Kuigi mõned poliitikud on kõnelnud "jõhkratest kärbetest" ning riigisektor peabki oma kulutusi nelja aasta jooksul miljardi euro võrra koomale tõmbama, siis pole saladus, et kokkuhoiukohtade leidmine tuleb sel korral iseäranis raskelt ning vaevaliselt. Ometi on Eesti avalikku sektorit varemgi sunnitud säästurežiimile ja riigipoolseid kulutusi vajadusel kasvõi kirvemeetodil vähendatud.

Mis on siis nüüd teisiti? Miks me sel korral nii hästi hakkama ei saa kui karmidel 1990. ja 2000. aastate suure finantskriisi päevil?

Kui kõik tehnilisem ning sektorite spetsiifikat puudutav pool välja jätta, siis on kolm sügavamat põhjust: esiteks välise stiimuli ja surve puudumine; teiseks lääne heaoluühiskondade mugavussündroomiga harjumine ja lõpetuseks rajasõltuvuse peaaegu murdumatu taak erakondade endi jaoks. Kõigest nüüd järgepidi.

Kärpeentusiastid võivad nostalgiliselt ohata ja viidata sellele, kuidas 1990. aastatel Mart Laari valitsus sotsiaaltoetused ja muud riigipoolsed kulutused üsna kiiresti miinimumini viis, või kuidas finantskriisi ja Andrus Ansipi peaministriks oleku ajal tegutses meil sama karmi joonega "krokodillide komisjon". Kuid ei tasu unustada, et aeg ning kontekst oli siis sootuks teine.

Toona ei jätnud rahvusvaheline surve meile palju valikuid. Kui Laar poleks drastilist kokkuhoiupoliitikat rakendanud, siis poleks Eesti 1990. aastatel ka majandusreformideks ja majanduse elavdamiseks rahvusvahelist laenu saanud. Ansipi valitsus oleks aga 2000. aastate lõpus pidanud eurole ülemineku plaanist suu puhtaks pühkima.

Laiemale valijaskonnale müüdigi neid valusaid kärpeid toona jutuga, et "praegu pingutame kõik püksirihma, kuid varsti hakkab tunneli lõpus paistma valgus". Stiimul saada stabiilse majandusega läände kuuluvaks riigiks oli mõlemal juhul nõnda suur, et ühiskond oli valmis need ajutised raskused alla neelama.

Praegu aga puudub meil väline surve. Võimalus, et Eestisse saabuvad EL-i ja rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide volinikud, kes hakkavad meie liigsele laenamisele ja nn kreekastumisele pidurit tõmbama, on Euroopa niigi ühe väikseima riigivõlaga riigi jaoks üsna kauge tulevikuperspektiiv.

Lisaks sellele, nii arusaamatu, kui see ka ei tundu, pole poliitikud siiani ühiskonna jaoks suutnud pakkuda positiivset tulevikunarratiivi, et mille nimel me seda kõike teeme. Jah, toome oma heaolu ohvriks sellele, et Vene tankid ei hakkaks vurama meie teedel ja siin korraldama uusi Butšasid. Psühholoogid teavad suurepäraselt, et ainult kõige negatiivsemate stsenaariumitega ähvardamine pole kellegi jaoks just parim motivaator, kui pole lisatud ühtegi helgemat nooti, ehk visiooni paremast ja õitsvamast tuleviku Eestist. Selle visiooni ettemanamisega pole poliitikud seni just eriti vaeva näinud.

2000. aastate suure finantskriisi ajal ei suutnud paljud eestlased ära imestada, kuidas Lääne-Euroopas ja eriti Lõuna-Euroopas on inimesed kohe tänavatel, kui valitsus otsustas veidigi kärpida pensioneid, sotsiaaltoetusi, võtta ära seniseid garantiisid avaliku sektori töötajatelt jne.

Aeg on edasi läinud ning Eesti on vahepeal kõvasti jõukamaks saanud. Nüüd põeme me täpselt samasugust lääne heaoluühiskondade mugavussündroomi, kus igasugune senistest hüvedest ja riiklikest teenustest loobumine saab tulla vaid suure valu ja protestidega. Ei tasu unustada, et kärpejulgusteta poliitikud täidavad ju ühiskonna tellimust, mis pole tegelikult kaugeltki "jõhkrateks kärbeteks" valmis.

Eksperdid on juba ammu viidanud, et sadade ametnike koondamine ei annaks soovitud efekti, mistõttu peaks minema pensionite, hariduse ja tervishoiu kallale. Kärpeid nõudvad lugejad võiks endalt siinkohal nüüd küsida, kas nad on ikka valmis olulise pensionite vähendamisega, omaosaluse hüppelise kasvatamisega tervishoiusüsteemis ja tasulise kõrgharidusega? Kui jah, siis võiksid nad poliitikutelegi sellest julgemalt märku anda. Kui ei, siis võiks kärpejuttudes ehk tasasemat tooni hoida.

Lõpuks mängib kõige juures rolli ka nn rajasõltuvuse efekt. Kui erakonnad ja poliitikud on aastakümneid teatud liiki sõnumeid andnud, valijatelt häälte näol neile positiivset tagasisidet saanud, siis on järske kannapöördeid teha peaaegu võimatu.

Reformierakond ei suuda loobuda juba Ansipi ajal omaksvõetud põhimõttest, et turuliberalismi kõrval pakub riik teatud ühiskonnagruppidele, ennekõike siis pensionäridele ja lastega peredele, väärikat heaolu. Isamaa on end kinni lubanud maamaksu, varamaksude ja tasuta kõrghariduse teemades. Sotsid lihtsalt ei saa loobuda oma vasakidentiteedi aluseks olevast arusaamast, et kärped ei tohi lüüa kõige nõrgemaid.

Kuna väline surve ja stiimulid puuduvad, poliitikud ei julge sisse võtta poliitilisi kahjusid, mis "jõhkrate kärbetega" tegelikult kaasneksid, ning pelgavad ka järske kannapöördeid oma ideoloogilistes programmides, siis ilmselt jääbki kasinuspoliitika meil veel mitmeteks aastateks pigem "kümme miljonit siit ja kümme miljonit sealt" tasemele, ei midagi suurt ja julget. Olukorda saab muuta vaid süsteemne šokk või kriis. Mis see küll olla võiks, ei tahaks praegu veel mõelda.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.