Viimastel aastatel on Eesti elanikud järjest enam harjunud kuulma uudiseid riigieelarve puudujäägist ja uutest maksudest. Ehkki see tekitab pahameelt ja soodustab majanduse jahtumist, on sellel protsessil oma sisemine loogika mis aitab mõtestada majandustegevuse kolme põhisammast: rahaloomet, inflatsiooni ja makse.

Mis on rahaloome ja kuidas see seostub riigieelarvega?

Kui enamik meist mõtleb rahaloomele, seostub see esmalt riigieelarve ja maksutuludega. Meile tundub, et riigi finantsvõimekus sõltub peamiselt sellest, kui palju makse kogutakse ja kuidas need vahendid eelarves jaotatakse.

Tegelikult on rahaloome palju laiem mõiste, mis hõlmab riigi kogukapitali ja selle mõju majanduse toimimisele.

Mis on riigi kogukapital ja miks see on oluline?

Riigi kogukapital on laiahaardeline mõiste, mis hõlmab kõiki majanduses olevaid varasid ja ressursse. See sisaldab rahaloomeasutuste bilansse, kinnisvara, tootmisliine, intellektuaalset omandit ning muud materiaalset ja mittemateriaalset vara, mida kasutatakse SKP loomiseks.

Kui näiteks Eesti SKP on ligikaudu 40 miljardit eurot aastas ja kapitaliturgude tootlus on umbes viis protsenti, võiks kogu majanduse hinnanguline väärtus olla ligikaudu 800 miljardit eurot.

Riigi kogukapital peegeldab riigi majanduslikku jõudu ja potentsiaali, mõjutades seda, kuidas ja kui palju saab riik investeerida infrastruktuuri, haridusse, teadusse ja innovatsiooni.

Kapitali erinevad tõlgendused

Majandusteaduses on kapitali tõlgendamine olnud pikka aega vaidluste ja erinevate lähenemiste allikaks. Üks tuntumaid arutelusid on seotud "Cambridge Capital Controversy" dilemmaga, kus kahe Cambridge ülikooli majandusteadlased erinevatel kontinentidel pakkusid välja lahknevaid tõlgendusi kapitali olemuse ja mõju kohta majandusele. USA teadlased tuginesid nö neoklassikalisele koolkonnale ja britid post-Keynesianlikule lähenemisele.

Eestis on ajalooliselt majanduspoliitika põhinenud neoklassikalisele Milton Friedmani koolkonna ideedel, mis keskenduvad kapitalile kui töö tulemusena tekkivale lisandväärtusele. Friedmani lähenemine on konservatiivne ja keskendub pigem kapitali maksustamisele, ümberjaotamisele ja investeerimisele.

Kapitali võib käsitleda ka laiemalt. Näiteks John Maynard Keynes'i tõlgenduses hõlmab kapital palju enamat kui ainult füüsiline vara või töö tulemusena tekkiv lisandväärtus. Keynesi käsitlus rõhutab, et riigi kogukapital hõlmab ka infrastruktuuri, intellektuaalset kapitali ja muid ressursse, mis aitavad SKP-d toota. See tähendab, et majanduse arengut ja kasvu saab toetada mitte ainult tööjõu ja tootmisvahendite kaudu, vaid ka investeerides teadusesse, tehnoloogiasse ja haridusse, mis kõik loovad pikaajalist lisandväärtust.

Eesti majanduspoliitika, mis on ajalooliselt suuresti Friedmani koolkonna tõlgenduse mõju all, on keskendunud peamiselt töö tulemusena tekkiva lisandväärtuse maksustamisele ja selle ümberjaotamisele. Ehk riigil on raha nii palju, kui see suudab maksudena kokku koguda. See on kindlasti riigi rahanduse baastõde, kuid samal ajal arengut üsna piirav, kuna ignoreeritakse laiemat kapitali tõlgendust mis soodustaks majanduse mitmekülgsemat ja pikaajalisemat arendust.

Rahaloome ja kapitaliturgude võimalused

Riigi kogukapital on oluline eelkõige rahaloome kontekstis, sest see määrab suuresti ära, kui palju likviidset vara saab vajadusel majandusse suunata võttes arvesse laiemaid tagatisi kui vaid maksutulu. Suured infrastruktuuriprojektid nõuavad märkimisväärseid investeeringuid. Need projektid ei ole ainult ehitusprojektid, vaid ka olulised strateegilised ettevõtmised, mis võivad oluliselt mõjutada Eesti majanduse tulevikku.

