Avalikkusel on nüüd juba mõnda aega olnud võimalus kaasa elada teie ja riigi peaprokuröri vastasseisule. Mida te ikkagi täpsemalt Andres Parmasele ette heidate, mida ta oma töös valesti on teinud?

Prokuratuur on täitevvõimu üks osa. See tähendab seda, et justiitsministeerium vastutab prokuratuuri tegevuse eest. Prokurörid, kes viivad läbi kriminaalmenetlusi, nende üle järelevalvet teostab menetluste osas kohus. Aga kõik muu kuulub justiitsministeeriumi valdkonda. Justiitsministeerium peab tagama selle, et prokuratuuri töö on korraldatud selliselt, et rahalised ressursid on efektiivselt kasutatud, menetlused on kiirelt menetletud – nagu ütlevad kriminaalmenetluse seadustikud, et menetlused peavad olema kiired ja tõhusad. Ja loomulikult seaduslikkuse täitmine. Need on need aspektid, mida me tegelikult täna prokuratuuris vaatame. Avalikkuses on ju palju olnud kriitikat prokuratuuri tööle. Nii et sellest tulenevalt me olemegi teatud asjades võib-olla eriarvamusel.

"Sa võid olla sõltumatu asutuse juht, aga kui see asutus on nagu pardisitt vee peale laiali vajumas, siis sellist asja ma ei saa lubada." Teie sõnad?

Minu sõnad meie omavahelises vestluses telefoni teel.

Kuidas need sõnad sellisel viisil Eesti Ekspressis nii täpselt on trükitud? Kuidas ajakirjanik võis nendeni jõuda?

Ma olen tänasel päeval saanud täpselt sama küsimust mitmeid kordi ja ka varasemalt. Ja ma võtsin kätte ja helistasin peaprokurörile, küsisin, kas sa lindistasid meievahelisi vestluseid ja kõnesid. Mille peale peaprokurör vastas mulle, et ta on teinud märkmeid. Kui ta on märkmeid teinud, siis tal on väga hea mälu. Ja ma ei kahtlegi, et tal on väga hea mälu, aga täna kohtudes Isamaa fraktsiooni liikmetega küsis ka Urmas Reinsalu minult, mida ma ütlesin või küsisin 12. detsembril riigiprokuröri käest. Ma pidin tunnistama, et esiteks ma ei teadnud, kus ma 12. detsembril olin, mis päevaga oli tegemist, ja küsisin vastu, aga kust sina tead, mida ma tegin ja kellega koos olin. Mille peale Reinsalu vana poliitikuna pidi kahjuks kohmetuma.

Te saate neile küsimustele veel vastata, aga mõnes mõttes tõsiasi, et teie kõnesid on kas salvestatud või tehtud märkmeid, viitab ka neile põhjustele, miks teil võib olla väga kiire Parmasest vabanemisega? Suhted on järelikult läinud juba mõnda aega tagasi väga toksiliseks, kui selliseid märkmeid on peaprokurör pidanud vajalikuks teha?

Peaprokurör on ju öelnud, kui mu mälu ei peta, 8. veebruaril Vilja Kiisleri saates, esiteks, et teda ei ole survestatud minu poolt, ja teiseks, et tema hing kuulub ikkagi kohtule, et talle meeldib kohtus olla. Sellest tulenevalt ka mina tegin talle ettepaneku, et Tallinna ringkonnakohtu esimehe ametiaeg saab läbi, sinna kuulutatakse konkurss ja kui inimese hing kuulub kuhugi, siis miks ta ei peaks sinna kandideerima. Sellise ettepaneku ma talle tegin.

Eesti Ekspressi artikkel näitab selgelt, et alates detsembrist olete teinud peaprokurörile selgeks, et oma ametis ta jätkata ei saa? Ja need paljud tsitaadid on seal selgelt ära toodud. Teil on selline mõttevahetus peaprokuröriga olnud? Te ei näe, et ta peaks ametis jätkama?

Tänaseks päevaks on olukord selline, kus ma esmaspäeva õhtul kell 17.30 allkirjastasin käskkirja, et läbi viia teenistuslik järelevalve prokuratuuris, et hinnata, kuidas on prokuratuuri juhtimine igapäevaselt, kuidas on planeeritud arengutegevused, kuidas on seaduslikkus tagatud, kuidas on otstarbekus ja tulemuslikkus. Selleks on pandud kokku komisjon, mis on suures osas justiitsministeeriumi ametnikega kaetud, aga meil on õigus võtta ka väljastpoolt spetsialiste selleks, et hinnata kogu prokuratuuri tegevust.

