X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Geoloog: fosforiidi kaevandamine on realistlik alles 20 aasta pärast

Foto: Siim Lõvi /ERR

Geoloog Rutt Hints ei prognoosi fosforiidi kaevandamist lähiajal, küll aga usub ta, et me kasutame edasi oma ehitusmaavarasid. Kõige suuremad kaevandamismahud tekivad taristut rajades, sest paratamatult tahame me majades elada ja teedel sõita, rääkis Hints Vikerraadio "Reedeses intervjuus".

Me kõik tahame uusi maanteid ja telefone, kuid samal ajal soovivad paljud meist, et selleks vajalikke maavarasid ammutataks kuskil mujal: et kruusa maantee jaoks ei kaevandataks meie vallas ning mobiiltelefonide tegemiseks vajalikke metalle ei kaevandataks isegi mitte meie riigis. Selline hoiak on üsna levinud Eestis, aga ka teistes Euroopa Liidu riikides.

Geoloogid töötavad sellest kõigest hoolimata ja uurivad, milliseid võimalusi pakuvad Eestis leiduvad maavarad ühiskonna vajaduste rahuldamiseks ja rahvusliku rikkuse kasvatamiseks, rääkis Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudi maavarade ja rakendusgeoloogia osakonna juhataja Rutt Hints.

Alustame mõnekümne aasta tagant. Olen kuulnud lugu, kus Tartu Ülikooli geoloogiatudengid taasiseseisvumise aegu pöidlaküüdiga reisides varjasid, et nad geoloogiat õpivad, sest fosforiidisõja käigus oli geoloogide maine saanud kannatada ja tudengid kartsid, et kui autojuht kuuleb, et nad õpivad geoloogiat, kupatab ta nad autost minema.

Rutt Hints, te läksite Tartu Ülikooli geoloogiat õppima aastal 1994, kui fosforiidisõja sündmustest oli üsna vähe möödunud. Miks te läksite ja kas toona ei tundunud geoloogiaga tegelemine perspektiivitu?

See tundub tõesti hästi vastuvoolu ujumise otsusena, aga kui vaadata, kust ma tulen, mis on minu perekondlik taust, siis olen ma üsna kännu lähedale kukkunud käbi ehk minu perekonnas on väga palju loodusteadlasi ja insenere.
Näiteks oli minu vanaisa tehnikaülikoolis ehitusmaterjalide teadlane, professor Verner Kikas, kes uuris põlevkivi tuha kasutuselevõttu tsemenditööstuses ja näiteks on meie teletorni materjal leiutatud nende töögrupi poolt.

Nii et olen perekondlikult selle valdkonnaga kokku puutunud ja ka ise loodusteadusliku küljega – minu jaoks ei olnud need valikud väga keerulised.
Aga kui vaadata, kui palju koos minuga geolooge lõpetas, siis ma olen oma aastakäigust ainuke.

Taasiseseisvumise aeg oli selline, kus Eesti riik ei pidanud maapõueuuringuid oluliseks – kaotati isegi riiklik geoloogiateenistus, mis taastati alles 2018. aastal. Nüüd on koos ülikoolidega hakatud taas maapõue ressursse uurima, vahepeal tegid neid uurimistöid ainult eraettevõtted, kui mõnel ettevõttel oli huvi kaevandada. Kuidas teie noore geoloogiana perioodi aastani 2018 üle elasite?

Tänase geoloogiateenistuse taastamine on Eesti riigi jaoks olnud muidugi hästi oluline otsus ja oleme hakanud seda taas väärtustama.

Kuid jah, samal ajal on meil puudu üks-kaks põlvkonda geolooge, aga ei saa öelda, et sel vahepealsel perioodil poleks olnud geoloogiateadmisi vaja.

Geoloogia teadmine on tänase maailma, tänase inimühiskonna majanduse alus ja majandus toimis ju ka vahepeal – vaja on läinud ehitusmaterjale, vaja on läinud teadmisi põhjaveest. Ühiskonnas mitte kõlapinda leidvad erialad on kogu aeg Eesti riigis toiminud, aga täna on ühiskondlik meelsus muutumas ja me tajume paremini, kui sõltuv on meie ühiskond ressursist.

Kõiki neid kihistusi meie jalgade all – lubjakivi, liivakivi, põlevkivisavi, graptoliitargilliit, fosforiit ja mis seal kõik veel on – võib ju mitut moodi vaadata. Vaadata kui ajaloo kulgu läbi miljonite aastate, kui looduse arengut, aga ka kui ressurssi. Kuidas seda välja võtta ja mida sellest teha saab? Mis pilguga te vaatate seda, mis on maa all?

Geoloogia eripära on see, et me õpime maailma vaatama väga mitmetest perspektiividest. Kui mina vaatan maapõue, siis on maa väga palju asju, ühest küljest geoloogiline ajalugu, mis on samamoodi ressursside tekkega seotud.
Me näeme ka majanduslikku olulisust, kui me räägime maavarade väljavõtmisest, aga maapõu kui ehituskeskkond on sama oluline, kui mõtleme näiteks salvestusvõimsuste rajamisest maapõue või geotermaalenergiast.

