"Võlurid ütlesid, et Ülikool asub võlutud maapinnal ja ei kuulu seetõttu maksustamise alla, ja pealegi ei ole teadmiste pealt võimalik makse võtta.

Patriits ütles, et on küll. Selleks oli kakssada dollarit näo kohta - kui näo kohta tekitab probleeme, siis võis asja ka näotult korraldada.

Võlurid ütlesid, et Ülikool polnud kunagi tsiviilvõimudele makse maksnud.

Patriits ütles, et ta ei kavatse enam kauaks tsiviliseerituks jääda.

Võlurid ütlesid, et millised oleksid kergemad tingimused?

Patriits ütles, et need ongi kerged tingimused. Raskeid tingimusi ei tahaks nad kuulda."

(Terry Pratchett, "Vikatimees")

Aasta tagasi ametisse astunud valitsuse majutussektorile käibemaksuerisuse kaotamisega sissesõitmise optimistlike põhjenduste kontekstis ollakse nüüdseks liigutud pigem vastupidises ehk pessimistlikumas suunas, kui tinglikke tulevikule panustavaid argumente siis näidati ning väideti olevat ja tulevat. Valitsuse antud maksuplaani tegelik tegelikkus ei paista ikkagi vähemalt seni veel mõjutavat.

Külalislahkusettevõtluse sektor on viimaste aastate kobarkriisis olnud pikalt löögi all ning olukord ei ole ikka veel paremuse suunas liikunud ja pigem paistab hetkel broneeringuid vaadates eesolev tipphooaeg ehk suvi eelmise aasta omaga võrreldes isegi tagasihoidlikum tulevat.

Aasta tagasi uue valitsuse ootamatu initsiatiiv majutusasutuste käibemaksu senist erisust kaotades järsku tõusu viia oli juba siis väljakujunenud olukorras väga ebameeldiv üllatus ja on endiselt majutussektorile tõsiseks lisaväljakutseks.

Leedu sarnased kogemused tänavuse aasta algusest praeguseni näitavad, et majutusteenuse käibemaksumäära tõstmine toob kaasa nii käibe kui ka töötajate arvu vähenemise, mis kindlasti ei aita kuidagi kaasa turismimajanduse edendamisele ning võib ka lisada varimajanduse suurenemise ohtu, mis on omakorda täiendav negatiivne koormus riigi maksumajandusele. Ehk siis sealsed külalislahkusettevõtluse esindajad tulid hiljuti tänavatele protestima sugugi mitte igavuse pärast.

Eestis põhjendati aasta tagasi majutuse käibemaksu tõstmist turismisektori kiire taastumise ootuse arvamuse kui argumendiga. Tahtmine on taevariik, aga nüüd, aasta hiljem näitavad arvamuste asemel andmed, et taastumisest on turism meil ja meie piirkonnas veel kaugel.

Ega eelminegi aasta turistidest kihanud. Koroonaeelse ajaga võrreldes oli väliskülaliste arv Eestis 23 protsendiga punases.

Aasta tagasi väideti maksutõusu põhjendavas seletuskirjas, et suure tõenäosusega on sektor kobarkriiside järel vastava maksutõusu hetkeks ehk 2025. aasta alguseks n-ö nulli jõudnud ja jaksab kriisides kaotatu tasa teha ja teenida. Nüüd, aasta hiljem võib seda hinnangut julgelt iseloomustada põhjendamatu optimismina ehk n-ö null ei paista maksutõusuks olevat saavutatav mingi kunstiga, mis muidugi maksustatavatele oli erinevalt maksustajast selge juba aasta tagasi.

Kui siis tunnistati maksuseletuskirjaski, et muudatuse netomõju riigieelarvele võib osutuda hoopis negatiivseks ehk loodetud lisatulu asemel läheme eelarvega veel rohkem punasesse, siis nüüd võiks selle väite hüpoteetilisuse ümber sõnastada ja vormistada tõenäoliseks stsenaariumiks.

Tõsi, käibed tasapisi taastuvad, aga vahepealne hinnatõus ning tööjõu- ja muude kulude kasv on aina isukamalt ära õgimas ettevõtete kasumeid. Kui sellises olukorras tegutsevad juba praegu paljud ettevõtted puhtalt entusiasmist ja kutsumusest pakkuda inimestele elamusi ja kogemusi ning töötajatele tööd ja toimetulekut, siis pikemas perspektiivis – võttes muuhulgas arvesse ka käibemaksu tõstmist – ei saa me praeguse tarkuse juures näha majanduslikku jätkusuutlikkust ehk kestlikkust ei üksikute ettevõtete ega ka kogu sektori vaates.

Võtame ühe neutraalse ehk mittepoliitilise näitena avaliku signaali ja telgitaguse tegelikkuse kääridest äsjase uudise märtsikuu majutusstatistikast, milles raporteeriti, et majutusettevõtetes peatus 14 protsenti rohkem välisturiste ja viis protsenti rohkem turiste kui aasta varem samal kuul.