Ma saan aru, et see on vahend peaprokurörist vabanemiseks, et sealtkaudu võib jõuda distsiplinaarmenetluseni, mille tulemusena, kui peaks selguma, et peaprokurör on teinud midagi täiesti valesti, on võimalik ta piltlikult öeldes vallandada? See otsus teie peas pidi sündima ju ammu, nagu lähtub sellest artiklist, juba detsembris te põhimõtteliselt ütlesite, et ei ole võimalik jätkata ametis?

Esiteks, teenistusliku järelevalve lõpparuanne võib tuua aluse distsiplinaarjuurdluse algatamiseks, aga ta ei pea tooma. Võib-olla on kõik väga hästi, et ma olengi absoluutselt eksinud, prokuratuur töötabki väga hästi, prokurörid teevad väga head tööd, väga rasket tööd. Ja see on ilma irooniata, nad teevadki väga rasket tööd.

Miskipärast mulle tundub siin teie vastas istudes see üsna ebatõenäolise tulemusena komisjoni järeldustes, mille te ise kokku panite.

Üks ka kindlasti neid põhjuseid, miks teenistuslik järelevalve toimub, on ju ka prokuratuuris läbi viidud varasem rahulolu uuring. Ei olda väga rahul selle töökorraldusega, mis tegelikult prokuratuuris toimub. Ma olen suhelnud kõikide ringkonnaprokuratuuri prokuröridega, väga paljude riigiprokuröridega ja eesmärk on seda prokuratuuri kuvandit ja välist pilti ja sisemist töökorraldust, aidata kaasa mõelda, kuidas seda paremini teha.

Kuvand on selge - prokuratuur on ajakirjanduses olnud ka väga tugeva surve all. Kas see on piisav põhjus, et peaprokurör ministri abiga ametist ära kangutada või on teil konkreetsed etteheited, mis selleni peaks viima?

Iga asutuse tegevuse eest vastutab asutuse juht eelkõige. Tema peab tagama tulemuslikkuse, otstarbekuse ja seaduslikkuse. See on juhi esmane roll.

Ja teil on põhjendatud kahtlused, et peaprokurör pole suutnud seda tagada? Äkki jagate mõnda, mida ta on valesti teinud konkreetselt?

Aga võib-olla on ta jätnud midagi tegemata. Võib-olla need samad kohtumised inimestega, igapäevased inimeste motiveerimised, kas ta on neid piisavalt teinud, ma ei tea seda. Ja sellest tulenevalt me tahame ministeeriumis ka aru saada, kas on tehtud kõik selleks, et organisatsioon oleks hästi juhitud, et organisatsiooni liikmed oleksid rahul, et nende töökeskkond on hea ja et neid toetatakse igapäevastes tööprotsessides.

Miskipärast ütlevad prokurörid praegu, et olukord on väga tavapäratu, kergelt šokeeriv ja nad ei ütle seda peaprokuröri juhtimise, vaid teie sekkumise kohta. Ja peaprokurör näeb ka tema kangutamist teatava karistusoperatsioonina, et endiste politseijuhtide osas ikkagi kriminaalmenetlust läbi viiakse.

Kui riigiprokuratuuris riigiprokurörid ja peaprokurör on näinud, et mina panen toime ministrina mingeid seaduserikkumisi, siis on nende kohustus teatada sellest kas siis kaitsepolitseile või vastavatele organitele, mitte minna esimese asjana Eesti Ekspressi kurtma, kui raske elu on ja kuidas justiitsminister kiusab.

Need näited, kus olete justkui üle peaprokuröri otse pöördunud teise prokuröri poole, et ta vaataks läbi Elmar Vaheri ja Eerik Heldna materjalid, rõhutades, et enne kindlasti kohtusse minna ei tohiks, prokuröride sõnul on see tavatu sekkumine. Kuidas te põhjendate seda?

Olgem täpsed. Jah, prokuratuuri aastapäeval mul oli võimalus täiesti juhuslikult koos Dilaila Nahkuriga minna sinna hoonesse, kus see pidu käis. Ja sellel käigul tänavalt majja oli mul võimalus küsida temalt, kas ta oleks nõus vaatama sellele asjale peale. Kus ta ütles, et jah, ta on nõus sellega. Ja me leppisime kokku, et ma räägin ja küsin või kooskõlastan – on kõige täpsem sõna – selle ka riigi peaprokuröriga.