Selle eriala võlu on see, et väljastpoolt vaadates tundub see nišierialana, aga seesmine vaade on väga-väga lai – oleme seotud kõikide inimelu aspektidega.
Kui me küsime, miks me siin üldse oleme, siis ka see on tegelikult geoloogia küsimus – ka evolutsioon on geoloogia üks uuringuvaldkondi läbi paleontoloogia.

Rääkides ressursside kasutusest, meenub mulle ühe arvamusfestivali rohepöördeteemaline arutelu, kus publiku seast tõusis püsti üks Ida-Virumaalt pärit naine, kohaliku kogukonnaseltsi juht väiksemast asulast, ja ütles, et edaspidi peaksid asjad käima nii, et iga riik elab ainult oma ressurssidest.
Et meie peaksime põlevkivi kaevandama ja tegema sellest elektrit ainult nii palju, nagu meil endal on vaja. Ja ka fosforiiti peaks kasutama või Eesti metsadest palke võtma ainult nii palju, kui meie enda, Eesti ühiskonna jaoks on vaja. Tema sõnul ei peaks me Eesti loodusressursse mitte mingil juhul raha teenimise eesmärgil teistele riikidele müüma.

Selle seisukoha peale plaksutasid nii mitmedki inimesed. Milliseid mõtteid see teis tekitab?

Minus tekitab see selliseid mõtteid, et me oleme inimestena loodusressursi tarbimisest kaugenenud – meie toodete tarneahelad on nii pikad, et me ei taju enam seda, mida me ehk piimapaki puhul tajume. Et lehm on seal oluline komponent.

Kui me mõtleme mobiiltelefonist, siis me ei suuda ette kujutada, mis ühe mobiiltelefoni tekke taga on: rohkem kui viiskümmend keemilist elementi, kaevandused, laevatransport, sajad sulatustehased.

Seda ei saa ühelegi inimesele pahaks panna, et ta arvab, et me saaksime hakkama ainult oma riigi sees. Et ei peaks oma varandust kellegagi jagama.

Aga kui me hakkame mõtlema, mida me inimestena tarbime, siis jah, mobiiltelefoninäide on väga leierdatud näide, aga kahtlemata – kui keegi otsustaks, et kuna Eesti riik ei panusta ühegi toorme tootmisega mobiiltelefonide tootmisse, siis Eesti riiki telefone müüa ei tohiks. Ilmselt ei saaks me sellise situatsiooniga hakkama.

Euroopa Liidu riigid jõudsid mõned nädalad tagasi kokkuleppele Euroopa Komisjoni algatatud Euroopa kriitiliste toorainete määruse osas, mille eesmärk on mitmekesistada Euroopa Liidu autonoomiat 34 tooraine puhul, mida on nimetatud kriitilisteks tooraineteks.

Näiteks tuleb 100 protsenti Euroopa Liidu raskete haruldaste muldmetallide tarnest Hiinast või 71 protsenti plaatinast Lõuna-Aafrika Vabariigist. Euroopa Liit on nüüd sõnastanud, et edaspidi sellist olukorda ei tohiks olla, kus ühest riigist tuleb enam kui 65 protsenti mingist kriitilisest toorainest.

On sõnastatud ka, et kümme protsenti kriitiliste toorainete aastasest tarbimisest peaks tulevikus olema Euroopa Liidus kohapeal kaevandatud ja vähemalt 40 protsenti peaks olema Euroopa Liidus kohapeal töödeldud. Muidugi on sihiks seatud, et olulisi ja raskesti kättesaadavaid materjale tuleks rohkem ringlusse võtta või taaskasutada.

Kas te teadlasena peate seda realistlikuks, et aastaks 2030 on võimalik seda kõike saavutada, arvestades, et mitukümmend aastat on tarneahelad kujunenud teistmoodi ja mitukümmend aastat pole Euroopas justkui eriti midagi tehtud. Kas nüüd, forsseeritult, nii-öelda käsulauaga, määrusega, on võimalik midagi ära teha?

Kindlasti on Euroopa üleüldine poliitika selline, mis peaks toetama roheleppe strateegiaid. Ühest küljest räägime me tänasest tarbimisest ja tänasele tööstusele olulistest toormetest, aga kui me vaatame Euroopa roheleppe eesmärke, siis nad näevad ikkagi ette uute tehnoloogiate tulekut nii energeetikas kui ka transpordis. Näeme ka vajadust uute ressursside järele, mida inimkond pole kunagi sellistes kogustes kasutusele võtnud. Kuid ka traditsiooniliste ressursside järele, nagu näiteks vask.

