Majandusolukord justkui paraneb, aga riigi rahanduslik seis halveneb. Miks?

On mitu põhjust. Mis järgmine aasta riigi tulusid vähendab, on maksumuudatused, mis on plaanitud tulumaksuseaduses – see, et maksuvaba tulu laieneb kõigile inimestele, see tähendab füüsilise isiku tulumaksu laekumise olulist vähenemist. See on üks põhjus, mis on suurema puudujäägi taga järgmisel aastal.

Lisaks – majanduse seisu paranemine on ikkagi üsna järk-järguline, see tuleb suuresti loodetavasti tugevama ekspordi arvelt. (Aga) Ekspordi kasv tegelikult ei tähenda täiendavaid maksutulusid niivõrd palju. Pigem see, et meil on seni olnud väga heas seisus tööturg, see tähendab häid laekumisi nii tulumaksu kui ka sotsiaalmaksu osas. Siit võib välja lugeda, et maksulaekumiste poolest meil täna on juba suhteliselt hea seis.

Riigieelarve (prognoositud) defitsiidi arvud 3,5 protsenti ja 5,3 protsenti on üsna hirmsad. Mis mõtetega teie keskpanga juhina vaatate neid?

On üsna murettekitavad tõesti. Olukorras, kus majandus on suhteliselt hapras seisus, ei ole realistlik sel ega järgmisel aastal riigi kulusid-tulusid tasakaalu saada. Murettekitavam on see, et rahandusministeeriumi kuni aastani 2028 ulatuv prognoos näitab, et paranemist ei ole ette näha, kui ei tehta täiendavaid otsuseid maksude tõstmiseks või oluliseks kulude kokkuhoiuks.

Kui riik peab maksma aastas pool miljardit eurot intressideks, mida see meie jaoks tähendab?

Kui riik kulutab rohkem, kui on tulusid – isegi iga kaheksas euro, mis Eesti riik lähiaastatel kulutab, on tegelikult laenatud raha ja see tähendab, et laenu tuleb pidevalt juurde võtta, intressimäärad on palju kõrgemad, kui need olid paar aastat tagasi – siis esiteks tähendab see suuremaid kulutusi intressimakseteks. Kui aastal 2028 ulatuvad umbes 500 miljoni euroni aastas intressimaksed, siis võib mõelda, et see on 700 eurot aastas iga töötava inimese kohta. See on intressikulu, mille eest võiks muidu teha ka muid asju. Suurusjärgus on see umbes sama palju, kui me kulutame kogu kõrghariduse töös hoidmisele; pisut vähem kui sisejulgeolekule; rohkem, kui Eesti riik kulutab spordi ja kultuuri toetamisele. Need on suured summad.

Laenukoormus kasvab, küsimus on selles, kas riik selle eest ka kestvat väärtust loob või me piltlikult öeldes tarbime selle raha ära, mida me laename.

Eks nende kulutuste hulgas on nii jooksvaid kulusid kui investeeringuid. Riik peab iga aasta investeerima, aga pikas perspektiivis riigi sissetulekud maksutulu näol ja väljaminekud võiksid siiski olla tavapärasel ajal tasakaalus, vastasel juhul kipuvad võlakoormus ja intressimaksed piltlikult öeldes lõpmatuseni kasvama.

Mida peaks valitsus Eesti Panga hinnangul tegema?

Soovitaksin lähima paari aasta horisondis mõelda, et nii kulude (vähendamise) kui ka tulude suurendamise poolelt, mis need võimalused on ja mitte jätta seda ainult rahandusministeeriumi mureks, vaid mõista, et see on kõigi valdkondade jaoks probleem.