Eesti Ekspressi artiklist lähtus, et ta pigem ei olnud nõus, et see ei ole tema töö, ta ei pea selliste asjadega tegelema.

Järelevalve osakonna juhil ongi kohustus järelevalvet läbi viia ja ta väga selgelt nõustus sellega. Jah, see võttis aega mõned nädalad, aga läbi peaprokuröri tuli tagasiside, et kõik on korras, tõendipagas on olemas, kõik on seaduslik ja nad liiguvad kohtusse.

Kas see on tegelikult ministri juhtimise tasand, minna prokuratuuri, anda suuniseid, milline prokurör millise materjaliga tutvuma peaks? Või see on tegelikult peaprokuröri töö, kes oma asutuse isest tegevust korraldama peaks?

Kuna politseijuhtide kriminaalasi on avalikkuses ääretult tõsise tähelepanu all – varasemalt enne seda oli olnud korduvalt neid kriminaalmenetlusi, mis on tulnud riburada pidi kohtust tagasi erinevate etteheidetega –, kuna see sündmus on olnud Eesti avalikkuse jaoks olulise tähtsusega ja et ei juhtuks seda, et see tuleks tagasi riburada kohtust, siis sellepärast palusingi veelgi pilku peale visata.

Ma olen palunud peaprokuröri lähtuvalt sellest, et avalikkuses on olnud väga palju selgeid signaale, kus asjad on tulnud kohtust tagasi, kõik ei ole läinud niimoodi õigusmõistmiseni ja kõik selle juurde kuuluv, siis ma olen palunud ka peaprokuröri isiklikult, et avalikkuses huvipakkuvad kriminaalmenetlused enne, kui nad liiguvad kohtusse, tema isiklikult vaataks tugeva juristina nagu ta on nendele asjadele otsa ja hindaks, et kõik oleks korras. Ja ta on lubanud seda.

Prokuratuuri sõnul olete te näidanud üles huvi ka oma vana sõbra Ain Seppiku kaasuses?

Ta ei ole vana sõber, ta on täna ka sõber.

Olete huvi tundnud selle vastu?

Siin on täielik eksitus. Ain Seppiku ja tema poegadega seoses olev kriminaalasi, ma ei ole kordagi üheltki prokurörilt küsinud informatsiooni ega menetluse seisu. Ain Seppki on teinud kaks kaebust justiitsministeeriumile, mis on läinud otse lahendamiseks karistuspoliitika osakonnale ja karistuspoliitika osakonna inimesed on teinud ametlikud vastused ja sellega on see kõik piirdunud.

Prokurörid mäletavad valesti, kui nad meenutasid Eesti Ekspressile, et te olete küsinud küsimusi selle menetluse kohta?

Aga nad võiksid siis tuua välja, kus ma olen seda küsinud, millal ja kelle käest.

Ma mõtlen, et kas te ei peaks vastupidi sellistes kaasustes, mis puudutab ka seda politseijuhtide küsimust, ennast selgelt distantseerima, sest poliitilises mõttes näeb see erakordselt halb välja? Tegemist on teie sõprade, tuttavatega, kas te ei peaks eriti kindlalt ministrikabinetti ennast jätma ja laskma prokuratuuril nende teemadega tegeleda?

Kui ma sekkuksin konkreetsesse kriminaalmenetlusse, andes konkreetseid juhiseid kas lõpetada kellegi suhtes kriminaalmenetlus või algatada kellegi suhtes kriminaalmenetlus. Aga see, et ma küsin, miks üks või teine menetlus venib või ühiskonna ootustest tulenevalt ei liigu nii kiiresti nagu tegelikult avalikkus ootab, siis ma pean nendele küsimustele vastama.

Te mõistate, et kui te küsite, kas te olete ikka kindlad, et see asi peaks kohtusse jõudma, siis võivad mõned prokurörid seda tõlgendada, et kaitsete sõpru?

Millised prokurörid? Millise prokuröri käest olen ma küsinud, et kas see asi peaks ikka jõudma kohtusse?

Et vaadake veelkord üle, äkki ikkagi ei ole nii kindel, et sellega kohtusse minema peaks?

Ma olen küsinud, miks see asi venib kohtusse minekuga. Seda ma olen ka küsinud. Aga seda ei tooda välja. Miks need etteheited on tulnud välja praegu, siis, kui lugupeetud peaprokurör on saanud aru, et ta ei ole osutunud valituks ringkonnakohtu esimehe kohale? Enne seda nagu ei olnud probleeme. Äkki seal on ikkagi natukene omakasu mängus.