Riikidel, kes soovivad selliseid plaane ellu viia, on paratamatult ühel hetkel vaja küsida, kust need ressursid tulevad ja mida selleks tehakse, et nad tuleksid. Sellest johtuvalt ka otsus Euroopa Liidu tasemel – Euroopa Liit peab hakkama rohkem panustama sellesse, et neid ressursse hankida.

Kas need plaanid sellisel kujul õnnestuvad, on muidugi küsitav, eriti kaevandamise puhul, sest kaevandamise lubade menetlused võtavad väga kaua aega. Muidugi näeb määrus ka ette, et me peaksime hakkama lubasid kiiremini menetlema, aga ilmselt ei hakka see kohe kõikide riikide tasemel kohalikke prioriteete mõjutama. Ehk see, kuidas ressurssi ühes või teises Euroopa Liidu riigis kasutusele võetakse, jääb endiselt liikmesriigi asjaks, ilmselt hakatakse esialgu pigem tegema soodustusi – et on võimalik saada uutesse valdkondadesse soodsamate tingimustega investeeringuid.

Kui rohepööret kritiseeritakse, on üks korduvargument sageli see, et meil ei ole kusagilt võtta metalle, mis on vajalikud kogu fossiilenergeetika asendamiseks taastuvenergeetikaga. Juunis 2022 käis Teaduste Akadeemia konverentsil Soome majandusministeeriumi geoloogia uurimiskeskuse professor Simon P. Michaux, kes hindas, et need andmeanalüüsid, mida on seni kasutatud, on vigased ja maalivad tulevikku liiga optimistlikult.
Tema
sõnul ei leidu kogu planeedil piisavalt vajalikke metalle, et ehitada naftalt ja gaasilt elektrienergiale üleminekuks vajalikke akusid ja ühendusvõrke.

Michaux tõi näiteks, et koobaltit on umbes kolm protsenti ja seniste akude üht peamist komponenti liitiumi ainult kaks protsenti vajaminevast. Ta on ka väitnud, et 2019. aasta kaevandusmahu juurde jäädes kuluks 9920 aastat, et kaevandada rohepöördeks vajaminev liitium. Kuidas te Soome kolleegi skeptilist vaadet kommenteerite?

Arvan, et Michaux, kes töötab Soome geoloogiateenistuses professorina, on üks vähestest ekspertidest, kes on võtnud väga realistlikult hinnata, kui palju metalle läheks vaja situatsioonis, kus me täidame väga täpselt eesmärgid, mis on kuhugi poliitikasse kirja pandud.

See liitiumi prognoos on tõesti tuhandetes aastates kaevandamismahtude osas ja ka selles osas, kui palju meil üldse võiks olla kaevandatavat ressurssi.

Tuleb muidugi täpsustada, et me ei räägi tervest maakerast, me ei räägi vahevööst ja tuumakaevandamisest, vaid ikka sellest osast, mis on reaalselt inimestele kättesaadav ehk kolmest esimesest kilomeetrist maakoores ja ookeani põhja kompleksidest. Inimene ulatub täna ainult nafta ja gaasini.

Aga äkki me läheme siis vales suunas? Äkki see on tupiktee, kui arvutused näitavad, et liitiumit ja muid metalle ei ole meile hoomatavas ajas võimalik nii palju hankida, et minna täielikult fossiilenergeetikalt üle taastuvale?

Jah ja ei. Eks me näeme paratamatult, et majandus on suundumas teistsugusele mudelile ja põlevkütustel põhinev energeetika on näitamas teatud mittejätkusuutlikkuse märke. See tuleneb ka sellest, et investeeringud nendesse valdkondadesse vähenevad.

Juhul kui me läheme üle elektrimajandusele ja taastuvenergiamajandusele, siis tekib lisanõudlus maavarade järele. Kuid kas ja millises mahus väheneb nõudlus fossiilsete maavarade kaevandamise ja ammutamise järele?
Minu küsimuse mõte on, kas ökoloogiline jalajälg ikkagi väheneb, kui me piltlikult öeldes jätame mõned söekaevandused maha või uued rajamata, aga selle asemele rajame uusi liitiumikaevandusi. Ega see keskkonnajalajälge ometi suuremaks tee?

Me ei saa kuidagi eitada, et tekib vajadus rohkem kaevandada. Ja meil on neid maavarasid vaja ka väärindada ning tänased väärindamisprotsessid on energiamahukad. Seega meil on turule rohkem energiat vaja.

Lohutuseks – kui me oleme kunagi esimese generatsiooni seadmeteks vajaliku materjali välja kaevanud, siis on lootust, et efektiivse taaskasutusega, ringmajandusega, mis on metallide puhul paremini võimalik kui mittemetalsete maavarade puhul, on pikas perspektiivis võimalik teatud kaevandusmahtusid vähendada.

Aga kõige suuremad kaevandamismahud tekivad ikkagi meie infrastruktuurist ehk majadest ja teedest – paratamatult me tahame endiselt majades elada ja teedel sõita.

