Olete avalikust elust viimasel ajal üsna eemal olnud. Millega te olete tegelenud sellel suvel?

Üldiselt Eestis inimesed suvel puhkavad. Aga juulikuus mul see ei õnnestunud. Juulikuus tegelesime erinevate erakonna asjadega. Augustis, tõesti, olen puhanud.

Tegite seda Eestis, Eestist väljaspool?

Olin ka vahepeal, jah, välismaal.

EKRE-l ei ole praegu just kõige paremad ajad. Väga paljud inimesed on erakonnast lahkunud, erakonna toetus on langenud. Milliseks te EKRE seisu praegu hindate?

Ma olen küll eriarvamusel. Vastupidi, meil on head ajad. Jah, protsendi langus oli meil paratamatult ettenähtav sel hetkel, kui põhimõtteliselt langetati erakonna juhatuses otsus, et me peame oma rivi korda saama. Kuidas sa pead erakonda, kuidas sa pead Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda, milles istuvad sees inimesed, kes tegelikult tahavad olla Reformierakonnas või tahavad olla Keskerakonnas või tahavad olla Isamaas. Ja tahavad sellist parteid nagu on Isamaa või Keskerakond või Reformierakond. Sellist parteid pidada ei saa. Multikulturalism on halb nii ühiskonnale laiemalt kui ka ühele erakonnale. Erakond peab ikkagi koonduma maailmavaate alusel.

Tänaseks päevaks on meil see täiesti selge puhastumine erakonna sees toimunud, maailmavaateline ühisosa on uuesti konsolideeritud. Selles mõttes ma küll ei arva, et meil erakonnas asjad halvasti on, pigem vastupidi, meil on erakonnas asjad fundamentaalselt korda tehtud ja siit maalt edasi saab keskenduda sõnumitele ja töö tegemisele.

Viimase Kantar Emori küsitluse järgi on langenud EKRE toetus
10 protsendi peale. Kas see on konkreetselt selle pereheitmise tulemus?

Küllap põhipõhjus on jah nendes suuremates mullistustes. Aga mitte
ainult meie erakonnas. Kui me vaatame tervet Eesti poliitilist maastikku, siis terve Eesti poliitiline maastik on väga suurtes spasmides. Minu meelest praegu toimub Eesti poliitilisel maastikul selle kristalliseerumine, mida me oleme rõhutanud tegelikult 10 aastat, et Eestis on üks suur ühispartei, mis võib ennast nimetada sotsideks, Eesti 200-ks, Keskerakonnaks, Parempoolseks või kelleks tahes.

Nende vahel liikumine ausalt öeldes kulme ei kergita. Kui inimesed hüppavad ühest teise, sest niikuinii on kõik lojaalsed sellele globaalliberalistlikule ideoloogiale. Lihtsalt osad varjavad seda rohkem. Ja siis sellest rindejoonest teisel pool on ainult üks erakond ja see on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. See on rahvuslik, konservatiivne, suveräänsusmeelne erakond. Ja see puhastumine, mis meil toimus, need inimesed, kes tahtsid olla ühisparteis, need on meist läinud ja tahavad teha seal nii-öelda ühispartei leeris veel ühte ersats konservatiivset erakonda, et ka sealpool oleks mulje mitmekesisusest. Tegelikult on see pettus.

Te ütlete, et on EKRE, siis rindejoon ja siis kõik teised. Kas te ütlete, et EKRE-l liitlasi ei olegi, eriti kui me räägime opositsioonilist tegevusest?

Opositsioonis tehakse koostööd küll ja täiesti praktilist koostööd. Parima näitena saame lähiajaloost tuua selle, et just toimusid riigikogus juhatuse valimised, kus lepiti kokku, kes opositsiooni poolelt juhatusse saab. Tõsi küll, sellesse koostöösse kõik opositsioonierakonnad ei panustanud, aga põhimõtteliselt opositsioonist tehakse kokkuleppeid küll. Aga need kokkulepped on sellised ad hoc.

