Eesti Erametsaliit korraldas 29. mail Tallinnas Toompeal maaomanike meeleavalduse. Kliimaministeeriumi reaktsioon sellele oli loid, ignoreerides metsanduse valdkonnas üleskerkinud probleeme ja metsaomanike tegelikke murekohti.

Kliimaministeeriumi elurikkuse ja keskkonnakaitse asekantsler Antti Tooming rääkis peale meeleavaldust ERR-ile ja lubas arvamusartiklis, et kliimaministeeriumis ettevalmistatud metsanduse ja looduskaitse reform pakub erametsaomanikele lahendusi.

Ühele osale maaülikooli vastavast tööst toetudes ütles Tooming, et:

"…sihtkaitsevööndites on õiglane keskmine hüvitise määr kuni 197 eurot hektari kohta. Praegu makstakse range kaitsega alade sihtkaitsevööndites eraomanikele 134 eurot hektari kohta. Piiranguvööndites kujunes keskmiseks ühikuhinnaks praeguste tingimuste järgi 40 eurot hektari kohta ning kui arvesse võtta plaanitavad muudatused looduskaitseseaduses, millega keelatakse kaitstavatel aladel lageraie, kujuneks hüvitiseks 61 eurot hektari kohta."

Vaatame, mida need asekantsleri väited praktikas tähendavad.

Antud kontekstis on metsanduses mõiste "keskmine" kasutamine arusaamatu. Toodud mõttemõlgutus tuletab meelde haiglas mõõdetavat keskmist temperatuuri, kui jälgitakse ravil olevat haiget. Arvestades Eesti metsades leitavat kirjut vanuselise, liigilise, erilise mullastiku ja niiskusrežiimiga metsastruktuuri, pole võimalik rääkida "keskmisest" ühikuhinnast.

Selleks, et määrata iga metsaeraldise õiglast väärtust, tuleks ala kohapeal metsas takseerida. Aerofotolt ei leia me kuldkinga ega limatünnikut; ei kuule seda, millised metsalinnud kümme aastat tagasi lagedaks raiutud langile, nüüdseks juba suureks kasvanud metsa, tagasi on tulnud; rääkimata samblikest, mida luubiga taga otsida.

Selgitan, kuidas kliimaministeeriumis välja töötatud seadused maaomanikele liiga on teinud ja teevad. On mõistetav, et metsakasvatusega seotud teemad võivad teemat mitte kursis olevale inimesele üsnagi keerulised paista ja ainuke, millest autoaknast metsa vaatav "loodusesõber" arvab aru saavat on müüt, et lageraie kui meetod on loodusele vaenulik ning seda rakendades raiutakse maa igaveseks lagedaks.

Erametsaomanik on saanud metsa haldajaks mitmel erineval moel. Mõni on saanud metsa päranduseks oma esiisadelt, teised on endale mõned hektarid ostnud, et saaks loodust nautida ja omale küttepuid teha, kolmandad on pärinud endise põllumaa, mis peale vanavanemate 1940. aastatel Siberisse küüditamist on metsa kasvanud.

Kuna meil kehtib ikka veel turumajandus, siis metsatükke ja kasvavat metsa ostetakse ja müüakse. Ja ikka enamasti sel eesmärgil, et tulu saada. Maaomandi kontsentreerumine suuremate omanike kätte on täiesti loomulik protsess, mis kuulub vabaturumajanduse juurde.

Kõrvalt vaadates võib paista, et maade tagastamisega ongi kunagine ülekohus hüvitatud. Aga nii see pole. Järjest rohkem on kliimaministeerium Eestimaa Looduse Fondi (ELF) mahitusel taas asunud n-ö natsionaliseerimise teele, kohaldades erametsaomanike maadele järjest uusi ja uusi looduskaitselisi piiranguid.

Mingil põhjusel on metsateemadel rääkides inimeste suus pidevalt jutt metsaärikatest ja rikkuritest ning kõik need üldistused pannakse ühte patta tuhandete väikemetsaomanike muredega. Populistidel on lihtne pasundada ja poliitikutel pole oskust või tahtmist süveneda. Nii saavadki kõik ühe malakaga. Aga tegelikkus on hoopis mitmekihilisem.

Toon ühe faktidel põhineva loo selgituseks elust enesest.

Jõgevamaal elav kuuekümnendale eluaastale lähenev proua (ütleme, et ta nimi on Tiina) ootas mitu kuud oma puusaoperatsiooni. Kuna tavajärjekorras seda teha ei saanud, pidi ta minema erahaiglasse vastuvõtule. Ühe puusa vahetamise hind oli 6000 eurot. Tal oli Tartumaal vanavanematelt päranduseks saadud pisut alla kaheksa hektari metsa, millest pani mõned aastad tagasi oksjonile 0,91 ha. Seal kasvas 178 tm kuuske, mändi ja kaske ning Tiina teenis 7000 eurot. Pärast tulumaksu ja oksjonikulusid jäi tal kasutada 6250 eurot. Puusaoperatsioon sai tehtud.

Mõne aja pärast tuli ette võtta ka teine puus. Jälle vaadati oma metsa suunas ning plaaniti sealt saada raha tervise parandamiseks. Aga võta näpust! Vahepeal olid looduskaitseametnikud avastanud, et tema naaberkinnistule oli maandunud kotkas, mistõttu proua ei tohtinud oma metsas enam lillegi liigutada.

