Kadri ja Tarvo Veski kasvatavad kolme poega. Oma elu on nad sättinud Valgamaale Karulasse, olles seal iseendale tööandjaks. Pereisa Tarvo toimetab ehituse valdkonnas, Kadri peab aga Antslas loomakliinikut. Kadri jaoks on just kliinik see koht, mis annab esimesena häirekella, et majandus pole enam endine.

"Inimesed üritavad võimalikult odavalt saada. Teinekord tulevad ja küsivad lihtsalt niisama, äkki saab niisama ravimeid, et äkki ei peaks tulema visiidile. Või siis üritatakse üsna julmalt ka külma teha, et lihtsalt tullakse mööda minnes kliinikusse ja küsitakse palju küsimusi ja siis lihtsalt öeldakse oi, aga mul pole rahakottigi kaasas," selgitas Kadri.

Aga ka kodus on näha, et elu on muutunud. Esmast ja otsest ostujõu muutust nägid Tarvo ja Kadri kohe pärast sõja algust, kui nad olid käsile võtnud maja renoveerimise. Kiire inflatsiooni tõttu jäi osa töödest pooleli ja on siiani ootel. Mõistagi on nende perel ka majalaen, ent see on väike ja seetõttu pole ka kõrged intressimäärad neil hinge päris kinni tõmmanud.

"Kuskil 50 eurot tuleb nüüd iga kuu juurde käia. Aga selles suhtes me leiame, et see olukord on, vähemalt meie pere jaoks, hästi. Sõpradel, sugulastel on kümnekordsed intressitõusud," ütles Kadri Veski.

"Ostukorvi osas ma ei oska öelda, sest ega me enne ka ei ole väga palju, hullult laristanud toidu peale. Küll aga, mida ma võin öelda, et muutunud on see, kui käin tööl, siis ma ei lähe enam välja sööma," lisas ta.

Kuigi Kadri ütles, et tema ostukorv ei ole muutunud, siis poed näevad, et inimesed teevad teistsuguseid valikuid. Rõuges asuv Coopi pood teenindab suurt piirkonda, sinna tulevad oma sisseosta tegema inimesed nii küladest kui ka linnast.

"Maitsestatud praed ja lihad ei liigu enam nii, mis oli eelmisel aastal ja rohkem on hakatud ostma viinereid ja keeduvorste. Tundubki, et inimesed teevad ise rohkem süüa, et hoida ka raha kokku. Ja muidugi, meil on kasvanud ka külmutatud kana ja liha müük sellepärast, et nende kilogrammi hind on tunduvalt odavam kui jahutatud kanal," selgitas Rõuge Coopi poe juhataja Siiri Saal.

Senisest ostetakse Saali sõnul rohkem ka pudrumaterjali ning teistsuguseid valikuid on hakatud tegema ka maiustuste ja snäkileti juures.

"Tundub, et inimesed on ikkagi hakanud ise rohkem küpsetama kooke ja asju. Neid kvaliteetkomme, mille hinnad läksid kalliks, me oleme vähemaks tõmmanud. Lutsukommid ja sellised, mille hinnad on ikkagi head, liiguvad meil hästi," rääkis Saal.

Poekülastajad on hinnatõusu mõju suhtes erineval arvamusel. Näiteks Rein majanduslangust ja enda valikute muutmist ei tunneta. "Selles mõttes ei saa nagu midagi aru," sõnas ta.

"Ikka oleme kaalunud, mida osta ja mis jätta ostmata. /.../ Kui ikkagi annab teha, siis ikkagi toetan lapselapsi ja lapsi. /.../ Hädavajalik, saapad talveks, jope talveks ja reisidele ei ole mitu aastat juba enam mõtelnud," rääkis Maie.

"Ma vahest mõtlen küll, et ma ei tea, kui palju siin Eestis teenima peab, et nagu elaks peost suhu. See oleneb sellest ka, kui palju inimesed kokku on ahnitsenud ja ma olen ilmselt palju kokku ahnitsenud," ütles Christel.

Elukallidus võib tunda aga ka muul moel kui ostujõu langemine.

"Kuna elu on läinud kallimaks, siis tuleb endal rohkem pingutada, rohkem tööd teha ja seetõttu ei ole meil aega oma perele. Me ei jäta midagi ju ostmata. Üldiselt me saame endaga hakkama. Aga just see, et aega ei ole oma pere jaoks või et kuskil väljas käia või reisile minna. Selleks me peame ikka päris palju tööd tegema, et seda endale võimaldada," tõdes Kadri Veski.