Meil ei ole valitsusvastutust, mis tähendab seda, et me ei pea tegema mingisuguseid kompromisse, et meie partnerite maailmavaatelistes asjades järgi anda. Sellist vajadust meil ei ole, meil on vaja väga selgelt oma sõnumiga väljas olla ja eristuda. Tihtilugu, kui räägitakse opositsiooni koostööst, siis mõõdetakse
seda kuidagi sama mõõdupuuga nagu koalitsiooni koostööd, aga nad on olemuslikult erinevad asjad. Koalitsioon peab hoidma koos oma enamuse hääled selle jaoks, et viia ellu oma programmi. Aga meil enamushääli ei ole, mistõttu me oma programmi ellu viia nagunii ei saa. Meie põhiline ülesanne on ikkagi selgelt näidata, mida me teeksime teisiti ja paremini.

Kas te näete opositsioonilist koostööd, kui see peaks üles kerkima kunagi tulevikus ka uue rahvuslaste ja konservatiivide erakonnaga?

Kõigepealt peavad nad nii-öelda ellu jääma või üldse eksisteerima hakkama. See, et nad on siin teinud mõned koosolekud ja iga koosoleku kohta kolm pressiteadet. Hapukurgihooajal kena küll. Aga siin on mitu asja. Ma üleliia ei taha nendel üldse peatuda, sest minu meelest neid ei ole olemas tegelikult. Aga siiamaani, tänase päevani on nende raison d'etre, nende olemasolu põhjus või nende ainsad tegelikud sõnumid olnud see, et nad on sajatanud EKRE-t.

Selles küsimuses nad ei eristu poliitilisel maastikul. Kõik Eesti meediaväljaanded, kõik Eesti teised parteid oskavad seda teha ja teevad seda iga päev. Nendel on ka vaja kuidagi eristuda oma sõnumiga ja mis siis nende sõnum on, seda me keegi kuulnud ei ole.

Teine asi on see, et kui neil tõepoolest õnnestub saada ka valimistel, mitte EKRE valijate häältega, vaid päris valimistel mõni koht mõnes esinduskogus, siis poliitiline matemaatika on alati selline, et tuleb vaadata, kas on vaja maha istuda laua taha või ei ole vaja maha istuda laua taha. Aga see on veel oi kui kaugel.

Erinevustest rääkides, siis ERK-i äsja valitud esimees Silver Kuusik on öelnud, et nad kavatsevad hoiduda ebaviisakast debatist, mida on peetud EKRE stiiliks. Suurematest erinevustest on nad välja toonud oma toetuse astmelisele tulumaksu ideele.

Ma ei tunne väga ennast puudutatuna, kui räägitakse siin mingisugusest stiili küsimusest. Iga kord, kui ma küsin neilt etteheitjatelt, et tooge näide, et ma tahaks aru saada, et mis siis see stiil on, mis teile ei meeldi. Tooge mõni näide, mõni ütlus, mõni esinemine. Siis jõutakse tavaliselt pärast pikka mõtlemist kuhugile viie või kaheksa aasta taguse ütlemiseni ja sellega asi piirdubki. Kui ma võrdlen ennast sellega, et Jürgen Ligi regulaarselt solvab näiteks oma naiskolleege või see, kuidas sotsiaaldemokraat Riina Sikkut näitas keskmist sõrme ministritele riigikogu saadikuna. Sellist asja meil Eesti poliitikas on küll ja küll, aga millegipärast kellegi teise puhul see ei ole probleem. Ma ei saa aru tegelikult, mis see stiil on.

Ja teine asi, ma pean küsima kõigilt neilt inimestelt, kellele reformierakondlik propaganda tagus pealuu sisse loosungi või Pavlovi refleksi, et valin ükskõik keda, kasvõi sotse, kasvõi Reformi, kasvõi Eesti 200, peaasi, et EKRE ei tule. Kõik need inimesed, palun küsige iseendalt, et kas teie elu on praegu parem kui siis, kui EKRE oli valitsuses. Kui oli parem, siis milles teie probleem on ja kui ei olnud parem, siis nad on oma valikutega ilmselt rahul.