Reedene intervjuu: Rutt Hints Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Alates 2018. aastast on geoloogiateenistuse koordineerimisel ja ülikoolide koostöös Eestis taas tegeletud maavarade uurimisega, eeskätt Ida-Virumaal.
Kuidas te oma positsioonilt hindate, mida me oleme saanud teada tänu sellele, et riik on valdkonda jälle rohkem raha pannud?

Me ei räägi ainult Ida-Virumaast, vaid ka Lääne-Virumaast. Tõesti on riik nüüd juba üle viie aasta panustanud meie potentsiaalsete ressursside uuringutesse, mis suuresti lõppesid Nõukogude Liidu kokku kukkumisega.

Me räägime fosforiidist ja fosforiidiga kaasnevatest toormetest – fosforiidi puhul ei huvitava meid täna mitte ainult fosfor, vaid ka haruldased muldmetallid, mida kunagi ei uuritud või ei määratud kindlaks nende varusid. Kuid samal ajal tehti väga palju geoloogilisi uuringuid.

Tänaste geoloogiliste uuringute üks kõige olulisem tulem on see, et on üle vaadatud ja digitaliseeritud kunagiste geoloogiliste uuringute andmestik. Meil on ressursside jaoks uued, digitaalsed ja kontrollitud geoloogilised mudelid.

Kõiki huvitab muidugi, mis saab meie põhjaveest, kui me räägime tõsiselt fosforiidi kaevandamisest. Täna on meil põhjavee modelleerimise mudelid – Viru põhjavee mudel ja ka kitsamate alade mudelid, mis annavad hea aluse selleks, et mängida läbi stsenaariumid, mis ühe või teise veekasutuse korral selles piirkonnas juhtuma hakkab.

Uuringute oluline komponent on loomulikult ka aru saada, kui palju väärtust me maavara väärindamisest saame välja võtta, olulised on ka uute väärindamistehnoloogiate uuringud. Riik on toetanud fosforiidi ja graptoliitargilliidi väärindamistehnoloogiate teadusuuringuid.

Kevadel korraldas Eesti geoloogiateenistus Sõmerul infopäeva Eesti maapõue ressurssidega seotud teadusuuringutest. Geoloogiateenistuse veebilehel on need materjalid üleval ja YouTube'is ka videoklipid, seega saab teemast sügavamalt huvitatud inimene materjalidega tutvuda. Info on avalik.
Teie pidasite ettekande vanaadiumi teemal. Vanaadiumi leidub graptoliitargilliidis. Selgitage palun raadiokuulajale, mis see on ja miks see vanaadium seal oluline on.

See kivimikompleks on tekkinud kunagistest hästi orgaanikarikastest meremudadest, mereveest on seotud metallid nagu vanaadium, molübdeen ja uraan. Nende kontsentratsioonid on võrreldavad kehvade konventsionaalsete maakide kontsentratsiooniga.

Selliseid komplekse ei leidu ainult Eestis, vaid ka Rootsis ja Norras, kus neid samamoodi uuritakse. Ja ka mujal, näiteks Hiinas, kus nendest kompleksidest samuti vanaadiumi toodetakse.

Aga miks ta on meile oluline – vanaadium on Euroopa kriitiliste toormete nimekirjas olev metall. Ta on täna kasutusel eelkõige eriteraste metallina, aga kui me mõtleme salvestustehnoloogiate tulekule, siis on vanaadiumakud on üks perspektiivne akude liik alternatiivina liitiumioonakudele.

Nõukogude ajal nimetati seda hoopis diktüoneemakildiks, mis ei ole päris õige nimetus, aga nii seda ka ajakirjanduses nimetati. Seoses fosforiidi kaevandusega kuhjati seda maa peale, ta süttis ise ja põhjustas mürgiseid gaase – oli üks väga halb asi. Ka praegu võib kuulajatel tekkida küsimus – miks nii halva halva asjaga üldse on vaja tegeleda?

Graptoliitargilliidiga seotud keskkonnaprobleemid olid kindlasti põhilised küsimused, kui me räägime Maardu fosforiidikaevandusest ja sealse ümbruskonna reostusest. Põhjus oli nende komplekside väga vastutustundetus käitlemises jäätme tekitamisel. Paraku oli nõukogude aegne kaevandamistehnoloogia ja kaevandamise jätkusuutlikkus allpool igasugust arvestust.

Aga need kompleksid ei ole tõesti Eestile ainulaadsed, selliseid mustasid kiltasid, mida meil nimetatakse kohalike terminitega kas diktüoneemakilt või graptoliitargillit – heal lapsel mitu nime – leidub ka mujal maalimas ning juhtub sedagi, et neid satub kaevandamise käigus aherainesse. Selliste toormete jaoks on välja töötatud spetsiaalsed matmistehnoloogiad.