Rääkides aga suurtest projektidest, siis meil ei ole peale aktsiaseltsi Eesti Vabariik just väga palju ettevõtteid, kes suudaks majandusse suunata piisavas koguses likviidset vara nii, et see mõjutaks SKP kasvu piisavalt kiiresti, tõstes samas kodanike elatustaset. Kui konservatiivne või uuenduslik aga riik selle likviidsuse tekitamisel on, ripub palju ära rahaloome alustes: limiteeritud maksud vis-à-vis paindliku tagatiskapitali tõlgendus.

Seega ei saa me kuidagi mööda riigi võimekusest ja tahtmisest raha kapitaliturgudelt peale tõmmata ja selle suunamisest majandusse läbi erinevate infrastruktuuri projektide ja riigihangete. Selle juurde käib ka teaduse rahastamine ja EISA ning muude sihtasutuste hallatavate programmide võimendamine.

Me kuuleme enamasti, et "raha ei ole ja raha ei tule" ning valitsussektori puudujääk on tervelt 700 miljonit eurot. Pangem see arv korraks riigi kogukapitali, 800 miljardi euro, konteksti ja mõtelgem, ega me juhtumisi tekita kunstlikku paanikat olukorras, kus selleks tegelikult vajadus puudub. Negatiivne sentiment pidurdab investeeringuid ja tööhõivet, see omakorda maksutulu.

Küsimus on, kuidas riik saab kapitaliturgudelt vajalikku rahastust kaasata, suunates seda strateegilistesse investeeringutesse (nt välisinvestori programmi kiireks käivitamiseks), mis loovad pikaajalist lisandväärtust ja aitavad kaasa SKP kasvule. Oluline on mõista, et rahaloome hõlmab ka riigi aktiivset rolli majanduse kujundamisel ja suunamisel. Kindlasti ei saa rahaloome instrumenti kuritarvitada riigiaparaadi käigushoidmiseks.

Inflatsioon ja rahapoliitika

Rahaloome üks suuremaid riske on inflatsioon. See on lihtne nõudluse ja pakkumise seaduspärasus: kui liiga palju raha ajab taga liiga vähe kaupu ja teenuseid, siis hinnad tõusevad. Samal ajal võib see olla ka majanduskasvu stimulaatoriks, suurendades tarbijate ja ettevõtete kulutusi, mida saab maksustada. Me elame tegelikult ju nii ehk nii pidevas mõõdukas inflatsioonilises keskkonnas ja eurotsooni riigid on õppinud sellega toime tulema.

Seega on keskpanga esmane ülesanne tegeleda rahaloome kõrval inflatsiooniga ja riigil on piisavalt fiskaalpoliitilisi meetmeid selleks, et korjata liigne raha majandusest ära. Nendeks on maksu- ja aktsiisitõusud, litsentsitasud ning erikasutuslubadega korjatavad tasud. Ja sellega meie valitsus hetkel ju tegelebki, justkui valmistades ette uut rahaloomet, tegeledes samal ajal preventiivselt inflatsiooni ohjamisega. Kusjuures ka äsja lõppenud riiklikku võlakirjade emissiooni võib vaadelda samas kontekstis.

Heas majanduslikus olukorras on meil näitlikult taskus kolm münti, millest üks läheb elamispinna, teine toidu ja kolmas lõbustuste peale. Riik hoolitseb nüüd selle eest, et see kolmas münt, mis tekitab tegelikkuses kiirenevat inflatsiooni, maksudeks ära korjata, tasakaalustades nii rahaloome, (loe: majandusse surutava lisakapitali tõttu tekkivat inflatsiooni) negatiivset mõju.

Kahjuks peame klassikalise raha odavnemise inflatsiooni kõrval vaatama ka n-ö toimetuleku inflatsiooni, mille puhul hinnad tõusevad, sest tootjad ei saa turu ostujõu vähenemise kontekstis enam hakkama.

Kas meil on majanduskriis?