Nii, et see stiili jutt. Kui keegi hakkab stiilist rääkima, siis tal ei ole enam tõenäoliselt argumente, millega meie positsioone kritiseerida või ka meie tegevusi valitsuses. Meie tegevus valitsuses on ju väga hea näide sellest, mida me tegelikult tegime. Ja tegime häid asju, langetasime makse, pidurdasime immigratsiooni, aitasime Eesti majandusel edeneda, arendasime maaelu, toetasime põllumajandust, ehitasime teid, mida kõike veel. Kui see kõik ei meeldinud ja selle asemel meeldib see, mida on teinud Kaja Kallas - piirid avanud, 150 000 slaavlast riiki lasknud (PPA andmetel oli kehtiv elamisluba ajutise kaitse alusel 18. augusti seisuga 33 688 Ukraina kodanikul ning kehtiv elamisluba rahvusvahelise kaitse alusel on 6022 Ukraina kodanikul. Samas puudub PPA-l ülevaade, kui palju ukrainlasi võib olla Eestisse tulnud EL-i sisepiiride kaudu - toim.) , Eestit venestanud, makse tõstavad igal aastal mingisuguse uue pöörase raundiga. Kõik need inimesed, kes sellega rahul on, tõenäoliselt võivad siis stiilist rääkida, aga kelle meelest see on halb olnud, siis nendel tasub endalt küsida, et kas see stiili teema on päris teema üldse.

Aga kuidas te nende astmelise tulumaksu suunda kommenteerite?

Ma tahan alati astmelise tulumaksu pooldajatele või propageerijatele lihtsalt hästi selgeks teha seda, et kõik, kes arvavad, et astmelise tulumaksu tõusuga hakkab keegi teine rohkem maksma, saavad petta. Astmeline tulumaks on koodsõna lihtsalt maksutõusule. See on absoluutselt selge. Kui keegi räägib astmelisest tulumaksust, räägib ta tegelikult enamike inimeste jaoks maksutõusust. Mina ei poolda maksutõuse.

Kui korraks veel nende reitingute juurde tagasi tulla, siis Kantar Emori uuringuekspert Aivar Voog hindas, et EKRE ei ole suvel aktiivne olnud ja seetõttu oletegi toetust kaotanud. Ka eelmisel suvel ei olnud te aktiivsed ja siis kaotasite toetust Isamaale, nüüd läks toetus osaliselt uuele erakonnale.

Võib nõus olla, aga see ei ole olnud juhuslik. Tegelikult Eestis poliitikat ikkagi tehakse siis, kui riigikogu koos käib. Suvel on muidugi uudistesse lihtsam saada, suvel on hapukurgihooaeg ja meediaväljaanded on uudisenäljas. Aga tegelikult see ei oma erilist tähtsust, mida suvel uudistes kirjutatakse või mis toimub. See kõik on selline pinnavirvendus.

Tähtis on, kui hakkab poliithooaeg uuesti pihta. See on sarnane spordivõistlustele, et vormis tuleb olla siis, kui on võistlused. Kui on hooaja väline aeg, siis võid ju ka kõrgele hüpata, aga ma küsiks, et mida Isamaa siis teeb või tegi? Või mis ta sai selle peaaegu 30 protsendisest toetusest, vahetult pärast riigikogu valimisi ja aasta enne kohalikke valimisi? Patta seda panna ei anna ju.

Võib-olla see meelitas mingeid inimesi endale liikmeks tulema, ja kahtlemata kõikidel erakondadel on alati huvi uusi tegijaid juurde saada, aga sellel on alati ka teine pool, et need inimesed, kes tulevad kõrge protsendiga partei juurde, tavaliselt tahavad kohe midagi ise saada. See, kas siis nendele inimestele on võimalik kõiki neid soove rahuldada, kui protsent näiteks enam ei peaks nii hea olema, seda hinda hakatakse maksma hiljem mingisuguste sisepingetega ja rahulolematusega erakonna sees.

Mis on siis EKRE konkreetne plaan algaval riigikogu istungjärgul, kui poliitelu jälle elavamalt käima läheb? Kukkumine 10 protsendi peale on ju teie jaoks päris ränk, parematel aegadel oli see tugevalt üle 20 protsendi, kuni 25 protsenti.