Tore, aga kahjuks ei teeni majutusteenuse pakkuja mitte niivõrd majutatute arvu, kuivõrd nende poolt tehtud ööbimiste arvu pealt ning nende näitajate lõikes ollakse hoopis tänavuse ja eelmise aasta esimese kvartali võrdluses punases. Eesti mastaabis tehti eelmise esimese kolme kuuga 1 201 116, tänavu aga 1 199 294 ööbimist ning meie majutusmekas Tallinnas vastavalt 614 197 ja 607 215 ööbimist.

Kui see ei ole piisavalt kõnekas indikaator, siis murelikkusefaktorit lisab tõsiasi, et tänavu olid lihavõtted, sektori minihooaeg märtsis, aasta tagasi aga aprillis.

Majutussektorit ootava käibemaksutõusuga kaasneva õõva taustal saame toitlustuse poolel juba murelikult tõdeda, et kui Euroopa riikides on reeglina toitlustusele kehtestatud käibemaksusoodustus, siis Eesti on üks väheseid erandeid, kus nii toidukaupadele kui ka toitlustusteenusele kehtib standardkäibemaks.

See teeb meie tooted ja teenused teiste riikidega ehk konkurentidega võrreldes kallimaks, võttes arvesse, et näiteks Luksemburgis on toitlustuse käibemaks ainult kolm protsenti, Poolas kaheksa protsenti, Hollandis üheksa protsenti, Austrias, Hispaanias ja Prantsusmaal kümme protsenti, Belgias ja Rootsis 12 protsenti, Iirimaal 13,5 protsenti ja Soomes 14 protsenti.

Iirimaa osas saab kommenteerida, et kui tänavuse aasta algusest tõusis vastav maks üheksalt protsendilt 13,5 portsendile (tegelikult lõppes soodusrežiim), siis juba on selle mõju näha: esimese kvartaliga on üle paarisaja toitlustusettevõtte tegevuse lõpetanud ja ennekõike kannatavad just väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted.

Kasutades piltliku näitena tervisliku toitumise taldrikureeglit, jaguneb meil praegu toitlustusettevõtte jaoks keskmine kulutaldrik järgmiselt: 47 protsenti tooraine ja üldkulud, 31 protsenti maksud, 19 protsenti töötasu ja kolm protsenti kasum. Siin ei saa ju rääkida mingistki majanduslikust kestlikkusest, see on ettevõtja jaoks suisa ebatervislik.

Kolme kobarkriisiaastaga on sektor kokku kandnud kahjumit 84 miljoni euro jagu. Kuna see on vaja tagasi teenida, siis vaadates viimasele kriiside perioodile eelnenud normaalse või õigemini väga hea aasta 2019 kasumit 34 miljonit eurot, siis on ju näppudelgi arvutamata selge, et ikka päris mitu head aastat kulub enne kriisikahjumiga hakkama saamist.

Et kõik turismiga seotud maksude osas ausalt lõpuni ära rääkida, on endiselt vastuseta, miks maksavad meie majutusasutused sisuliselt ekspordile peale. Tavapäraselt kehtib ekspordile käibemaks null protsenti, aga 2/3 meie majutusasutustes ööbijatest on välisturistid, kusjuures käibes on nende osakaal veelgi suurem.

Kui valitsus tahaks nüüd ikkagi kuidagigi turismile appi tulla ja seda oma senistest küsitava kattega maksukinnisideedest loobumata, siis kas poleks kohane, et mitte ütelda aus selle majutusasutuste poolt riigile osutatava "eksporditoega" midagi ometi kord mõistlikku ette võtta?

Või kui see ikkagi maksustamise mõttes ei ole eksport, siis millisest ekspordist on jutt meie turismivaldkonda haldava ministeeriumi kodulehe turismivaldkonna alalehel: "Eesti turismipoliitika põhieesmärk on suurendada Eesti turismi rahvusvahelist konkurentsivõimet, kasvatada turismiteenuste eksporti ja turismiettevõtete lisandväärtust, tagades samal ajal sektori, sihtkohtade ning loodus- ja elukeskkonna kestlikkuse"?

Kui keegi veel ootab tunneli lõpust kumama hakkavat valgust, siis äkki on üks selle mitte näha olemise põhjus see, et tunneli asemel me oleme sattunud musta auku?

Viimase paari kuu jooksul on aina rohkem ja aina reljeefsemalt hakanud majanduse arvamusliidrid võtma avalikult sõna, et ainult säästmisest ja maksustamisest majandus ei kosu, vaja on ka ettevõtlust toetada ja selle kategooria alla majutusteenuse käibemaksu tõstmine kindlasti ei kuulu, eriti väljakujunenud tegelikkuse valguses ja veel eriti tulevikku vaadates.