Sõja korral oleks Venemaa esimese rünnaku purustamiseks vaja kokku 4,2 miljardit eurot, selgub kaitseväe juhataja nõuandest, juhtivate kaitseväelaste arvutustest. Selleks kuluks üle 800 ATACMS pikamaaraketi. See on ka kogu maailma võrdluses üüratult suur kogus.

"Ma ilmselt ei eksi, kui ma ütleks, et see 800 raketti teeks Eesti number kaks nende rakettide omajaks. Ameerika Ühendriikidel on kindlasti rohkem, aga ma kahtlen, kas on kellelgi teisel samas suurusjärgus," ütles riigi kaitseinvesteeringute keskuse (RKIK) peadirektor Magnus-Valdemar Saar.

Ameerika Ühendriikide varudes on avalikel andmetel ligikaudu 4000 sellist raketti, selgitas Saar. Ameerika kaitsetööstusettevõte Lockheed Martin toodab neid aastas ligikaudu 500.

"Me teame, et Ameerika Ühendriigid on ise alles sõlmimas [uut] ATACMS-i lepingut ja seetõttu tegelikult täpset tarneaega öelda ei ole võimalik. Küll on enam-vähem arusaam, palju neid toodetakse ja milline võiks sealt võimalik tarneaeg tulla. Me räägime tarneaegadest võib-olla 2028-2029, võib-olla isegi üle selle, kui me räägime kogu kogusest 800."

800 raketi koguhind oleks üle kahe miljardi euro. See moodustaks üle poole tervest veel vajalikust 3,2 miljardist eurost. Samas praegu on kaitseväe juhataja kindral Martin Herem ja kaitseministeeriumi kantsler Kusti Salm rääkinud sellest poole väiksemast hädavajalikust summast ehk 1,6 miljardist eurost. Selge ei ole, kas see tähendaks, et ka neid ATACMS rakette võiks seega osta poole vähem. Tegelikult on praegu avaliku arutelu all olev dokument, mis seda rakettide vajadust kirjeldab, vaid avalike allikate pealt koostatud arvutuste näide. Täpne hankeplaan tuleks tõenäoliselt veel detailsem ja veidi teistsugune.

"Seda pikamaaefekti, mida plaanitakse saavutada ehk ATACMS on laskeulatusega kuni 300 kilomeetrit, seda efekti saab ka teiste süsteemidega saavutada. Loomulikult, kui meile selline ülesanne püstitatakse, kaitsevägi ütleb, et nii palju sellise laskeulatusega süsteeme on vaja soetada, siis kindlasti me räägime nendega ka alternatiividest. Millised oleks alternatiivsed raketid või muud vahendid selle sama efekti saavutamiseks," nentis Saar.

Arvestama peab ka sellega, et Eesti on soetanud kuus HIMARS raketiheitjat, mis neid rakette suudavad tulistada. Pärast igat ATACMS-i raketi lasku tuleb neile laadida uus raketikassett, mis on väikese sõiduauto suurune. 800 raketi väljatulistamiseks peaks sõjas seda tegema iga raketiheitja meeskond üle saja korra, vältides sealjuures vaenlase vaatlust ja vastutuld. Kui vaenlane suudab mõne HIMARS-i ära lasta või mõnel tekib tehniline rike, on kohe kuuendik sellest võimest rivist väljas.

"Kui me räägime 800 ATACMS-ist, kas sinna juurde oleks vaja ka täiendavaid HIMARS-i platvorme, nii öelda laskvaid süsteeme, see on jälle eraldi analüüsi küsimus, mida mingil hetkel tuleb kindlasti teha. Aga ma arvan, peamine on see, et see on see efekt, mida me tahame saavutada, sellele konkreetsele distantsile ja umbes nii palju on neid sihtmärke."

Üldiselt saaks alternatiivina kaaluda näiteks Iisraelis või Lõuna-Koreas toodetud raketiheitjaid või võimsamaid droone, varitsevat õhuründemoona. Sellega võib omakorda tekkida samas mure, et mida rohkem erinevaid süsteeme kaitseväel on, seda keerulisem on sõduritele anda väljaõpet ning kõiki eri masinaid töökorras hoida. Kui poliitikud leiavad pikamaa laskemoonaks kaitseväele raha, peaks seda kõike veel analüüsima: ehk on võimalik midagi saada kiiremini või odavamalt.