Ma ei hakka siin pikalt selgitama, miks ma ei võta tõsiselt kõiki küsitlusi, mis tulevad. Meil on kolm erinevat küsitlust eelmisel nädalal. Sellel nädalal tuli ka Norstati küsitlus, mis näitas meile 16 protsenti. Aga küsitlused on erinevad ja Emori küsitluses on väga suur loks sees, kõikidel erakondadel on väga suur kõikumine seal selle kuu lõikes sees. Eks siis vaatame. Mind alati huvitab trend
rohkem kui hetkepilt. Ma ei lase kindlasti ennast kunagi kõigutada ühest numbrist.

Sügishooajaks on meil plaan olemas küll. Ma seda plaani muidugi ei hakka detailides jagama. Pärast kongressi, mis toimus juuni keskel, on meil toimunud mitu erinevat töökoosolekut, kus me oleme tegelikult markeerinud ära, mis meil töösuunad on, mida me teha tahame, kuidas me teha tahame. Ja eks me selle paneme septembris tööle.

Küsin ka endise EKRE liikme Jaak Madisoni kohta, kes neljapäeval teatas Keskerakonnaga liitumisest. Mis te sellest arvate?

Ma üldiselt ei armasta poliitikas igasuguseid vabandamisi. See on niisugune vasakradikaalide taktika tekitada tühja koha pealt skandaal, et sundida siis oma poliitilisi, ideoloogilisi vastaseid taganema oma seisukohtadest ja ennast alandama. Aga antud juhul, Madisoni puhul, ma küll tunnen, et ma pean meie valijate ees vabandama.

Mulle oli ju teada see, et Jaak Madison on põhimõttelage poliitiline aferist ammu juba. Ja meil oli ka korra erakonnas väiksemas ringis, kui tahate ütelda, siis tagatoas, arutelu novembris, et kas me üldse paneme Madisoni kandideerima eurovalimistele, aga jõudsime järeldusele, et seda me ei seleta oma erakonna sees, ega ka oma valijale ära. Inimene on tegelikult seal ju väga nähtav olnud ja väga aktiivset tööd teinud. Et mis siis see argument on peale selle, et me ise teame, et ta on aferist.

Ja selle asemel otsustasime nimekirja järjekorra tegemisel püüda seda, et seekord läheks EKRE-st europarlamenti keegi teine. Ei õnnestunud. See plaan ei toiminud nii nagu me tahtsime, erinevatel põhjustel. Üks põhjus oli kahtlemata selles, et erakonna sees oli juba sel ajal ka väga selge sisetüli olemas ja erinevad leerid töötasid erinevate eesmärkide nimel erakonna sees.

Tagantjärgi hinnates oleks pidanud teda, kas nimekirja üldse mitte panema ja siis ausalt oma valijatele ära seletama, miks või oleks pidanud valimiskampaania ajal seda ütlema inimestele. Sest neid inimesi, kes praegu on pettunud ja vihased ja küsivad, et miks te siis ennem seda ei rääkinud, mis seis on, neid on palju. Aga alati on kalkulatsioon ka see, et enne valimisi oma erinevaid probleeme ja sisetülisid avalikkuse ette ei viida, vähemalt minu minu põhimõtete järgi mitte. See oli see põhjus, miks ma ei öelnud meie valijatele, et ärge toetage Jaak Madisoni, ta tõmbab teile mütsi silmadele.

Kui ma nüüd laiemast plaanist räägin, siis ma lugesin ka Janek Mäggi artiklit eile, kus ta ütles, et Jaagust saab tulevikus Keskerakonna peaministrikandidaat. See on teoreetiliselt ju täiesti võimalik kauba osa. Kui me mõtleme selle peale, et Kõlvart (Keskerakonna esimees Mihhail Kõlvart - toim.) väga ei taha. Ja Kõlvart võib-olla ei läheks ka läbi erinevatel põhjustel. Aga kui Keskerakond tahab uuesti ikkagi nii-öelda esiliigas mängida, siis neil peaministrikandidaat peab olema. Mis see muu siis on, mis sunnib Jaak Madisoni koos Jana Toomiga Euroopas ühist asja ajama?

