Viimased Kantar Emori küsitluse tulemused näitavad rekordmadalat toetust EKRE-le. Mis selle nüüd nii alla viinud on?

EKRE-l ei ole olnud lihtsad ajad. Paljud tuntud liikmed on sealt lahkunud ja nüüd tekkinud endistest liikmetest tõsine konkurent, kes on registreerinud ennast Eesti rahvuslaste ja konservatiivide (ERK) erakonnana. Selle erakonna nimekirja
lisamisega ka EKRE positsioon oluliselt muutus ja seda languse suunas.

Augustis mõõtsime EKRE reitinguks 10 protsenti, mis on madalaim tase alates aastast 2016. Peale seda on nende reiting olnud kusagil 20 protsendi lähedal ja parematel aegadel tugevalt üle 20 protsendi, 25 protsendi kandis.

Mis EKRE toetusele on veel mõju avaldanud? Tundub, et erakonna juhtliikmed ka ise suvel ei ole just kuigi aktiivsed olnud.

Täpselt. Nii nagu ka eelmine suvi. Kaks suve juba järjest. Eelmise suve lõpus Isamaa tõus just toimuda selle tõttu, et EKRE oli hästi passiivne.

Ka sel suvel on EKRE olnud hästi passiivne võrreldes muude kuudega. Eks see passiivsus on ka avaldunud selles, et nende reiting on tõesti nii madalale kukkunud. Uus erakond Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid on kindlasti olnud pildis seoses selle erakonna registreerimisega, erakonnaks saamisega ja ka uue juhi valimisega. Nad on olnud ikkagi hästi sageli ka meediakajastustes.

Hiljutine uudis rääkis endise EKRE tipp-poliitiku Jaak Madisoni liitumisest Keskerakonnaga. Ühisel pressikonverentsil koos erakonnajuht Mihhail Kõlvartiga nad defineerisid justkui Keskerakonna uue suuna, mis asetab selle erakonna rohkem paremkonservatiivsele teljele. Kas see kõik viib tulevikus sinnani, et me näeme mitut konservatiivsema suunaga erakonda omavahel võistlemas?

Jah. Eelnevalt Savisaare ajal oli ta pigem keskpositsioonis olev, kuid ka hästi palju lubadusi olid vasakpoolsed. Nüüd ümberdefineerimisega kindlasti see
põhivalijaskonnale võiks sobida.

Nende valija, toetaja on pigem konservatiivsema meelelaadiga. Kas nad just parempoolse meelelaadiga on, vot see on muidugi iseasi. Nad pigem toetaksid võib-olla seda ideed, nagu Keskerakonnal on ikka olnud, et riigi ja kohalike võimude abi elanikkonna toimetulekule on olnud hästi kõrge või see on olnud lubadustes esiplaanil.

Nüüd seoses Jaak Madisoni liitumisega Keskerakonnaga. Ühelt poolt võiks see olla positiivne uudis. See võiks tõsta Keskerakonna reitinguid eestlaste hulgas, kuid vaadates, kuidas muu rahvus eelnevalt on suhtunud Jaak Madisoni, siis pigem on see olnud negatiivne ja kriitiline. Küsimus on, kuidas nad Madisoni nüüd omaks võtavad. Kindlasti ei saa see olema lihtne ja lühiajaline protsess. Eks näis, kuidas see kooskõla seal tekib, kui eelnevalt on olnud seal hästi teravaid omavahelisi diskussioone Jana Toomi ja Jaak Madisoni vahel.

Aga pigem hakkab Keskerakonna toetus nüüd tõusma?

Eestlaste hulgas pigem. Ka augustis oli väike võnge juba ülespoole. Samas muu rahvuse hulgas Keskerakonna toetus mõnevõrra kukkus. Venekeelsele valijale võis olla see Madisoni liitumine liiga ootamatu. Kui vahepeal tundus, et Keskerakonna toetus venekeelse elanikkonna hulgas oli muutunud stabiilseks üle 50 protsendise toetusega, siis nüüd on jälle saabumas ajajärk, kus venekeelse elanikkonna hulgas Keskerakonna toetus ei ole nii stabiilne ja võib üles-alla võnkuda.

Praeguses situatsioonis on raske ennustada, et kohe hakkaks
Keskerakonna toetus tõusma, aga nii nagu aasta alguses, oli see protsess kahesuunaline - ühelt poolt eestlaste hulgas toetus vähenes, aga samal ajal venekeelsete hulgas kasvas. Nüüd võib olla see protsess natuke vastupidine. Sõltub sellest, milline saab olema kooskõla ja Keskerakonna positsiooni
arusaadavus nende lojaalsele valijale.

Kas konservatiivsete jõudude mitmekesistumine võib olla pigem kehv uudis ka Isamaale, kes viimase küsitluse põhjal on kuuga kaotanud toetuses viis protsendipunkti?

Kindlasti. Jaak Madisoni toetajate hulgas oli ka hästi palju neid, kes toetasid erakonnana Isamaad. Seal võib tekkida selline link. Ja arvestades seda, et aastatel 2019 kuni 2021 Keskerakond ja Isamaa olid ka ühes valitsuskoalitsioonis, siis nende toetajaskonnad muutusid lähedasemaks üksteisele. Nüüd võib see
protsess veel võimenduda seoses Jaak Madisoni Keskerakonda minekuga. Aga need protsessid on nagu erineva suunaga, siin ei ole ühetaolist mõju.

Kindlasti saab ütelda, et Isamaal läheb konservatiivsel poolel raskemaks, kuna on tekkinud mitte nii radikaalne konservatiivne jõud, nagu EKRE, vaid on tekkinud midagi vahepealset. Ja kindlasti nad hakkavad ka konkureerima Isamaaga. Isamaal läheb keerulisemaks.