"Mingisuguseid selliseid lihtsaid lahendusi, et ostame midagi muud ja siis on kõik odavam ja võimekused saavad kergesti täidetud – sellist lahendust tõenäoliselt ei ole," rõhutas Saar samas.

Kuid lisaks pikamaarakettide vajadusele kirjeldab kaitseväe juhataja laskemoona ostmise nõuanne ka palju muu ostmise vajadust.

"Kõige raskem on nende tarneaegadega tehniliselt hästi kompleksete süsteemide puhul, mis on enamasti mingid juhtivad raketisüsteemid. Olgu need siis õhutõrjeraketid või juba räägitud pikamaa täppisründe raketisüsteemid või ka tankitõrjesüsteemid."

Näiteks ATACMS rakettide puhul on ameeriklased välja arendamas uut raketisüsteemi Precision Strike Missile. Uued raketid peaks olema väiksemad. Üks HIMARS-i raketiheitja saab kanda kahte. Need suudavad lennata kaugemale ja peaks muus osas olema igati uuemad ja paremad. Siiski tähendab uute rakettide arendamine, et Ameerika Ühendriigid peavad valima, kas on mõtet vanade raketisüsteemide tootmist praegu veel suurendada või keskenduda juba uutele. Üldse on nii, et mida keerulisem on relvasüsteem, seda keerulisem on ka selle tootmismahtu kiiresti kasvatada.

"See komponentide hulk, mida seal kasutatakse, on väga lai. Nende kokku panemine on tehnoloogiliselt keeruline. Seal tõenäoliselt see peamine kitsaskoht tootmisvõimekuse kasvatamisel on põhimõtteliselt need tippeksperdid, kes on võimelised neid komplekteerima. Seda niimoodi lihtsalt, et teeme ühe liini juurde, ostame paar CNC pinki või mingisugust robotit ja siis, hopsti, võimekus kasvab – see lihtsalt ei ole võimalik. Nendes valdkondades tootmismahu kasvatamine käib vägagi tihti käsikäes sellega, et arendatakse välja mingi süsteem, mida ongi tehnoloogiliselt lihtsam toota," selgitas Saar.

Kõigi selliste süsteemide puhul tuleb uute suuremate Eesti hangete puhul kaaluda alternatiive,  lisas RKIK-i peadirektor. Muu laskemoonaga on veidi lihtsam.

"Isegi siin palju kõneainet tekitanud suurtükimoona puhul tõenäoliselt ikka 24 kuu piires on võimalik tellida üsna suuri koguseid."

Suurtükimoona puhul on piiravaks asjaoluks lõhkeaine puudus, kuid veel enam laengute puudus, mida on vaja mürsu kahurist välja tulistamiseks.

"Meie kaitsevägi kasutab bimodulaarsete laengute süsteemi ja modulaarsete laengute kättesaadavus üldse maailmas on väga piiratud. Küll aga meie lõunanaaber [Läti] on teinud investeeringud ja täna juba tegeleb sellega, et endale koostöös partneritega bimodulaarsete laengute tootmisvõimekus luua. Kui see üks kord luuakse, siis on üsna suur tõenäosus, et ka meie oleme seal üheks kliendiks."

Kuid vaatamata piiratud tootmismahtudele ja vajadusele kaaluda osadele relvasüsteemidele alternatiive, oleks kaitseväe juhataja soovitatud kogus laskemoona võimalik Eestil mõne aastaga osta, kinnitas Saar.

"Kui peaks eraldatama rahalised vahendid ja see pakett plaanitakse täpselt meile [RKIK-ile] ülesandena hankida, siis tekivad tarneajad, mis on ka lepinguliselt tarnijale siduvad. Kus need tarneajad lähevad väga üle horisondi, seal tulebki alternatiive kaaluda. Välja toodud ATACMS-i näide on tõenäoliselt üks, aga tõenäoliselt on neid teisi näited ka, kus võib-olla tuleb mõni alternatiivne relvasüsteem relvastusse võtta või mingisugust teistsugust moona selleks tarnida või mingi teistsuguse relvasüsteemiga samasugust efekti saavutada. Need alternatiivide kaalumised tuleb kõik läbi teha. Üldiselt ma arvan, et kui kaitsevägi sellise paketi RKIK-ile täitmiseks annab ja efekte saavutada tahab, natuke olenevalt sellest, kui ajakriitiliseks me seda kõike peame, aga koos alternatiividega selline 2027 või 2028 tarnida kogu pakett koos kõigi nende efektidega on realistlik."