Alternatiiv on, et me ei pane seda materjali aherainesse, vaid väärindame seda näiteks fosforiidi väärindamisega. Kahtlemata on see ka tänaste teadusuuringute eesmärk. Et kui meil on fosforiidikaevandus, siis me potentsiaalsed aherainesse sattuvad materjalid – graptoliitargilliit, aga ka glaukoniitliivakivi – väärindaksime.

Kas ma saan õigesti aru, et kuna fosforiit ja graptoliitargilliit on kihtidena teineteise peal, siis hakates üht kasutama, peame me mõlemat kasutama, sest keskkonnaalaselt ega majanduslikult ei ole mõtet jätta teist maa sisse?

Jah, kui me räägime fosforiidi avakaevandamisest, mis on tänast eelteadmist vaadates kõige perspektiivsem, siis selle käigus on paratamatu, et graptoliitargilliit tuleb fosforiidi katendist eemaldada.

Siis on valikud, kas me püüame teda hästi keskkonnasäästlikult matta, et tulevatel põlvkondadel oleks seda võimalik kasutada, kui nad leiavad paremad väärindamismeetodid kui meie või oleme ise piisavalt innovatiivsed ja heade teadmistega, et graptoliitargilliidist võtta välja kõik väärtuslikud metallid.

Eks inimeste hirm on see, et mingi välisfirma tuleb Eestisse kaevandama, võtab tooraine, paneb Rail Balticu peale, viib kuhugi Saksamaale ja seal tehakse sellest siis päris asi. Et tulu tekib seal, meile jäävad vaid helmed ja reostus. See on hirm, mis kutsus nõukogude ajal põhjendatult esile fosforiidisõja ning see on hirm, mis on ka praegu.

Jah, aga nõukogude ajal tehti otsused meie aladel kaevandamise kohta Moskvas, täna teeme me neid otsuseid ise. Eesti riik on täis haritud inimesi, me oleme piisavalt arenenud selleks, et suudaksime ka kaevandamisvaldkonnas mõistlikke otsuseid teha – luua väärindamise edasisi võimsusi, mis on hästi oluline.

Ka Põhjamaad on oma ressursse kaevandades seadnud väga selge sihi sellele, et väärindamise järgmised etapid, võimsused, tehased, oleksid siseriiklikult olemas.

Suurem osa väärtusest ei teki sellest, kui kopp töötab ja millegi maa alt välja kaevab, vaid suurem osa väärtusest tekib hetkel, kui maa alt välja kaevatud materjalist midagi järgmist tehakse. Et Eesti ei tohiks lubada, et see järgmine aste toimuks kusagil mujal?

Eks see on võrreldav sellega, kui me räägime, kas me peaksime ümarpalki välja vedama. Ei peaks! On tõesti oluline, mida me ressursiga teeme, mitte ainult see, et me ta välja võtame.

Kui kaugel uuringud praegu on? Niisiis on vaja välja selgitada, kas Eestis on üldse võimalik keskkonnahoidlikult fosforiiti ja graptoliitargilliiti kasutusele võtta. Teiseks, kas see on majanduslikult tasuv ja kolmandaks loomulikult, kas meie inimesed on sellega nõus. Kui kaugel me otsuste tegemisest oleme? Kui kaugel Eesti geoloogid ülikoolides ja geoloogiateenistuses on?

Maavarade uuringutes liigutakse etappide kaupa. Täna on tehtud esmased eeluuringud ja geoloogiateenistus on läbi viimas tehnoloogilisi ja majandusaspekte vaatavaid rakendusuuringuid konkreetsel alal – Lõuna-Arus –, et hinnata, milline oleks selle ala kaevandatavuse potentsiaal.

Kuidas teile praegu paistab, kas või seesama vanaadium, mida te olete uurinud? Kuhu teie tunnetus langeb – kas tasub jätta see veel sajaks aastaks maa alla, sest kui võtta kokku kõik kulud (keskkonna-alased, ühiskondlikud), siis ei tasu ära, või näete pigem, et hakkab juba tasuma?

Ütlen geoloogina, et need otsused ja põhjendused tekivad konkreetse ala puhul ehk tuleb asukohapõhiselt välja arvutada konkreetse ala plussid ja miinused, kasu ja kulu. Üldisi arvutusi, kas tasub või ei tasu, on väga raske teha.

Kui me vaatame nõudluse poolt, siis mis on kindlus, et seda tooret, mida me kaevandada tahame, ka keegi tulevikus tahab – kui me räägime fosforist, siis kahtlemata ei loobu inimene tulevikus fosforist, sest see on meie põllumajanduse toiduohutuse osa.

Vaadates haruldasi muldmetalle, siis neid kasutatakse eelkõige püsimagnetites, mis lähevad väga-väga paljudesse erinevatesse tehnoloogiatesse, seega ka nende asendamine ei ole lähiajal ilmselt väga reaalne, kuigi innovatsioon muidugi otsib võimalusi.

Ja vanaadium – kui tulevad mängu mingid teised akutehnoloogiad, mis on vanaadiumist ja liitiumist paremad, siis on võimalik, et me seal vanaadiumi ei vaja, aga terase tootmisel mängib vanaadium endiselt olulist rolli.