Aga õigusriigi maine selle protsessi käigus, kus tõenäoliselt kaks suurt isiksust ei suuda leida omavahel lahendust, kuidas prokuratuuri juhtimine peaks edasi minema, on ju saanud kannatada. Seda on tõdenud nii riigikohtu kui ka advokatuuri esimees, tõstatatud küsimused on tõsised ja tegelikult õigusriigi maine on saanud kahjustada.

Prokuratuur on, ma veelkord selgitan, justiitsministeeriumi allasutus. Justiitsministril, kes iganes ta on, on vastutus ja kohustus kontrollida, et asutus, millele on antud seaduse järgi inimeste põhiõigusi ja -vabadusi piirata, peab olema väga selge kontrolli all - kohtu kontrolli all ja ministeeriumi kontrolli all. See on kohustus.

Ma saan aru, et justiitsminister ja -ministeerium ei juhi enda haldusala asutusi vahetult, vaid n-ö strateegiliselt. Lugesin ka justiitsministeeriumi kodulehelt, et see strateegiline juhtimine hõlmab arengusuundade väljatöötamist, eesmärkide määramist ja tulemuste analüüsi. Muu hulgas ka eelarve- ja järelevalve küsimusi. Ma saan aru, et teie pädevuses oleks tõesti anda prokuratuurile lisavahendeid, miskipärast prokuröridele ei meenu, et te oleksite näiteks arutanud, kas prokuratuur vajaks neid, et tõhusamalt menetleda.

Prokuratuuril jäi eelmise aasta eelarvest 800 000 kasutamata.

Nad on hästi mehitatud, piisavad vahendid on olemas, probleemid on kuskil mujal?

Vaadake, prokuratuuri juht, iga asutuse juht vastutab eelarve kasutamise eest, personali eest ja prioriteetide ja seaduste pandud ülesannete täitmise eest. Justiitsminister või mis iganes minister teiste allasutuste puhul jälgib nende ülesannete täitmist. Ja kui ta näeb, et need ei ole parimal moel täidetud, vastavalt kokkulepetele, siis tal on kohustus seda küsida.

Kui neid menetlusi juhtivad prokurörid tajuvad poliitilist sekkumist - ja ilmselgelt nad praegu seda tajuvad, ma kujutan ette, muidu üks väga pikk artikkel sündinud ei oleks ja meie siin ka praegu ei istuks -, ja teie nimetate seda sekkumist küll ministri abiks ja oma kohustuse täitmiseks, siis kas see mõju ei või ikkagi olla hoopis vastupidine?

Kui me räägime tajumistest, siis kui minna siit uksest välja ja küsida, mida tänaval inimesed tajuvad menetluspikkuste osas, kuidas on põhiõigused ja -vabadused kaitstud, siis ma arvan, et see taju on absoluutselt teistsugune.

Teie tajute, et asjad on korrast ära ja minister peabki käised üles käärima ja minema ise neid asju lahendama?

Jah, ma olen oma elus alati käitunud niimoodi, et kui on ikkagi probleem, siis ma proovin aidata seda lahendada oma võimaluste piires. Ja ka konkreetselt Slava Ukraini menetlusest rääkides, siis poolteist aastat on kohe varsti möödas, kuhu me jõudnud oleme?

Millest on poolteist aastat möödas? 10 kuud tagasi ju prokuratuur alustas menetlust.

Jah, aga millal informatsioon laekus?

Olukorras, kus 10 kuud on menetlus käinud koostöös riigiga, mis on sõjas, kas te peate seda lubamatuks? Milliseid tulemusi te oleksite sel ajal tahtnud näha?

Ma oleksin oodanud, et pilt oleks selgem. Minu käest küsitakse. Täna Isamaa fraktsioonis küsiti, kuhu me jõudnud oleme. Minu käest on küsitud korduvalt ja korduvalt avalikkuses, riigikogu koridorides, infotunnis, arupärimistega. Ma pean neile küsimustele vastama. Ja hea riigijuhtimise tava on see, et avalikkuses olevad menetlused, siis poliitiline juhtkond, valitsuse liikmed peavadki teadma, mis seal toimub.

Ja te ei leia, et te olete selle käigus oma volitusi ületanud ja prokuratuuri nii-öelda sõltumatusse liigselt sekkunud?

