Ukraina sõdurid viivad meid oma positsioonidele Toretski all soomusmasinaga. Päris linna aga ei saa isegi sellise transpordivahendiga siseneda, sest taevas on vaenlase droonidest lausa must.

"Need lendavad kogu aeg. "Mavicud", "Zalad", "Lancetid", FPV-droonid. Neid on palju," lausus Ukraina sõjaväelane "Liftimees".

Vaenlasel on ülekaal mitte ainult droonides.

"Neil on palju elavjõudu, samuti laskemoona.  Nad võivad meid oma mürskudega terve päev katta. Me ei saa terve päev nii intensiivselt tulistada. Et laskemoona  kokku hoida, püüame neid võimalikult täpselt tabada," ütles "Halõtš".

Suhtlus 100. brigaadi suurtükiväelastega tuleb aga järsult katkestada – mehed said uue sihtmärgi.

"Halõtš" sai kaks päeva tagasi alles 23-aastaseks, aga ta on juba relvaülem.

"Võib öelda, et ma tõstan oma meeskonna moraali. Mehed, jooksuga tööle! Mehed saavad kohe aru, juba laevad, sihivad.  Mürsk on juba rauas, jääb üle ainult öelda "Lask!" Väga lahe!" rääkis Halõtš".

"Halõtš" teeb oma tööd hästi ja talle see meeldib. Ta kaitseb oma kodumaad, aga soovitab nii meil kui ka kohalikel elanikel siit jalga lasta.

"Agressoril on oma eesmärk ja ta edeneb. Okupandid tahavad terve Donetski oblasti ära võtta ja plaanivad sama teha Luhanski oblastiga. Nad ründavad kogu aeg. Liiguvad edasi küll aeglaselt, aga sihikindlalt. Tasapisi saavutavad oma eesmärke. Me aga püüame neid takistada," lausus "Halõtš".

Kuidas suhtuvad oma kaitsjatesse siinsed kohalikud?

"Vahepeal tuleb nendega suhelda, aga me püüame kontakte nendega vältida. Need, kes on Ukraina poolt ja kellele on oma elu kallis, on juba siit lahkunud," ütles "Juuni".

Aga need, kes siia on jäänud?

"Nad mõtlevad nii, et las tuleb mis tuleb;" nentis "Juuni".

Enamik inimesi, kes on rindeäärsesse Kostjantinivka linna jäänud, ei soovi sealt lahkuda vaatamata sellele, et sinna kukkuvad pidevalt Vene raketid ja lennukipommid. Samamoodi ei soovi nad ajakirjanikega suhelda. Julia oli erand.

"Meie linnas arvavad inimesed nii, et seda linnaosa, kuhu tulevad ajakirjanikud, pommitatakse kõige rohkem," vastas ta küsimusele, miks kohalikud ajakirjanikega ei soovi suhelda.

Linnast ei lahkuta aga seetõttu, et pole kuhugi minna, ütles Julia.

"Enamikul ei ole lihtsalt raha, et jätta kõik siin maha, minna kuhugi ja alustada seal elu nullist peale," lausus ta.