimus üks tähelepanuväärne pööre: Eesti Energia hakkas õlitehasest rääkima kui keemiatehasest. Nende sõnutsi kasutatakse õlitehases tulevikus põlevkivi asemel hoopis jäätmeplasti ning sellest kasvuhoonegaase üldse ei tekiks. Konks on selles, et esialgu pandaks ikkagi käima õlitehas ning selleks, et see keemiatehaseks muutuks, tuleb lähima kümnendi jooksul sellesse veel miljoneid eurosid investeerida.

Veel suurem konks on aga selles, et vajalikud tehnoloogiad, mis tehase kliimaneutraalseks teeks, pole praktikas kasutusvalmis. Võimalik, et need arendatakse lähiaastatel välja, aga võib-olla mitte.

Praegu on Eesti Energia taotlenud nii ehitusluba kui keskkonnakompleksluba just õlitehase ehitamiseks ning nendes lubades ei sisaldu ühtegi siduvat tingimust, millal ja milliseks keemiatehaseks õlitehas muundada tuleb. Nii kaua, kuni selle nimi on õlitehas, see näeb välja nagu õlitehas ja prääksub nagu õlitehas, siis on tegu õlitehasega.

Maksumaksjatena soovime, et riik ei kaevaks juba niigi suurt auku suuremaks. Kui õlitehas plaanitud tempos ja mahus tööle panna, süvendavad selle heitmed kliimamuutuseid, mille tagajärgedel on rahas mõõdetav hinnasilt: 2,5 miljardit eurot 2035. aastaks.¹ Ainuüksi õli tootmine, jättes välja õli põletamise mõju, põhjustab aina tugevamate kuumalainetega 200 enneaegset surma aasta kohta.²

Põlevkiviõli tootmisest laekuv võimalik maksutulu, ekspordist saadav kasum ja õlitehases loodavad 61 töökohta ei väära neid arve. Oleme olukorras, kus õlitehase ehitamiseks on riik teinud kõrge riskiga kulutusi meie ühisest rahakotist, kuid tehtud vea tunnistamise asemel kavatseb valitsus sama teed jätkata ning tuua kaasa veel suuremat kahju ja kulutusi.

"Me ju ütlesime" pole viisakas öelda. Aga me tõesti ütlesime seda.