Kindlasti mitte. Kindlasti mitte. Jah, alati on võimalik suhelda paremini. Mõlemal poolel. Alati on see võimalus olemas. Aga täna öelda, et justiitsminister on sekkunud konkreetsetesse kriminaalmenetlustesse, siis veel kord, ma tahaksin näha neid päevi, neid tegevusi, kuidas ma olen sekkunud, mitte see, et rääkima tajudest, tunnetest ja kõigest sellest.

No tajudest ja tunnetest muu hulgas räägime ka sellepärast, et kui 2019 Mart ja Martin Helme vaatasid väga põhjalikult sisse Danske juurdlusesse, küsisid ka prokuratuurilt selgitusi, siis te pidasite sellist asja sobimatuks, et see ei käi Eesti nii-öelda õigustavadega kokku. Mida te siis nüüd ise teistmoodi teete?

Mina ei ole käinud rahandusministri valitsemisalas küsimas rahandusministri ametnikelt dokumente, toimikuid, et sinna sisse vaadata. Tollel ajahetkel, minu arusaamise järgi, kutsus rahandusminister Martin Helme suisa prokuröri enda juurde koos toimikuga. Kas selline asi on juhtunud? Ei ole juhtunud minu puhul. Nii et ei maksa asju segamini ajada. Ja muidugi, alati on võimalik kasutada erinevat informatsiooni erinevates situatsioonides täpselt nii, nagu seda soovitakse.

Ma saan aru, kuu aja pärast peaks teie algatatud järelevalve nüüd mingisuguse tulemuse andma. Kuidas see protsess täpsemalt välja näeb, millega see komisjon nüüd tegelema hakkab?

Komisjonile on konkreetsed eesmärgid ette pandud koostöös prokuratuuriga. Need küsimused, mis on üles tõstatatud, nendele küsimustele on vaja vastused saada. Sellest tulenevalt on pannakse kokku raport ja siis on näha, milline see pilt on.

On seal väga suuri kahtlusi, mis selle komisjoni töö tulemus olla võiks, arvestades seda, mis viimastel kuudel juhtunud on?

Panen käe südamele, mina ei oska hinnata, milline pilt sealt avaneb, sest ei mina ole sinna prokuratuuri sellisel kujul sisse vaadanud, nagu me tegelikult täna oma kolleegidel palume vaadata. Võib-olla on kõik väga hästi. Aga täna on vara seda hinnata.

Kui te selgelt olete väljendanud, et poliitiline usalduskrediit prokuratuuri juhi...

Õiguspoliitiline.

Tsitaat oli vist poliitiline usalduskrediit prokuratuuri juhi suhtes on ammendunud.

Eks me peame märkmed üle vaatama.

... Nii sealt artiklist lugeda võis. Siis tundub, et lihtsalt on vaja leida see nii-öelda vahend ja viis, kuidas peaprokurörist vabaneda.

Ma arvan, et tänases Eesti ühiskonnas ei pea me leidma vahendeid ja viise, et ühest või teisest ametnikust mingist rollist lahti saada. Minu arvates kõige olulisem on, et igal inimesel on oma koht, kus ta on parim ja see inimene peaks tegema selles kohas oma parimat tööd, kus ta ongi parim. See, et nagu ka täna Delfi minu käest küsis, et kas see on karistusaktsioon. Mina arvan, et Eestis ei peaks kunagi olema karistusaktsioone. Ka mitte sel näol, nagu praegu üritatakse näidata, et teenistuslik järelevalve oleks karistusaktsioon. Kindlasti mitte.

Miskipärast prokuratuuris on selline mulje jäänud.

Jah, sest keegi julges kontrollima hakata neid, küsida nende käest. Muidugi see tekitab pahameelt. Kahjuks nii see on.

Kalle Laanet, kuidas töörahu nüüd ikkagi peaks Eesti õigussüsteemis taastama, sest selgelt see konflikt meid paremasse suunda riigina ei vii?

Ükski konflikt ei vii kunagi paremasse suunda ja konfliktidel on vaja leida lahendusi ja ma usun, et ka sellele situatsioonile leitakse parim lahendus. Milline see täpselt saab olema, seda näitavad järgmised päevad ja kuu.

Teie igal juhul näete, et te olete kõik teinud õigesti, ametist taanduda pole teil plaanis, aga tõenäoliselt üks kahest mehest taanduma peab?

Ärme rutta sündmustest ette. Ärme rutta. Vaatame, mis meil teenistuse järelevalve toob. Vaatame, kuidas on asjad lahenenud, võib-olla on leitud mingeid kompromisslahendusi.

Mis see kompromiss seal olla võiks?

Eks aeg näitab.