Aga kui ma panen kõrvuti tema erinevad seisukohavõtud päev enne seda, kui ta astus meie erakonnast välja, siis ta ütles, et EKRE on maailma parim erakond, kust tema kuhugi ei lähe. Järgmine päev see lause ei maksnud enam midagi. Siis mõni päev enne seda, kui ta Keskerakonnaga liitus, rääkis ta, kuidas kõige parem erakond maailmas on ERK, aga tema praegu ei saa sinna liituda, sest tema tahab teha tööd europarlamendis. Siis astus ta Keskerakonda, olles eelnevalt korralikult nahutanud neid erinevate asjade eest. Nüüd on ta juba jõudnud hakata kaitsma lahti lastud Keskerakonna koolidirektorit selle eest, et see metsavendi bandiitideks nimetas, leides, et vallandamine ei olnud ikkagi õigustatud. Ma küsiks lihtsalt, et missugune sõna tema suust üldse midagi maksab.

Karmid sõnad. Tundub, et teil oli, mida südamelt ära rääkida.

Mis ma ikka enam. On nagu on.

Mihhail Kõlvartiga antud pressikonverentsil rääkis Jaak Madison ka Keskerakonnale uue konservatiivsema suuna andmisest. Sooviga asetada ennast rohkem paremkonservatiivsele teljele.

Keskerakonna valija, kes on ju valdavalt ikkagi venekeelne valija, on loomulikult konservatiivne. Selles ei ole midagi ebaloomulikku. Ebaloomulik oli see Keskerakond, kes võttis venelaste hääli ja siis Tanel Kiik ja Jüri Ratas ajasid lillat liberaalset euroasja, roheasja. See oli ebaloomulik, see ei olnudki jätkusuutlik. See, et Keskerakonna poliitiline suund või juhtkonna platvorm nihkub lähemale oma valija tegelikule väärtusmaailmale, on pigem loogiline, pigem hea. See konsolideerib nende valijat.

Aga meie vaatest on siin üks suur probleem ja see probleem on muidugi ka Jaak Madisoni probleem. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on rahvuslik konservatiivne erakond, eks ole. Me oleme Eesti rahvuslased, ma olen seda rääkinud nendele vene valijatele, kellega ma olen tänaval vestelnud ka, et meie oleme rahvuslased ja nii on. Ja Keskerakonna valijate hulgas või ka nende vene valijate hulgas, kes toetavad EKRE-t on kindlasti venelasi, kes on Eesti patrioodid. Kui sa oled venelane, siis sa ei saa olla Eesti rahvuslane, aga sa saad olla Eesti patrioot. Ja nendel ei ole probleemi meie toetamisega.

Aga Keskerakonna konservatiivsete vene valijate hulgas on kahtlemata ka väga palju selliseid valijaid, kes ei ole mitte Eesti patrioodid, vaid on näiteks Vene patrioodid. Või ei tunnegi mingi patriotismiga mingit suurt sidet. Nendel on Eesti rahvuslikku poliitikut või parteid toetada väga keeruline.

Kas see, et Eestisse on nüüd tekkinud nii palju konservatiivse suunitlusega erakondi on EKRE jaoks kuidagi probleemne või valmistab muret? See killustatus on päris suur juba: Isamaa, end värskelt konservatiivsena defineerinud Keskerakond, ERK ja siis EKRE.

Seda saab vaadata, kas klaas on pooltäis või klaas on pooltühi. Ühest küljest ma muidugi jätkuvalt ütlen, et ma pean neid ersatskonservatiivideks, nad ei ole päris konservatiivid. Nad teevad konservatiivseid häälitsusi ja konservatiivseid liigutusi, sest Eestis on väga suur hulk konservatiivseid valijaid. Ja seda juttu me oleme ju Eestis pikalt kuulnud, et kuidas lahendada probleemi, et EKRE on nendele valijatele nii-öelda ainus poliitiline väljund. Noh, eks seda probleemi siis nüüd lahendatakse.

