Kui näitleja Eva Püssa kuulis paar aastat tagasi hispaania hurtadest, kelle Hispaania jahimehed pärast jahihooaja lõppu piinarikkal viisil surema jätavad, ei olnud tal enam rahu. Tema peres on lisaks vanale kuldsele retriiverile ka kaks väikest inglise hurta, mistõttu läks talle nende lõunapoolsemate sugulaste, hispaania hurtade ehk galgode raske saatus väga hinge.

"Nad on jahi- ja võidujooksukoerad ja siis pärast iga hooaega tapetakse traditsioonide kohaselt, ja mitte lihtsalt ka traditsioonide kohaselt, vaid et oleks odavam. Kümned tuhanded, mõndadel andmetel isegi kuni 100 000 koera aastas. Ja tapetakse siis eriti piinarikkal moel, et jahiõnn järgmisel aastal naerataks. /.../ Küll nülitakse, küll visatakse tulle, visatakse happega üle," kirjeldas Galgolekodu eestvedaja Eva Püssa.

Kõige levinum piinamisviis kõlab nii võikalt, et seda on raske hingega inimesel ettegi kujutada.

"Seda nimetatakse "klaverimänguks". Puuakse koer üles, nii et jalad ulatuvad vaevalt maha ja siis nad tipivad niimoodi tip-tip-tip, nagu mängiks klaverit. Et piinleks kaua. /.../ Siis inimlikuks mooduseks peetakse seda, et viiakse mägedesse ja jäetakse ellu, aga et nad koju ei tuleks, siis murtakse jalad ära neil näiteks," rääkis Püssa.

Kuidas on see võimalik Euroopa Liidus, kus loomapidamise eeskirjad on pigem ranged?

"Aga Hispaanias need koerad ei ole loomad, vaid on töövahendid. Ja sellepärast sa nendega võid teha kõike, sest rehavart sa võid peksta ükskõik kui kaua, onju, või tulle visata," selgitas Püssa.

Teadmine sellistest võikustest ei lubanud sellega leppida ja nii asus Püssa koos Katrin Talmariga tegudele. Esimene nende päästetud galgo Ruu jõudis Eestisse juunis ja elab nüüd Eva juures koos ülejäänud koertega.

"Minu koer konkreetselt ei elanudki jahihooaega üle, pooleaastasena leiti aheldatuna puu külge. Tal on vorbid praegugi kõhu all," ütles Püssa.

Tema koer kohanes uutes oludes kiiresti. Kuid koerati on see erinev.

"Muidugi nendel, kes on hirmsamatest oludest tulnud, võtab lihtsalt kohanemine kauem aega. Aga asja saab," sõnas Püssa.

Ka noorema põlve hispaanlased on aru saanud, et see, mida nende riigis jahikoertega tehtud on, on häbiväärne. Rajatud on mitmeid varjupaiku, kuhu päästetud galgosid taastuma viiakse. Ent mõne seis on üsna trööstitu. Eestlanna Hanna Taaramäe käis 2020. aastal ühes sellistest varjupaikadest vabatahtlikuna abis.

"Igas boksis oli umbes kaks-kolm hurta ja nad olid pandud kokku selliselt, et need, kes olid natuke kartlikumad ja sellise raskema minevikuga, olid koos nendega, kes kohanesid kiiresti. Et need kartlikumad siis näeksid, et tegelikult on elu meil hea ka," rääkis Taaramäe.

Tema ülesanne oligi neid kartlikke harjutada inimest usaldama ja neile seltsiks olla.

"Väga palju oli ka selliseid koeri, kelle juures ma käisingi lihtsalt istumas, sest nad kartsid inimest. Nii et nii kui nad nägid, et inimene tuleb nende boksi, siis nad lihtsalt pissisid ennast täis suurest hirmust. Surusid vastu seina ennast, pilkkontakti vältisid täiesti, iga liigutuse peale nad olid madalamad kui muru. Tegelikult see oli väga raske," kirjeldas Taaramäe nutma puhkedes.

Kuni koer inimest kardab, ei saa talle ka kodu otsida. Nii on mõni raskema saatusega galgo olnud varjupaigas ka mitu aastat. Ent kui neid inimesega ei harjuta, siis nad ei jõuagi punkti, kus nad näevad, et parem elu on ka olemas, ja surevad sinnasamma.

Eestisse tuuakse varjupaikadest selliseid galgosid, kes on valmis pika teekonna ette võtma ja suudavad inimest usaldada. Omanikud ja pääsetetud koerad saavad omavahel kokku Facebooki lehe Galgolekodu vahendusel. Silvestor ja Joanna said sedasi galgo omanikuks kaks nädalat tagasi.

"See oligi selline silmad kinni otsus ja ma ei kahetse üldse, ma olen väga rõõmus, et ma selle otsuse tegin. /.../ Shakira leiti viinamarjaistanduse juurest, ta oli vigastatud. Üks juhuslik inimene viis ta veterinaari juurde ja seal õnnestus ta sinna varjupaika siis toimetada," rääkis Silvestor Burkevic.

Sel nädalavahetusel jõudis Eva ja Katrini vahendusel Eestis koju 14. poole aasta jooksul päästetud galgo.