Kui me fosforiiti ja graptoliitargilliiti kaevandame, siis mis on eesmärgina tulusam, kas kasutada fosforiiti väetise tootmiseks või püüda sealt haruldasi metalle kätte saada?

Haruldaste muldmetallide sisaldus on selles materjalis madal ehk haruldased muldmetallid saavad selles protsessis olla ainult kaastulu.

Ja on ka küsimus, kuidas me fosforit kasutame – kas me toodame temast väetist, mis on suhteliselt madala hinnaga toode, või üritame fosforiiti väärindada kõrgema puhtusastmega fosforiks, mille turg on teistsuguse hinnaklassiga. Kõneleme siin toiduainetetööstusest, aga ka tehnoloogiatööstuses vaja minemast fosforist. Räägitakse ka liitium-raud-fosfor-akude tulekust elektriautode puhul, need on alternatiivid niklit ja koobaltit sisaldavatele liitiumioonakudele.

Reedene intervjuu: Rutt Hints Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Ida-Virumaal on teatavasti võetud suund lõpetada põlevkivi energeetiline väärindamine, mis võib tähendada ka põlevkivi kaevandamise lõppu.
Tänane valitsuskoalitsioon on otseselt sõnastanud, et uusi põlevkivikaevandusi enam ei avata. Koalitsioonileping ei ole muidugi seadus, võib-olla on järgmine valitsus teistsugune seisukohaga, aga ka Ida-Virumaa õiglase ülemineku kavas on lahti jäetud võimalus, et põlevkivi kaevandamise lõppedes võib sealset oskusteavet vaja minna, kui tekivad võimalused teiste maavarade kaevandamiseks.

Mis teie arvate, on see siht, mida me peaksime pidama? Et kui Ida-Virumaal lõpeb põlevkivi kaevandamine, siis piltlikult öeldes lähevad samad mehed ja firmad kõrvale midagi muud kaevandama – fosforiiti ja graptoliitargilliiti?

Kui põlevkivitööstus pannakse kinni, siis põlevkivitööstuse aheraine ja põlevkivi tuhamäed, mida meil on kolossaalsetes kogustes, on ju endiselt alles. Ehk üks suund on kahtlemata selle materjali kasutuselevõtt, mis võiks põlevkivitööstusest üle jäävat tööjõudu ka vajada. Küll mitte sellises mahus.

Aga kui me räägime, et ühest maakonnast hakkab tööjõud liikuma teise, siis ma oleksin ettevaatlik, sest uuringud näitavad, et selleks, et saada ühiskondlikku aktsepti ühele kaevandusele, on hästi oluline, et kohalik kogukond oleks kaevandamisega seotud. Väljastpoolt tööjõu sissevedu tõmbab piirid ette.

Kui me mõtleme, miks kunagi tekkis fosforiidisõda, siis üks oli kahtlemata keskkonnaaspekt, aga teine see, et taheti Venemaalt tuua tööjõudu. Poliitiliselt oli see tegelikult kriitilisem küsimus kui keskkonnamõju.

Kas praeguste teadlaste uuringute tulemuseks võib-olla ka selline vastus, et Ida-Virumaal asuvate tuleviku maavarade kasutuselevõtt on liiga kallis?
Et ei tasu ära, sest mujal maailmas kaevandatakse tonn samasugust maavara märgatavalt madalama omahinnaga, sest see tuleb võib-olla riikidest, kus ei ole keskkond niimoodi kaitstud nagu meil, et solgi võib lasta jõkke, tööohutustingimused pole sellised nagu meil ja kohalikele inimestele ei pea sellist kompensatsiooni pakkuma nagu meil.

Jah, eks see otsus võib selline olla – kaevandamisotsuseid tehakse ikkagi majandusargumentide põhjal. Kui kaevandamine ei ole tulus ja maha on arvatud kõik keskkonnakaitsesse minevad kulud, ka kaevanduse mõjude leevendamise kulud, ning kui kokkuvõttes on arvutus selline, et see pole kasumlik, siis täna kaevandust avada ei saa. Sest kaevandus on majandustegevus.

Aga vaadates Euroopa Liidu regulatsioone, mis on üha rohkem meie majandust mõjutama hakanud, siis ka väljastpoolt toodud toormetele püütakse kehtestada neidsamu kestlikkuse nõudeid, mis kehtivad Euroopa Liidu riikide sees.
Seega võivad väljapoolt tulevad toormed muutuda kunstlikult meie jaoks nii kalliks, et sisemaine tootmine on kasulik.

Millises ajaperspektiivis, juhul kui uuringud annavad signaali positiivseks otsuseks, oleks realistlik graptoliitargilliiti või fosforiiti kasutusele võtta, kaevandama ja väärindama hakata?

