Kaasik tõdes saates, et keskpank on juba mitu aastat rääkinud riigirahanduse kehvast seisust ning vihjanud ka sellele, et tegemist ei ole ajutise, vaid püsiva probleemiga.

"Kui me koroonaajast alates oleme tõstnud tervishoiukulutusi, sotsiaalkulutusi, riigikaitsekulutusi ja samal ajal maksukoormust suhteliselt vähe muutnud, siis on selge, et meil on püsivad käärid tulude ja kulude vahel. Me elame üle jõu," ütles ta.

"Ma arvan, et kõige suurem murekoht ongi püsiva iseloomuga defitsiit kulude ja tulude vahel. Me oleme plaaninud teha kulutusi ilma, et oleksime plaaninud vastu, kuidas me katame neid. Me oleme vist lootnud kuidagi, et äkki imeline majanduskasv päästab meid," sõnas Kaasik.

Kaasik märkis, et majanduskasvust on abi natukene, sest siis tulud kasvavad, kuid sellega koos kipuvad kasvama ka paljud kulutused.

"Siin on see häda, et tihti väga mitmed meie kulutused kipuvad kasvama koos majanduskasvuga. Tõsi, me natuke saame abi majanduskasvust, meil ka tulud hakkavad kasvama. Aga väga tihti me tahame fikseerida ära kulutused suhtena sisemajanduse kogutoodangusse (SKT), olgu see riigikaitse vähemalt kolm protsenti SKT-st, teaduskulutused, mis peaks olema protsent SKT-st. Kui SKT kasvab, siis ka kulutused peaks automaatselt ju kasvama," selgitas ta.

Kaasiku sõnul on valitsused jätnud tulude teenimise poole piisava tähelepanuta.

"Kõige suurem probleem on olnud selles, et oleme viimastel aastatel ja viimaste valitsuste aegadel teinud otsuseid, mis on tõstnud meie kulutusi püsivalt kõrgemale ja indekseerinud need tihti ära, olgu need täiendavad pensionitõusud, riigikaitsekulutused jne. Üksikuna ilmselt kõik on mõistlikud otsused, need on poliitilised valikud, mida on meie enda valitud poliitikud ju teinud. Aga arvan, et probleem on selles, et kui tahame püsivalt tõsta kulutusi, siis peame endale aru andma, et riigil peab olema võimekust tulusid teenida kuskilt. Ja me oleme selle poole ilmselt jätnud vaeslapse ossa," rääkis ta.

"Või siis alternatiivina me oleks pidanud rääkima, mida riik ära jätab, mida ta enam ei tee, et oma kulutusi kokku hoida selliselt, et me neid muid lubadusi suudame täita," sõnas ta.

Riigieelarve puudujäägi süvenemise vältimiseks peaks valitsus Kaasiku sõnul viima ellu mullu sügisel riigi eelarvestrateegias kokku lepitud meetmed. "Kui lugeda ka rahandusministeeriumi prognoosi, siis seal on kenasti välja toodud, et üle miljardi euro oleks defitsiit väiksem, kui kõik need kokkulepitud lubadused ära teha," märkis Kaasik.

Ta tõdes samas, et järgmise aasta riigieelarve parandamiseks kõiki neid meetmeid ilmselt teha ei jõua, sest seadused tuleks pool aastat varem heaks kiita.

"On väga raske uskuda, et me jõuame kõiki neid lubadusi enam täita, sest hea tava ju näeb ette, et me vähemalt pool aastat enne maksu kehtestamist oleme selle ka parlamendis vastu võtnud ja seaduse heaks kiitnud. Me oleme selgelt hiljaks jäänud sellega," ütles Kaasik.

"Sealsamas on ka näiteks automaks, mida praegu ei ole veel ju prognoosides arvesse võetud, sest vaidlused ka selle üle veel käivad. Seal on ka mitmed kärpelubadused, mida on üle 100 miljoni lubatud teha. Keskkonnatasude tõusud ja nii edasi. Ma arvan, et eks ühte-teist ikka sellest nimekirjast ära tehakse, aga kas kõike jõutakse, seda võib küll kahelda," lisas ta.