Jaak Madisoni liitumine Keskerakonnaga avaldab ilmselt mõju ka rahvuslaste
ja konservatiivide parteile, kelle puhul ei olnud veel päris selge, mis neist täpselt saama hakkab. Jaak Madison ise ei positsioneerinud end selgelt. Ta küll toetas neid moraalselt, aga lõpuks liitus hoopis Keskerakonnaga. Kas see viib rahvuslaste ja konservatiivide juurest ka mõned potentsiaalsed valijad koos Madisoniga ära?

Võib juhtuda küll nii. ERK-i kuvand on veel välja kujunemas.

Esimene reiting, mis me neile mõõtsime oli iseenesest hästi tugev. Uuel erakonnal saada 3,6 protsenti, augustikuus mõõdetuna, on väga tugev tulemus. Aga nüüd seoses Madisoni liitumisega Keskerakonnaga, see kindlasti sellele uuele erakonnale hästi ei mõju, kuna paljud arvasid, et Jaak Madison pikemas perspektiivis ikkagi võib liituda ERK-iga ja nüüd on selgunud midagi vastupidist. Uuele erakonnale kindlasti see ei ole hea sõnum.

Räägime ka Eesti 200-st. Selle erakonna tulevik on üsna segane. Toetus on väga madal, eriti valitsuserakonna kohta, neli protsenti. Eesti 200 on viimasel ajal olnud pildis eelkõige läbi justiits- ja digiminister Liisa Pakosta esinemiste valitsuse pressikonverentsidel. Eelmisel nädalal teatas Pakosta seal, et tema välisreise hakkab valideerima Eesti Infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni liit (ITL), mille juhtkonnas on Nortal Eesti juht ja Eesti 200 esimehe abikaasa. Kuigi Pakosta rääkis kogu selles kontekstis läbipaistvusest, siis tekitab taoline tegevus hoopis täiendavaid küsimusi. Millist mõju see Eesti 200-le võib omada?

Eesti 200 kuvand on väga nõrgaks muutunud. Nende tegevus on olnud nende endistele toetajatele väga segane.

See jätkuv segadus ja mitte arusaadavus või mitmetähenduslikkus kindlasti erakonna kuvandile hästi ei mõju.

Kindlasti Liisa Pakosta ei ole selline oluline figuur erakonna jaoks kui on Margus Tsahkna ja Kristina Kallas. Liisa Pakosta on ka olnud eelnevalt seotud väga erinevate erakondadega. Margus Tsahkna ka, aga ta on ikkagi suutnud viimastel aastatel ennast väga tugevalt siduda Eesti 200-ga. Nemad mõjutavad Eesti 200 positsiooni rohkem.

Nüüd sõltub, kes saab Eesti 200 uueks esimeheks. Kas see uus esimees suudab uut värskust ja kindlustunnet nende potentsiaalsetele toetajatele tuua. Kindlasti nende seis on segane.

Kuidas hindate Reformierakonna tegutsemist uue valitsusjuhi käe all? Ja kuidas see on mõjutanud ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna positsiooni?

Uus valitsus on saanud rohkelt meediakajastusi, seal on olnud ka hästi palju kriitikat nende plaanide suhtes, mida nad kavatsevad ette võtta, aga see sõltub sellest sisemisest kooskõlast ja kuivõrd järjekindlad ja arusaadavad nad oma valijatele on. Vähemalt augustis Reformierakonna positsioon natuke paranes ja sotside positsioon ka teatud sihtrühmades paranes. See seis on üheltpoolt võimalusi pakkuv, aga samas ka turbulentne. Arengud võivad tekkida erinevates suundades. Sõltub nende erakondade poliitikutest, et kas nad suudavad seda situatsiooni ära kasutada.

See, mis toimub Keskerakonnaga annab võimaluse sotsidele oma toetust tõsta venekeelse elanikkonna hulgas. Augustis see juba oligi natuke näha. Ja kui Isamaa positsioon nüüd nõrgeneb, siis see annab võimaluse Reformierakonnale jälle kasvada, sellepärast et Isamaa praeguste toetajate hulgas on hästi palju neid, kes ennem toetasid Reformierakonda.

Seis on segane, aga annab võimalusi ja sõltub erakondadest endist, et kes suudab seda situatsiooni enda kasuks pöörata.

Suurema löögi alla panevad need plaanitud maksutõusud ikkagi peaministri erakonna, Reformierakonna. Kuidas see mõju avaldab?

Jah. Ka 2009, kui suvel ka käibemaksu tõsteti, siis ta mõjus. Aga eks see sõltub sellest eluolust ja pigem sellest, et milline see Eesti elanikkonna kindlustunne on.

Kui majanduslik kindlustunne jääb heitlikuks, nii nagu ta on olnud, ja valitsus ei suuda seda kindlustunnet tugevdada, siis kindlasti Reformierakonnal siin edu
loota ei ole. Nende ainus lootus on see, et nad suudavad mingite uute positiivsete sõnumitega seda kindlustunnet natukenegi parandada.

Reformierakonnal on tugev seos elanikkonna majandusliku kindlustundega. Kuna nad on ikkagi majandusliku orientatsiooniga erakond, kelle primaarsed sõnumid on olnud ikka majanduslikku laadi, siis see sõltuvus on neil kõige tugevam.

See annab võimaluse Parempoolsetele ja võib-olla ka teistele opositsioonis
olevatele erakondadele. Paljuski sõltub, mis suunas majanduslik situatsioon nüüd liikuma hakkab.