Euroopa Keskpank on viimase pooleteise aastaga tõstnud märgatavalt intressimäärasid. Ajalooliselt on intressimäärasid tõstetud inflatsiooni tagant kihutava kuumenenud majanduse jahutamiseks. Seekord on seis erinev: inflatsioon on olnud küll kõrge, kuid selle põhjuseid tuleb otsida mitte majanduse temperatuurist, vaid kobarkriisidest, eelkõige geopoliitilisest olukorrast ja pandeemiast tingitud tootmis-ja tarneahelate muutumisest, aga ka läbi mõtlemata poliitiliste otsuste mõjul kerkinud elektrihinnast.

Euribori tõus lööb ühe vitsaga kõiki 20 eurotsooni riiki, aga esimese hooga on eriti valusalt pihta saanud Eesti ja eestlased, sest meie laenud on tavapärasest suuremal määral euriboriga seotud. Tegu on maksuga, mille maksavad kinni lõpptarbijad. Ka ettevõtete laenude eest tasutud intressid, sest varem või hiljem mõjutavad need lõpptoote hinda. Rääkimata sellest, et 2018. aasta seisuga oli 84 protsendil Eesti leibkondadest pangalaen. Seega puudutab intresside tõus suuremal või vähemal määral meid kõiki.

Keskpanga eesmärk on hoida inflatsiooni kahe protsendi piires ja ohjata hinnatõuse laenuintresside tõusuga. See tähendab omakorda, et ettevõtted jätavad ära investeeringud, tooteid saab olema vähem ja hinnad ei lange, vaid pigem kasvavad jätkuvalt. Tekib nõiaring, mis ühel hetkel viib inflatsiooni languseni, aga seda palju aeglasemalt kui varasematel puhkudel.

See, et Euroopa Keskpank ravib hinnatõusuhaigust valede vahenditega, ei õigusta Eesti valitsuse rumalaid otsuseid, mis majanduse tervist veelgi halvendavad. Vastupidi. Meie siin võiksime olla targemad ning mitte hagu juurde lisada, vaid langetama otsuseid, mis majanduse tervist parandavad.

Kevadel kuulsime reformierakondlaste juttu, et mingit majanduskriisi ei olevat, suvel räägiti sellest, et sügisel läheb paremaks ehk mingi kriis justkui ikka on. Neljapäevane statistikaameti teade, et majanduslangus mitte ei leevene, vaid süveneb, on ehe näide selle kohta. Nüüd otsitakse valitsuses meeleheitlikult märke "paranemisest".

Miks muidu on Reformierakonnast aina enam kostma juttu, et inimeste ostujõud olevat paranenud ja põhjust hädaldamiseks pole? On ju läinud paremaks, eks. Paraku loits "on ju läinud paremaks" tegelikku olukorda majanduses ja inimeste hakkamasaamises ei paranda.

Millised on tegelikud arvud? Reaalpalk ei ole kahe aasta taguse ajaga võrreldes tõusnud. Keskmine palk on statistikaameti andmetel kahe aastaga küll tõusnud pea 24 protsendi võrra (2021. aasta kolmandas kvartalis 1463 eurot ja 2023. aastal 1812 eurot), aga tarbijahinnaindeksi muutus samal ajal on olnud pea 29 protsenti (septembrist 2021 kuni septembrini 2023).

Kusjuures reaalpalka arvutatakse nii, et võetakse keskmine palk ja jagatakse hinnatasemega, intresside muutust arvesse võtmata. Kui tegu on laenu võtnud leibkonnaga, siis reaalpalga muutus paraku pere tegelikku rahalist olukorda ja hakkamasaamist hästi ei peegelda. Sellistel peredel – ja neid on enamus – on intressitõusude tõttu igapäevaste kulutuste jaoks jääv summa oluliselt langenud. Selle väikese detaili unustavad meie majandusekspertidest reformierakondlased millegipärast ära, hurjutades neid, kes julgevad majandus- ja rahandusteemadel sõna võtta.

Aastatel 2008-2010 oli Eestis majanduskriis ja paljud kaotasid töö. Praegu sellist tööpuudust ei ole (töötukassa andmetel on vabu töökohti paraku 13 korda vähem kui töötuid ja töötus alles kasvab), aga inimeste toimetulek on raskem. Lihtsalt oluliselt vähem raha jääb kätte intressitõusudest ja elukallidusest tingitud põhjustel.

Tuletan meelde, et toidukorv on kahe aasta jooksul kallinenud 40 protsenti. Ei ole põhjust arvata, et see langeb. Pigem kasvab see käibemaksu tõusust tingituna üsna varsti veelgi ja oluliselt rohkem, kui räägivad meile koalitsioonipoliitikud, kes võtavad arvesse üksnes maksutõusu mõju poes, mitte selle lisandumise kogu tarneahelale.

Selle asemel, et lihtsalt maksudega mängida, peaks valitsus tegema kõik, et mitte anda oma otsustega hoogu elukalliduse tõusule ja majanduse stagneerumisele. Iga Eesti valitsuse eesmärk peaks olema püüelda majanduskasvu poole, mis on minimaalselt kolm protsenti aastas. Vastasel korral me üksnes kaugeneme Lääne-Euroopast. Üksnes toetades Eesti ettevõtete üleminekut kõrgema tootlikkusega tegevuste juurde ja andes juurde kindlustunnet investeerida, on meil võimalus päriselt kasvada ja rikkust koguda.

Kui Eesti tööstuse lisandväärtus töötaja kohta oleks samal tasemel Euroopa Liidu tööstusettevõtete keskmisega (2022. aastal oli see 58 protsenti EL-i keskmisest), siis oleks Eesti sisemajanduse kogutoodang vähemalt neljandiku võrra suurem (statistikaameti andmetel oli Eesti SKP 2022. aastal jooksevhindades ca 36 miljardit eurot).

Kusjuures valitsuse "Tööstuspoliitika 2035" dokument, mis kiideti heaks alles sel sügisel, seab eesmärgiks: "Meie majanduskeskkond on konkurentsivõimeline ja stabiilne (sealhulgas sisendmaksud nagu keskkonna-ja energiatasud ning siseriiklikud toetused on konkurentsivõimelised, tagatud on vajalik infrastruktuur)". Samas dokumendis lubatakse otsuste tegemisel arvestada tööstusettevõtetega.

Kurb on tõdeda, et paber kannatab kõike ja tegelikud sammud ning päevapoliitilised otsused viivad meid seatud eesmärgist aina kaugemale. Kaasamisest ja kuulda võtmisest ei maksa siinjuures üldse rääkida.

Jaanalinnu mängimise asemel, tuleb koalitsioonil jalad kõhu alt välja võtta, tegelikkusele otsa vaadata ja tegutsema hakata. Vaadake kasvõi üle lahe Soome poole, kus oma majanduse toetamiseks planeeritakse mahukat nelja miljardi euro suurust investeeringute programmi, selmet tegeleda soovmõtlemisest tuleneva loitsimisega, et kõik on hästi ja aina paremaks läheb.

Majandus ei ole raketiteadus. Kui majanduse põhimõisted ja reeglid selgeks teha, ei ole keeruline langetada reaalselt kasu toovaid otsuseid. Paha ei teeks ka erialaorganisatsioonide, mis igapäevaselt riigieelarvet täidavad, soovituste kuulamine.