Varsti juba lõpusirgel olev suvi tõi Eesti poliitikasse kaks olulist muutust. Me saime uue peaministri, Kristen Michali, ning läbi selle ka valitsusele uue või vähemalt uuendatud poliitilise suuna. Saime ka ühe uue erakonna, Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid.

Uus peaminister astub valitsuse eesotsas oma esimesi samme ning uus erakond sai just paar päeva tagasi registrisse kantud. Seega on nende käekäigu kohta veel vara kaugemale ulatuvaid järeldusi teha. Selge on see, et oma poliitiliste prioriteetide mõttes on tegemist vastanditega.

Valitsuse puhul on esmalt oluline meeles pidada, et vahetusid peaminister ja mõned teised ministrid, mitte valitsus ise. Koalitsioon koosneb samadest erakondadest. Kuigi sai kokku lepitud ka uutes poliitilistes prioriteetides, on pigem tegemist sama valitsuse värskendatud versiooni kui uue valitsusega. Seega on potentsiaal muutusteks võrreldes eelmise peaministri juhitud valitsusega piiratud.

Järjepidevust näeme ka siis, kui vaatame valijate hinnanguid. Mis puudutab heakskiitu valitsuse tegevusele, siis selles ei ole muutunud eriti midagi: nii eelmise kui ka nüüd uue peaministri all on umbes kaks kolmandikku selliseid valijaid, kes arvavad, et valitsus teeb oma tööd halvasti. Peaministri osas ollakse aga äraootaval seisukohal.

Esimesed küsitlustulemused sel nädalal näitasid, et enam kui pooled valijatest ei oska öelda, kas kiita heaks Kristen Michali tegevus või mitte. Mis on aus ja loogiline vastus. Läheb aega, et oma seisukoht kujundada.

Hinnangud peaministri ja valitsuse tegevusele on aga käinud käsikäes. Küsimus on hetkel selles, kumb jaksab liigutada kumba. Kui suhtumine valitsuse tegevusse on aga juba eos negatiivne, siis ilmselt on vähetõenäoline, et peaminister suudab seda oluliselt positiivsemaks muuta. Pigem näeme seda, et rahulolematus valitsuse tegevusega – kui see püsib – kandub üle ka peaministri hinnangule.

Uue peaministri all sai koalitsioon ka uue koalitsioonilepingu, mis pigem paistab silma oma üldsõnalisuse poolest. Seal on väga palju lubadusi stiilis "teeme seda ja teist paremaks", aga konkreetseid käegakatsutavaid asju võib sealt välja lugeda oluliselt vähem. Ühed kõige käegakatsutavamad asjad selles leppes on eelarveaukude täitmiseks ette nähtud maksutõusud, millest me juba nii palju kuulnud oleme ja mis üldiselt on valijate hulgas vägagi ebapopulaarsed.

Siit ei tõota tulla valitsuse populaarsusele midagi head. Valijad teavad, et osa nendest maksutõusudest on vajalikud selleks, et võimaldada Reformierakonna ühe valimislubaduse, nn maksuküüru kaotamise, elluviimist. Ja valijad näevad, et just kõige haavatavamate tarbijate rahakoti pitsitamise kõrval ei tundu, et riik ise oleks võimeline ennast märkimisväärselt koomale tõmbama. Või et oleks plaanis astuda suuremaid samme selleks, et Eesti majanduskeskkonda või konkurentsivõimet parandada.

Seega muutub Eesti nii kodanike kui ka ettevõtete jaoks pigem keerulisemaks ja kallimaks kohaks, kus elada ja tegutseda. Majanduslikult dünaamilisest ja kiiresti arenevast riigist, mis Eesti kunagi oli, pole varsti enam võib-olla midagi järgi. Nii näeme valijaskonnas pigem üldise rahulolematuse püsimist ja kasvu.

Uue erakonna loomiseks ei ole seega sugugi halb aeg. Rahulolematus on alati hea ressurss, mida poliitiliselt ära kasutada. Iseasi on muidugi see, kui palju uue erakonna jaoks olemasolevate erakondade vahel ruumi on. Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid (ERK) sündisid ennekõike EKRE sisepingetest ning sealt välja astunud või välja arvatud poliitikutest. Kuna nendega läks kaasa ilmselt ka teatud osa EKRE valijaskonnast, siis võib uue erakonna algus olla mingis mõttes lihtsam kui see näiteks oli Eesti 200-l või Parempoolsetel.

ERK-i esmane toetuse tase saab ilmselt olema kõrgem, kui see oli teistel viimase aja uutel erakondadel. Ei oleks üllatav, kui nad sisenevad poliitilisele maastikule üpriski valimiskünnise lähedal.

Väga mitmeski mõttes on huvitav kontrast vaadata korraga koos ERK programmi ja valitsuse uut koalitsioonilepet. Nad nagu oleksid täiesti erinevatest maailmadest. Kui koalitsioonileppes sisuliselt puudusid eesti rahvuskultuuri, identiteeti ja rahvastikukriisi puudutavad teemad, siis ERK jaoks on need kesksel kohal ning läbivaks probleemiks.

On väga kõnekas, et olukorras, kus eestlaste sündimus on ajalooliselt madal ning sisserände surve erakordselt suur, ei ole neid teemasid valitsuserakondade prioriteetide hulgas. Pole aga kindel, kui palju ERK nendel teemadel silma paistab või eristub, sest need on olulised teemad ka EKRE ja Isamaa jaoks.

Miinimumina õnnestub ehk ERK-l see temaatika natuke paremini artikuleerida, kui see seni on olnud EKRE või Isamaa programmis. Näiteks üks huvitav mõiste, mille nad on toonud oma retoorikasse, on rahvusterviklus. See rõhutab, et eestlaste jaoks peaks just eestlaseks olemine olema kõige esmasem osa oma identiteedist, see on midagi, läbi mille me kõik kuulume kokku olenemata sellest, millised on meie maailmavaated või poliitilised eelistused. Kasvava polariseerituse õhkkonnas on see tervitatav idee.

ERK esitleb ennast EKRE-ga võrreldes kui avatumat, demokraatlikumalt juhitud ning viisakamat erakonda ning Isamaaga võrreldes kui praegusest valitsusest ja valitsuserakondadest selgemini eristuvat erakonda. Kuigi rahakotti puudutavad probleemid on valijatele vahetumalt tajutavad, siis see suund, kuhu lääne ühiskonnad, sealhulgas ka Eesti, praegu liiguvad, ei jäta palju võimalusi kahelda selles, et just rahvastiku ja identiteediga seotud problemaatika on see, mis muutub üha olulisemaks.

On ilmekas, et samal ajal kui valitsuse tasandil kokku lepitud poliitiliste prioriteetide hulgast need teemad puuduvad, sünnib erakond, mille jaoks on just need kõige olulisemad probleemid. 

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.