Oma pikalt hoitud metsast (sic!) planeeritud sissetuleku asemel tuli Tiinal pöörduda sugulaste poole, kes aitasid nüüd teise 6000 eurot kamba peale kokku koguda.

Kel vähegi arvutusoskust on, saab aru, et asekantsler Antti Toominga poolt nimetatud "õiglane keskmine hüvitise määr kuni 197 eurot hektari kohta" ülaltoodud näites kirjeldatud Tartumaa metsaomaniku jaoks olukorda ei lahenda. Ühe hektari müügist saadava 7000 euro asemel 197 eurot aastas... Kas see matemaatika tundub õiglane?

Tegelik õiglus Tiina ja tema sadade saatusekaaslaste puhul oleks vastavad summad koheselt välja maksta või soovi korral vahetada näiteks maa-ametis vegeteerivate omanikuta maade vastu, mida maa-ametis on 11. juuni seisuga arvel 150 905 hektarit ja millest metsamaa moodustab 32 595 hektarit. Aga võta jälle näpust!

Kangekaelselt ollakse kliimaministeeriumis metsamaade igasuguse vahetuse vastu. Ilmselt mäletatakse Villu Reiljani lugusid ja kardetakse skandaale. Siiski on näiteks kaitseministeeriumis maade vahetamist perioodiliselt tehtud. Kaitseminister Hanno Pevkur võiks seetõttu juba kõrvuni jamades olla, sest polügooni alla jäävaid maid vahetatakse aktiivselt, ja kui seda ei soovita, siis makstakse turuhinnale veel 20 protsenti motivatsioonitasu lisaks ja seda tulumaksuvabalt. Miks teise ministeeriumi haldusalasse jäävate isikute suhtes võrdse kohtlemise printsiip ei kohaldu?

ELF on nüüdseks ka poliitilise võimu sisuliselt oma kätte saanud. Eks see seletab, miks metsasõda vaibumise märke ei näita. Kostub rahulolematu hüüatus: "Issand jumal, nad hakkavad ju vahetuse teel saadud metsi kohe raiuma!" Aga see ju asja mõte ongi, et vahetada looduskaitse alla pandud eraomanduses olevad metsad, kus midagi teha ei tohi, majandusmetsade vastu, et kompenseerida saamata jäänud sissetulek, kui riigil selleks raha ei jätku.

ELF-i nägemus hästi hoitud Eesti metsast on kenasti välja öeldud suurejoonelises propagandafilmis "Vara küps", kus peamiselt Euroopa Liidu rahastatava sihtasutuse metsaekspert Liis Kuresoo võtab kokku metsandust puudutava kreedo:

"Me ilmselt ei ole olnud kunagi Eestimaal nii rikkad, kui me oleme praegu. Ma julgen seda täiesti öelda. Me elame väga hästi ja tegelikult samal ajal me raiume oma metsad maha. Et hästi selline talupojalik loogika, isegi ma ütleks oleks see, et need metsad oleks hoitud selleks ajaks, kui meil ei ole hästi, kui meil ongi rasked ajad, kui meil ongi vaja tegelikult inimeste kõhtusid kiiresti täita. Et me peaks hoidma seda metsa nagu selleks ajaks ja tegelikult ka selle arvestusega, et me kasutame neid siis, kui meil on seda vaja ja siis me kasutame neid nii, et me arvestame nende ökoloogiliste piiridega, mis meil on".

Eks Kuresoo sõnavõtt kinnitabki seda, mida minagi ennist väitsin: metsad aitavad meil üle saada keerulistest aegadest. Paljudel inimestel ei ole tarvis neid raskeid aegu oodata, sest need rasked ajad on neil juba käes. Ja erametsaomanikel on oma mets, mis neilt küsimata kaitse alla võetud, ja selle asemel, et inimesi aidata, pakutakse neile oma maa eest sisuliselt riigilaenu. Aga küpse metsa väärtus vananedes kahaneb ja selle eest ei vastuta keegi. Ühel hetkel kõlbab see tõesti vaid ahju ajamiseks, kui looduskaitse üldse lubab omanikul enda metsa kõndima ja oksaraagu üles korjama minna.

Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimees Tarmo Tüüri nägemus hästi hoitud metsast on selline:

"Looduslik mets on tervem ja tugevam ning suudab paremini seista vastu oludes, kus kliimakriis on süvenemas, tormid ja põuad sagenemas. Sestap aitab looduslikum mets meil paremini kasvatada varumiseks sobivat puitu, hoida ja suurendada elurikkust ning pakkuda inimestele harjumuspärast ja hädavajalikku elu- ja puhkepaika."

Loodusliku metsa saatust on eriti hea tundma õppida Järvselja ürgmetsas, mille asutamisest möödub tänavu sada aastat. Juba praegu on seal üks suur rägastik. Võite ette kujutada, millises nn põlismetsas meie lapselapsed elama hakkavad, kui meie usinad ametnikud sisuliselt erametsi hõivates rohkem kui 30 protsenti Eesti metsadest kavatsevad Euroopa meeleheaks kasutuskõlbmatuks muuta. Lisaks meenutan, et ka riigimets on rahva omand.

Siiski vajavad järgnevad põlvkonnad jõulist ja tervet metsa ka 70 ja saja aasta pärast, et vajadusel oma elujärge parandada või lihtsalt oma igapäevaseid vajadusi katta.