Eesti valitsuse "halva majandusliku olukorra" retoorika aluseks on lihtsustatud võlakattekordaja lõks (Debt-to-GDP ratio), mis on tavaline näitaja, mida kasutatakse riigi võlakoormuse hindamiseks. Eesti valitsussektori võlakoormus oli 2023. aastal umbes 20-25 protsenti SKP-st, mis tähendab, et tegelikult suhteliselt madal. Probleemi tuum on aga hoopis selles, et majandus ei tooda piisavalt maksutulu riigiaparaadi toimimise ja riigikaitse kulude katmiseks.

Eesti võlakattekordaja on 0,2-0,25, mis on rahvusvahelises võrdluses väga hea näitaja. Paljudes Euroopa riikides on see näitaja tunduvalt kõrgem. Kui räägitakse, et Eesti majandusel läheb halvasti või et eelarvepuudujääk on suur (näiteks 700 miljonit eurot), on oluline mõista konteksti.

Maksukogumine on Eestis aga üles ehitatud konservatiivsel põhimõttel võtmata arvesse proportsionaalset tulude kasvu majandusse suunatava kapitali maksustamisest.

Kui mul on kümme töötajat ja käive üks miljon eurot, siis riik arvestab sellelt esmalt tehingute käibemaksu, siis tööjõumakse ja siis võib-olla, kui ettevõte on edukas, tulumaksu. Sealt ka konservatiivne lähenemine riigituludele, mis ei arvesta aga seda, et kui mul on võimalik näiteks EISA kaudu tõmmata peale veel miljon eurot maksustatavat kapitali tootearenduseks, tagab see viie aasta perspektiivis mitmekordset maksustatavat ekspordi- ja käibetulu.

Miks on see kõik oluline?

Riiklik rahaloome on võtmetähtsusega, et tagada Eesti majanduse jätkusuutlikkus ja konkurentsivõime. Oluline on mõista, et see ei tähenda vaid eelarvepuudujäägi katmist või maksutulude suurendamist. See hõlmab riigi kogukapitali ümbermõtestamist nii, et see toetaks majanduse arengut ja elatustaseme tõusu.

Riik peab olema suuteline tõmbama kapitaliturgudelt vajalikke vahendeid ja suunama neid strateegilistesse projektidesse, loomaks pikaajalist lisandväärtust ja aitamaks kaasa majanduse kasvule.

Kogu selle teoreetilise arutelu kõrval tuleb viidata nähtusele MMT ehk Modern Monetary Theory (modernne rahandusteooria). See on lähenemine rahaloome kontseptsioonile nurga alt, et riik on kapitali (loe: raha) omanik ja selle kogus majanduses peab olema korrelatsioonis tööpuudusega. Viimase suurenemisel peab majandusse raha juurde suruma ja tagama piisavalt maksutulu kohustuste katmiseks ning see asetab riikliku rahaloome hoopis uude valgusesse.

Reaalsuses pole ühelgi liikmesriigil tegelikult rahapuudust, on vaid poliitilise tahte puudus ja vastuolud võlakattekordaja arvutamise alustes ning tööjõu kättesaadavuses.

Kokkuvõte

Eesti majanduspoliitikas on vaja laiemat lähenemist rahaloomele ja kapitali tõlgendusele. Riiklik kogukapital ja selle kasutamine on olulised tööriistad, mida saab kasutada majanduse arendamiseks ja kasvuks vajaliku rahastamise tagamiseks. See ei tähenda ainult eelarve tasakaalustamist, vaid ka pikaajalise majandusarengu ja elatustaseme tõusu toetamist mille üheks mootoriks on ka kaalutud ja liberaalne võõrtööjõu poliitika.

Seega, kuigi praegune retoorika majanduse raskustest ja eelarve puudujäägist võib tekitada muret, on oluline näha suuremat pilti. Eesti majandusel on tugev alus ja kui me suudame seda mõista ja kasutada, saame tagada majanduse jätkusuutliku arengu ja kasvu.

Rahaloome, kapitaliturgude ja tööjõu võimaluste oskuslik kasutamine on võtmetähtsusega, et saavutada pikaajaline majanduslik edu ja tagada parem tulevik kõigile Eesti elanikele. Seega rohkem likviidsust majandusse!