Rahandusministeerium prognoosib, et 2025. aastal suureneb valitsussektori eelarvepuudujääk 5,3 protsendini SKT-st. Kaasiku sõnul tuleks Eesti lühiajaliselt sellega toime, sest riigil on võimekust turgudelt raha laenata. Pikas perspektiivis aga niimoodi vastu ei pea.

"Kas või meie laenukulud ise hakkavad ka progresseeruvalt kiiresti kasvama ja sellega peame toime tulema. Ja teiseks, ega lõpuks, kui keegi laenab sulle raha 10 aastaks, siis ta küsib ka sinu käest, milline on sinu rahanduslik seis 10 aasta pärast, et sa mulle raha tagasi maksaksid. Tahetakse näha konkreetseid plaane, kuidas sa ka 10 aasta pärast suudad maksejõuline olla. Ja kui me ikkagi oma viis protsenti defitsiiti siin jätkame, siis ei pruugi turud enam uskuda meie krediidikõlblikkust," selgitas Kaasik.

Kaasik rääkis, et riigieelarve olukorra parandamiseks tuleb ka kärpida, kuid paljudele poliitikutele pole see kohale jõudnud. Ta märkis, et Eesti Pangale ei ole valitsus veel oma kärpeplaane tutvustanud.

"Tuleb tunnistada, et ega ei ole neid plaane veel tutvustatud ka meile keskpangas, seetõttu see murelikkus on selle võrra suurem. Tegelikult võib-olla see kärpevajadus ei ole veel piisava tõsidusega jõudnud kohale kõikide poliitikuteni. Kui me vaatame ka näiteks Euroopa möödunud võlakriisi kogemusi, siis ega tihti need nii-öelda peeglisse vaatamised või tõe äratundmise hetked olid ikka siis, kui oldi juba viimase ääre peal. See teeb murelikuks kindlasti, kui me ei suuda ennetavalt seda teha," ütles ta.

"Ma ise küll loodan, et kas või seesama prognoos, mis ütleb, et viis protsenti on järgmise aasta defitsiit, kui me midagi ei tee, et see paneb ikkagi inimesi rohkem mõtlema ja paneb meid otsustama, et me saaksime paremasse seisu oma riigi rahandusega," lisas Kaasik.

Tema hinnangul peaks valitsus paika panema prioriteetsed valdkonnad, sest on kohti, kust on keerulisem kärpida, ning valdkondi, kus kärpe mõju majandusele on väiksem.

"Minu meelest tasuks ikkagi mõelda ka seda, milliseid teenuseid riik üldse osutab ja milliseid poliitilisi lubadusi on varasemalt antud, mis on meile päris kalliks maksma läinud – kas me seda kõike ikkagi peame tegema ja kas me saame midagi tagasi keerata, mis võib-olla mitte lühikeses perspektiivis meid ei aita, aga just aastate jooksul vähemalt viib meie riigi rahanduse palju paremasse seisu," rääkis ta.

"Lihtne näide, mida tihti tuuakse selles kontekstis, on ju näiteks tasuta kõrgharidus. Ma ei taha seisukohta võtta, kas see on hea või halb, aga vähemalt võiks kaaluda selliseid riigi poolt osutatud teenuseid, et võib-olla on erasektor siin efektiivsem lõpuks seda teenust pakkuma," lisas Kaasik.

Kaasiku hinnangul ei tohiks valitsus kokkuhoiu nimel liigselt investeeringute kallale minna.

"Riigi kulutuste vähendamise puhul me peaksime mõtlema selle peale, kuidas see just pikemas perspektiivis meie kasvuvõimekust võib kahjustada. Tihti on kõige lihtsam minna investeeringute kallale selles kontekstis, kuna need lühiajaliselt tunduvad kõige vähem valusamad, võib-olla otseselt töökohti vähem puudutavad. Aga tihti võivad mõjuda meile kahjulikumalt just majanduse pikemas perspektiivis. Ma arvan, et võib-olla see on üks aspekt, mida arvestada, et me ei peaks kõiki oma investeeringuid ära kaotama, mis võivad meile just tulevikus kasu tuua," selgitas ta.