Kui me vaatame tehnoloogilist poolt, siis oleks see võib-olla kümne aasta perspektiivis tehtav. Aga kui me vaatame ajaloolist kogemust, seda, kui kaua läheb suurte tehnoloogiaprojektide käimalükkamine Eestis, kus on ka oluline keskkonnamõju, siis ma ütleksin, et see perspektiiv on realistlik kahekümne aasta vaates.

Oletame, et kilomeetri kaugusel teie kodust hakkab mõni ettevõte tegema geoloogilist uuringut, et tuvastada, kas sealt oleks võimalik lubjakivi või kruusa kaevandada. Usun, et kutsutakse kokku rahvakoosolek, kuhu ümberkaudsed elanikud protesteerima tulevad ja ütlevad, et mitte mingil juhul, et siia tuleks hoopis looduskaitseala rajada. Nad pakuvad, et uuritagu ja kaevatagu kuskil mujal. Mida teie teeksite, kui see toimuks kilomeetri kaugusel teie kodust?

Minul geoloogilina oleks muidugi hästi huvitav. Naljaga pooleks, aga geoloogidele annab ju iga auk võimaluse vaadata, mis maapõues täpsemalt juhtub.

Aga tõsi ta on, et kaevandamisel on mõju. Eestis räägitakse hästi palju keskkonnamõjust, aga mul on tunne, et me räägime liiga vähe sotsiaalsest mõjust, sellest, kuidas ta inimeste, kogukonna elu mõjutab. Kuidas peaks kogukond kaevandamisega hakkama saama ning millised on negatiivsed mõjud. Kuna me ei räägi sotsiaalsetest mõjudest, siis ei oska me näha ka võimalikke positiivseid mõjusid. See pool on täna katmata ja vajaks väga-väga palju paremat sissevaadet.

Me näeme, et üldised kestlikkuse printsiibid, mis hakkavad tulevikus kehtima, panevad sotsiaalsele poolele hästi palju rõhku, et me ei räägiks ainult lendorava temaatikast või orhideedest, aga et meil oleks sotsiaalne aspekt kaetud – et inimene tunneks iseennast selles keskkonnas turvalisemalt. Me pole täna tegelenud piisavalt sellega, et inimese turvatunne situatsioonis, kus tekib mingi uus tundmatu asi, oleks tagatud.

Suvise puhkusereisi käigus läbi Soome, Rootsi ja Norra külastasin turistina ka Rootsis Kirunas asuvat maailma suurimat ja väidetavalt moodsaimat rauamaagikaevandust. Seal alustati kaevandamist umbes 1900. aastal Kiirunavaara mäest. Kui mägi oli nullini maha kaevatud, mindi 1960ndatel aastatel maa alla ja tänaseks kaevandatakse enam kui kilomeetri sügavusel.
Hiljuti avastati Kirunas lisaks rauamaagile veel tohutu haruldaste metallide varu. Aga on tekkinud probleem – juba umbes 15-20 aastat tagasi avastati, et kuna kaevandades liigutakse sügavuses poolviltu, on langatuse ja varinguohtu sattunud kõrvalasuv Kiruna linn.

Kuid selle asemel, et me näeksime suurt vastuseisu, meeleavaldusi ja inimesi, kes on end aheldanud majade külge, on Rootsi riigile kuuluv kaevandusettevõte LKAB jõudnud Kiruna linna elanike ja kohaliku omavalitsusega kokkuleppele, et pool linna kolitakse umbes kolm ja pool kilomeetrit eemale. Ajalooväärtusega majad, suur ilus ajalooline puukirik, mis viiakse ühes tükis uude kohta, ka surnuaed koos surnutega viiakse teise kohta ning elumajad, mis on võib-olla vähem väärtuslikud, lammutatakse, ka linnavalitsus on lammutatud, ja ehitatakse täiesti uued, tänapäevased majad.

Seal on kuidagi saadud kohalike inimestega kokkuleppele – inimesed on kõige sellega nõus. Kas midagi sellist oleks võimalik ka meil Eestis?
Ma ei räägi sellest, et hakkame Rakvere linna kolima, et Rakvere alt fosforiit kätte saada, aga kui rajataks kas või väiksemat kruusakarjääri, võib mõni talu ette jääda. Või kui tulevikus hakatakse fosforiiti kaevama, võib näiteks terve küla ette jääda.

Kas Eestis oleks võimalik saavutada ühiskondlik kokkulepe nii, et kõik tunnevad, et nad on ära kuulatud, on rahul ja saavad aru, et see on vastastikku kasulik tehing?

Siin peab natukene Kiruna tausta avama – see linn on tekkinud selle kaevanduse ümber ja Põhja-Rootsi kahe maakonna majandus on kaevandamisega väga palju seotud. Kogu kohalik kogukond saab kasu, et see kaevandus seal töötab. Väärtus ei seisne ainult ressursis, mida kaevandatakse, vaid kaevandamise ümber on moodustunud teadmiste kogum, inimesed, kes valdavad erinevaid teadmisi ehk selline tööstusklaster.