Aga teisest küljest, kui vaadata asjale positiivse nurga alt, siis esiteks, konkurents paneb pingutama, paneb kõiki pingutama. Ükski nendest erakondadest ei saa sellisel juhul võtta nii-öelda konservatiivset või rahvuslikku häält, Keskerakonna puhul teeme siin erandi, iseenesestmõistetavana, vaid selle hääle nimel tuleb pingutada. Potentsiaalselt tähendab see seda, et kui siiamaani on Eestis peaaegu 30 aastat olnud võim reeglina liberaalne, siis kui nendel erakondadel kõigil õnnestub ennast üles töötada ja tugevaks teha, siis me võime näha nihet järgnevatel aastatel või lausa aastakümnetel, et Eestis hakkab domineerima konservatiivne blokk, oleneb, kuidas need kaardid välja mängitakse.

Aga EKRE-le on ju see ikkagi pigem halb olukord, need erakonnad ju killustavad seda toetust teile. Seda 25-protsendilist toetust te tegelikult ei pruugigi enam mitte kunagi tagasi saada.

Poliitika on nii dünaamiline. Selles mõttes vaadata mingit ühte suvekuist protsenti ja selle põhjal langeda ahastusse, et enam kunagi ei saa seda või teist... Ma tuletaks meelde, et Isamaa oli poolteist aastat enne riigikogu valimisi alla künnise, aastaid oli seal kusagil seitsme protsendi peal. Ja nüüd on varsti juba aasta otsa olnud kõige populaarsem partei Eestis, kogu aeg seal üle 25 protsendi. Poliitika on dünaamiline. See sõltub mitte ainult nendest erakondadest, kes endale ise toetust otsivad ja taotlevad rahvalt, see sõltub ka välistest teguritest, muuhulgas nendest välistest teguritest, mis on väljaspool Eestit.

Kristen Michali uut valitsust olete te nimetanud Kaja Kallase jätkuvalitsuseks. Kas see on päriselt ka nii või näete te ka mingeid erinevusi?

See on seesama jutt, mis ma stiilist ennem rääkisin, et ärge pöörake tähelepanu stiilile, loeb sisu. Ja sisu Michali valitsusel on hullem kui Kaja Kallase omal. Kui praegu Eesti inimesed oigavad, et elu on raskeks läinud, siis see raskus, see halb elu, mis meil praegu on, on Kaja Kallase eelmise kahe valitsuse otsuste tagajärjed. Kaja Kallase maksutõusude tagajärjed, Kaja Kallase rohepoliitika tagajärjed.

Need otsused, mis nüüd on tehtud, sel suvel Michali valitsuse tulekuga - automaksu kehtestamine, uued maksutõusud, käibemaks, tulumaks, aktsiisid - need otsused hakkavad inimeste elu mõjutama alles võib-olla aasta pärast. Michali valitsuse otsuste tagajärjel läheb elu ju veel halvemaks. Aga sellel on väike ajaline viide. Praegune halb seis Eesti majanduses on alles Kaja Kallase tagajärg. Michali halbade otsuste tagajärg alles tuleb.

Teine asi. Eesti kõige suurem probleem on demograafiline probleem, massiimmigratsioon. Eesti on viimase paari aasta jooksul üle ujutatud immigrantidega idast. Eesti on meie silme all muutunud venekeelseks. Ja samal ajal on meie enda iive rekordmadal, me oleme rahvusena vähemusse jäämise ja väljasuremise kursil. Sellest isegi sellest isegi ei räägita.

Ja kolmas asi on ikkagi see, mille pärast me tegime Vladimir Svetile umbusalduse. Kogu selle Kremli jutupunktide vestjate ja putinismi esindajate maa alt ja maa pealt otsimise käigus, millega Reformierakond on siin tegelenud viimastel aastatel, võtsid nad endale valitsusse tööle Kremli jutupunktide vestja ja putinisti.

See valetamine, mis Kaja Kallase valitsust iseloomustas, iseloomustab ka uut valitsust. Nii et loomulikult on see jätkuvalitsus.