Alkoturismi ajad on suuresti möödas ja isegi hinnatundlik soomlane käib Tallinnas tänapäeval pigem kultuuri ja meelelahutust otsimas. Teiste kõrval reisib siia järjest enam ka noori soomlasi, kes koolivaheajal Eestisse aega veetma tulevad. Samuti on palju Aasiast Soome saabunud turiste, kes Tallinnas ühepäevareisidel käivad.

Aga mis mulje Tallinnast neile jääb, kui ees ootavad teetööd ja kruusakünkad, kehv jalakäijaliiklus ja vedelevad tõuksihunnikud? See on reaalsus, millega sadamasse saabunud inimesed rinda peavad pistma, eriti kaks viimast suve.

Koht, kus kujuneb Tallinna nägu

Miks ometi sundis Tallinn turisti sadamas teetööde ajal kohvriga üle kruusa ukerdama? Tondil on raudeeülesõidu ehitustööde ajal kummimatid ilusti maha pandud ja probleemi pole. Jääb üle vaid käsi laiutada ja küsida, miks ei tehtud seda kohas, kus algab Tallinna nägu ja mille põhjal kujuneb paljude reisijate jaoks linna esmamulje.

Kaks aastat teetöid on sadamaäärsetele äridele jätnud oma jälje. Kui turistil pole valikut ja tema peab kohver käes olenemata ehitustöödest edasi liikuma, siis kohalik elanik käib sel ajal piirkonnast lihtsalt kaarega mööda. See tähendab äridele ka olulist käibelangust, meie parkla oli suvel praktiliselt tühi.

Siit kooruvad õppetunnid järgmisteks kordadeks. Parem kommunikatsioon on hädavajalik. Kui algavad teetööd, tuleks linnal esitada täpne ja arusaadav ajakava, millal ja kus midagi toimub. Ei piisa vaid viitest Tallinna linna veebilehele, kust peab päevast-päeva infot otsima. Saan aru, et teetööde puhul on määramatusi palju ja lubadusi on keeruline anda, aga parem midagi kui mitte midagi.

Samuti peaks linn määrama teetööde puhul projektijuhi, kes vastutab selle eest, et turisti läbitav teekond oleks võimalikult mugav. Vastutav ametnik peaks ise läbi käima peamised marsruudid, et ebamugavusi paremini mõista ja läbi selle tegema otsuseid, mis seda teekonda sujuvamaks muudaks. Kaks viimast suve ei olnud see ülesanne justkui kellegi käes.

Võidab nii kohalik kui ka turist

Turist pole vajalik ainult Nauticale ja Tallinna Sadamale, turist käib Rotermannis, Viru Keskuses, vanalinnas ja kaugemalgi. Jalakäijasõbralik linnaplaneerimine on seega hädavajalik, et need piirkonnad moodustaks nii turisti kui ka kohaliku jaoks ühtse ja loogilise terviku. Hetkel võib veri ninast väljas pingutada, aga Ahtri ristmikust ühe fooritsükliga jalakäija üle ei saa.

Probleeme tekitavad ka elektrilised tõukerattad, mis tänavale tihtilugu lihtsalt vedelema jäetakse. Kui jalakäija ei saa tee peal enam tõukeratastest füüsiliselt mööda, siis on midagi valesti. Kõik see toimub linna maal ja linn peaks selle eest ka vastutama.

Kui suudame pakkuda meeldivat ja hästi planeeritud linnakeskkonda, on turistidel põhjust siia ikka ja jälle naasta. Ja selle juures võidavad ka kohalikud, sest mõnus linnakeskkond on meie kõigi ühine huvi.