Võti on selles, kuidas luuakse nendes piirkondades piisavat väärtust, et kohapealsed inimesed sellest kasu saavad. Siis on võimalik saavutada kokkulepped, et n-ö üks küla tõstetakse ümber. Aga ainult siis, kui inimestel on kohalik kasu selge.

Kas saab tuua välja, et Põhjamaades on suudetud selliseid kokkuleppeid enam saavutada kui lõunapoolsetes Euroopa riikides? Mulle meenub mitmeid näiteid: Euroopa Liidu kandidaatriigis Serbias jooksis hiljuti liiva autotööstusele olulise liitiumi kaevanduse avamine, sest valitsus tühistas litsentsi või Hispaania, kus käib suur sõda San José de Valdefloresi liitiumi kaevanduse projekti pärast. Kas Põhjamaades osatakse paremini ühiskondlikke kokkuleppeid sõlmida?

Küllap see nii on. Harjumus kogukondadega läbi rääkida, kõikide mõjutatud osapooltega suhelda, lahendada ükshaaval küsimusi ning vastaspoolest lugu pidada – see on Põhjamaade kultuuri osa, kuhu poole meiegi oma kultuuritaustalt liigume. Aga me pole lihtsalt veel sealmaal.

Kas te teate, kas 21. sajandil on Euroopa Liidu riikides mõni uus suur kaevandus avatud? Ma ei räägi mõnest kruusakarjäärist, vaid suurest kaevandusest. Kas on jõutud sotsiaalmajanduslikule kokkuleppele?

Neid alustavaid kaevandusi ikka on. Ka Soomes räägitakse uue liitiumikaevanduse tööle hakkamisest. Sealse kaevanduse uuringuid ja käima lükkamist on olnud võimalik reaalajas jälgida ning see tähendab, et kokkulepped on saadud. Aga see tähendab ka, et käsitöö käib kohapeal, ei maksa arvata, et meil on keskkonnaprobleemid ja teistel ei ole – iga kaevandus on oma keskkonnamõjuga ja igas kohas tuleb otsida konkreetsele kohale vastavaid leevendusmeetodeid.

Kas me näeme lähikümnenditel, et maavarad, mida Eesti maapõues leidub ja mida ei ole praegu kasutusele võetud, võetakse kasutusele ja need hakkavad panustama Euroopa ühiskonna tooraine vajaduse rahuldamisse ja kohalikul tasandil kasvatama Eesti rahvuslikku jõukust?

Kindlasti me tegutseme oma maapõuevaradega edasi – see on loomulik osa inimese eksistentsist, ka Eesti ühiskonna.

Ma ei oska öelda, kas me oleme kahekümne aasta pärast mõne fosforiidikaevanduse avanud, küll aga on kindel, et me kasutame edasi oma ehitusmaavarasid, mis meie igapäevast elukvaliteeti otseselt mõjutavad.

Küllap oleme ka ehitusmaavarade kasutusele võtmises muutunud targemaks, säästlikumaks, ka tehnoloogilisemaks kui täna.

Kas Eesti inimesed teavad piisavalt sellest, mis meie maapõues on, mis omadused sellel on ja mida sellest saaks?

Ei tea! Neid võimalusi, mida on võimalik ühest asjast teha, on kahtlemata täna rohkem kui kasutatud on. Ja ka turge, kuhu neid asju müüa, mida me oleme ka teinud, aga neid on rohkem.

Ei maksa arvata, et oleme täna oma teadmiste või võimete piiri saavutanud. Kui selles valdkonnas tegutseb rohkem tarku inimesi ja ka rohkem tarku ettevõtjaid, siis suudame me kindlasti oma maapõuest tulevikus rohkem väärtust luua.

Teie uurite edasi?

Meie uurime edasi.

Kas praegu on pigem puudus uurijatest, enam rahapuudust ei ole?

Alati algab asi investeeringutest – kui sul on piisav investeeringute maht, siis on võimalik ka inimesi juurde tuua. Me räägime pikemast perspektiivist. Inimesi võiks muidugi olla selles valdkonnas rohkem, see on tõsi – geolooge, aga me räägime ka mäeinsenerist, keemiatehnoloogidest, kes on kõik väga olulised, et valdkond tervikuna toimida saaks.

Saate alguses ütlesite, et aastal 1994 alustanud kursusest olite teie ainuke inimene, kes geolooginaga lõpetas. Kas tänapäeval on need asjad muutunud?

Jah, ja mul on hea meel, et seda noort ja särasilmsed maapõueuurijate seltskonda on peale tulemas. Kahtlemata on minul suured lootused selleks, et tulevikus õitseb see valdkond ka Eestis rohkem kui vahepealsetel aastatel.

Reedene intervjuu on Vikerraadio eetris reedeti kell 14.05.

Arp Müller ja Rutt Hints Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Toimetaja: Laura Raudnagel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: