Hiina ja Venemaa liidrid on nii kahepoolsetel kohtumistel kui ka eraldi korduvalt viidanud vajadusele muuta maailm multipolaarseks. Sama mõtet on väljendanud ka madalama taseme ametnikud Venemaal.

Jutt polaarsustest on tegelikult jutt maailma liidritest või juhtriikidest. Maailm võib riikide mõttes olla unipolaarne ehk ühe keskusega. Või bipolaarne ehk kahe keskusega. Selle seisundi näiteks on külma sõja ajajärk, mil maailmas oli kaks tinglikku blokki: USA juhitud läänemaailm oma ideoloogia ja maailmapildiga ning Nõukogude Liidu juhitud idablokk oma ideoloogia ja nägemustega.

Lisaks oli veel niinimetatud kolmas maailm, mis omakorda jagunes mitteliitumisliikumisega seotud riikideks ning üldse igasuguste ühenduste välisteks maadeks. Kolmas maailm oli riikide kogum, kus nii lääne- kui idablokk püüdsid oma mõju levitada ja liitlasi leida. Sisuliselt jätkub see praegugi.

Kolmanda võimukeskuste variandina räägitakse multipolaarsest maailmast, kus tinglikke mõjukeskuseid on rohkem kui kaks. Põhimõtteliselt ei ole selles mudelis riikide arv piiratud, kuid tavaliselt räägitakse kolmest kuni seitsmest.

Multipolaarsus jaotatakse omakorda kaheks. Kui mõjuvõim on suhteliselt võrdselt jagunenud mitme riigi vahel, on tegemist tasakaalustatud süsteemiga. Kui aga mõned riigid on teistest üle, siis on süsteem tasakaalutu. Üldiselt on multipolaarsus ajaloos olnud enim levinud mõju jaotumise süsteem.

Ühepooluseline ehk ühe juhtriigiga on maailm olnud pärast sotsialismileeri kokkuvarisemist. Selleks riigiks oli ja on USA. Kuid juba mõnda aega on see mudel kahtluse alla pandud, eeskätt on teinud seda Hiina. Mitmete tunnuste alusel on Hiina tõesti tõusnud vähemalt majanduslikult mõjult riikide esirinda, kuid erinevalt Ameerika Ühendriikidest puuduvad Hiinal kindel liitlaste ring ja selge ideoloogiline mõju. Kuigi Peking on leidnud hulgaliselt liitlasi just senisest kolmandast maailmast, ei ole see siiski võrreldav näiteks NATO-ga.

Kolmas maailm pürib samuti suuremale sõnaõigusele ja nende kaasarääkimisvõimalused on riigiti erineva kasvuga, aga üldjoontes on need märgatavalt kosunud. Tahame või mitte, kuid enamus maailma sõjalisest võimsusest ja majanduskaalust on siiski keskendunud kas läänes eesotsas USA-ga või Hiinas tolle kasvava mõjusfääriga. Selles plaanis jääb justkui mulje, et tegemist on uue bipolaarsusega.

Nagu öeldud, on Hiina mõjusfäär siiski Ühendriikide omast vähem struktureeritud. Arengusuunda vaadates võib uus bipolaarsus koos uue külma sõjaga olla üks tulevikuvariant. Washington näikse olevat valinud eelistusena just selle kahepooluselise võistluse, kuid kui selgub, et maailm areneb siiski multipolaarseks, on valik ekslik.

Lisaks nähakse olukorda tihti nullsumma mänguna. Ehk Hiina tõus tähendab samal määral USA langust. Nii ei pea see aga teps mitte olema. Kahe mõjukeskusega maailmal on ka analüütikute seas märgatav toetus olemas.

Ühepooluselise maailma toetajad räägivad võimalusest, et algab osalise unipolaarsuse ajastu. Et senised USA domineerimise põhimõtted jäävad kehtima, kuid teatavate muudatustega. Isiklikult kahtlen, aga teooriana on ka sellel variandil eluõigus.

Enim on ehk räägitud maailma arenemisest multipolaarsuse ehk mitme jõu- ja mõjukeskmega süsteemi suunas. USA ja Hiina kõrval on majanduslik mõju hakanud jagunema teiste riikide vahel. Euroopa seisukohalt on Euroopa Liit üks võimalikke kasvava mõjuga ühendusi. Üldiselt on multipolaarses maailmas riikidel suuremad võimalused alliansside moodustamiseks ja Euroopal on selles vallas eelised, kuna on juba nii Euroopa Liit kui ka NATO.

Asjatundjad või neiks pürgijad pakuvad erinevaid arenguvariante multipolaarsuse kujunemiseks. Kuid üksmeel näikse olevat selles, et see mitme keskusega riikide süsteem kujuneb tasakaalutuks. See tähendab, et võim maailmas hakkab kalduma niinimetatud keskriikide ehk siis keskmise suurusega riikide mõju ja võimaluste kasvu suunas. USA ja Hiina jäävad eraldi võttes suurimat võimu ja mõju omavaiks, kuid nende kõrval tekivad ja arenevad regionaalsed mõjukeskused, mille roll on kasvamas.

Keskriigid kujutavad juba praegu maailma geopoliitilises pildis tähtsat osa ja USA-Hiina konkurentsi arvatakse nende mõju vaid suurendavat. Asjatundjate hinnangul iseloomustab keskriike tugev pragmatism välispoliitilises käitumises ning püüd oma suveräänsuse ja majandusliku kasu kasvatamisele.

Seega on vaja vaadata, mis need keskriigid on või olla võiksid. Nimekirju on erinevaid. Märgitakse seniseid nii-öelda teise ringi riike, nagu Jaapan, Ühendkuningriik, Saksamaa, India, Türgi ja Prantsusmaa. Kuid leidub ka liste, kus kirjas lisaks veel Brasiilia, Saudi Araabia, Kasahstan, Lõuna-Aafrika ja Nigeeria.

Nimekirjast on näha, et esindatud on erinevad regioonid ja mainitud riigid võivad kujuneda oma piirkonna keskseteks jõududeks.

Nende ambitsioonid ja taust on erinevad. Kasahstan püüab toonitada oma võimalusi ja iseolemist vis-à-vis endine koloniaalmõjur Venemaa ja regionaalsed konkurendid nagu Usbekistan. Saudi Araabia näeb konkurentsi regionaalse liidri koha pärast Iraaniga ja sellest ka vahepealne lähenemine Iisraeliga, mis praeguseks küll vist külmutatud. India leiab, et suurima rahvaarvuga riigina peaks neil olema vääriline koht ka maailma poliitilisel kaardil, kuigi Delhi liigub väga ettevaatlikult ja mitmes suunas pilke heites. Türgi on ehk eredaim näide igas suunas arenemisest ja kitsalt enese huvides ükskõik kellega koostöö tegemisest.

Kõigi nende jaotuste ja nimekirjade puhul on üks eripära: üheski neist ei märganud ma Venemaad, kui just Vene võimutruusid arvajaid ja väljaandeid mitte arvestada. Venemaa on end liidrirollist seega paljuski välja mänginud ja on nii-öelda spoiler või mängurikkuja, kuigi see võib kujutada ka täiendavat ohtu juhul, kui Moskva otsustab enesele sõjalise jõuga väärilise koha välja lõigata.

Viited lugemishuvilistele

• Assumption Testing: Multipolarity is more dangerous than bipolarity for the United States • Stimson Center
• Yes, the World Is Multipolar – Foreign Policy
• Философия "средних держав": почему новый миропорядок не будет похож на эпоху холодной войны, а Россия не сможет воспользоваться преимуществами многополярности (re-russia.net)
• Strategic interdependence: Europe's new approach in a world of middle powers | ECFR
• A post-Western global order in the making? Foreign policy goals of India, Turkey, Brazil and South Africa (fiia.fi)