Valdaru EL-i rändepoliitika muutusest: see on lühiajaline lahendus
Euroopa Liidu liidrite otsus karmistada rändepoliitikat, mis tähendaks varjupaigaõiguseta migrantide senisest kiiremat tagasisaatmist ning asüüliõiguse otsust ootavate saabujate paigutamist välismaa laagritesse, on lühiajalise mõjuga ega tegele rände sügavamate põhjustega, ütles rändeekspert Kert Valdaru. Pagulasabi esindaja hinnangul tähendavad EL-i äsjased otsused rändereeglistiku õõnestamist.
"Jah, kindlasti me näeme Euroopa Liidu rändega tegelemise vallas muutust. Aga mida me täna näeme, on see, et enam ei keskenduta nii palju pikaajaliste rändevoogusid piiravate lahenduste otsimisele kui seda on varasematel aastatel tehtud, vaid fookus on läinud lühi- ja keskpikkade lahenduste otsimisele, mis tähendab kiiret reageerimist ja operatiivtasandil asjadega tegelemist," rääkis Valdaru reedel ERR-ile. "Rändevoogudega tegelemine operatiivsel tasandil kipub sel kümnendil normaalsuseks kujunema," lisas ta.
Valdaru sõnul on ka see kindlasti vajalik, aga ei tegele rände juurpõhjustega ning ei pruugi seetõttu tuua ka jätkusuutlikku lahendust.
"Tänased teemad - väljasaatmine, poliitikate karmistamine, sama moodi ka enda piiri kaitsmine - ei pruugi eraldiseisvana tegelikult vähendada väga suures mahus rändevoogusid Euroopasse. Kindlasti osasid Aafrika, Lähis-Ida või Aasia inimesi mõjutab teadmine, et kui pole põhjust mulle varjupaika anda, siis mind saadetakse kodumaale tagasi, aga ma arvan, et väga paljudele inimestele see ei ole peamine põhjus, kui nad otsuse teevad, et ma nüüd lähen Euroopasse,
et nad just sellest vaatenurgast jätavad reisimata," kommenteeris ekspert.
"Niikaua kui Aafrikas, Lähis-Idas, Aasias ei ole lahendatud erinevad sõjad, relvakonfliktid, kui on halb sotsiaalmajanduslik olukord, viletsus, kui ei suudeta seal vähendada vaesust, kõrget töötust, tõsta madalat palgataset, kui haridus ja tervishoid pole kättesaadavad, siis inimesed lähevad liikvele. Sama moodi korruptsioon - kui sul on ikkagi riigis halb elada, sest see on nii korrumpeerunud, siis need annavad tõuke inimestele liikuda kohtadesse, kus on olemas töö, kus on parem elukeskkond. Need on peamised asjad, mis panevad inimesed reisima ja kui me nendele enam ei keskendu, vaid keskendume ainult sellistele lühikestele või keskpikkadele probleemide lahendamise meetoditele, siis me jäämegi niimoodi neid probleeme lahendama. Mis ei tähenda seda, et täna ei peaks nende probleemidega tegelema," rääkis Valdaru.
Välispiiri valvamine pole piisav
Rändeekspert tõi esile ka selle, et kui siiani on Euroopa Liit rõhutanud vajadust saada EL-i välispiir kontrolli alla, siis nüüd on mõistetud, et sellest ei piisa, kuna see ei hoia ära sadade tuhandete inimeste sisenemist igal aastal.
"Aastaid on olnud mantra, et kõik algab välispiirist - et kui me saame välispiiri kontrolli alla, siis hakkab ränne vähenema. Aga tänane olukord näitab, et see ei ole päris lõplik tõde. Sest kui inimene saabub välispiirile, tuleb hakata temaga tegelema. Ehk menetleda, kas ta on siis pagulane (st see, kellel on õigus saada rahvusvahelist kaitset – toim.) või mitte. Ja kui ta ei ole pagulane – enamasti need, kes Aafrikast tulevad, ei ole pagulased – neid tuleb hakata välja saatma. Ja niikauaks, kui neid ei suudeta välja saata, paigutatakse nad väljasaatmiskeskusesse. Aga seal ei saa kõiki kogu aeg luku taga hoida, nad saavad riigis ringi liikuda," kirjeldas Valdaru.
"Fookuse seadmine väljasaatmisele ja põgenikelaagritele kolmandas riigis näitab, et rändesurvele vastu seismiseks ei piisa tõhusast välispiiri kaitsest, vaid tuleb suuta ka neid inimesi, kes ei ole pagulased, kodumaale tagasi saata," tõdes ta.
Valdaru tõi välja, et kui 2023. aastal sai lahkumisettekirjutuse 484 000 Euroopasse saabunud inimest, siis lahkus nendest ainult 111 000 inimest ehk 23 protsenti. Valdaru sõnul on Euroopa Liidu piirivalveagentuur Frontex toonud välja, et see trend on aasta-aastalt kasvanud ja isegi kui lahkumisettekirjutuste arv jääb samaks, siis Euroopa Liit suudab aina vähem selliseid inimesi välja saata.
Euroopasse saabujate arv on samal tasemel 2015-2016 aastate kriisiajaga
Valdaru tõi esile, et praegune immigratsioonitase Euroopasse on võrreldav 2015.-2016. aastatega, mida hiljem on kirjeldatud rändekriisina.
Euroopa Liidu Varjupaigaameti (EUAA) andmetel esitati 2024. aasta esimesel poolaastal Euroopa Liidu riikides 513 000 varjupaigataotlust, mis on sarnane eelmiste aastate sama perioodiga, kus aasta lõpuks ulatus taotluste arv ligi miljoni inimeseni. Kuna aasta teisel poolel esitatakse tavaliselt rohkem taotlusi, võib ka 2024. aastal jõuda varjupaigataotluste arv miljonini.
Enim esitasid esimesel poolaastal varjupaigataotlusi süürlased, kokku 71 382, mis moodustas 14 protsenti kõigist taotlustest ja seda oli seitse protsenti rohkem kui 2023. aasta samal perioodil. Neile järgnesid Afganistani (45 266), Venezuela (37 011), Colombia (28 777) ja Türgi (28 049) kodanikud.
ELi riikidest sai kõige rohkem varjupaigataotlusi Saksamaa – 124 000, ehk ligi veerandi kõigist EL-i taotlustest. Samas oli see arv 20 protsenti vähem kui 2023. aastal. Hispaania oli teisel kohal 88 000 taotlusega, säilitades stabiilsuse. Seevastu Itaalias kasvas taotluste arv kolmandiku võrra, ulatudes 85 000-ni.
Esitades varjupaigataotluste arvu suhtena miljoni elaniku kohta, saab parema võrdlustaseme, kui suur on migratsiooni tegelik mõju ja koormus riikide varjupaigasüsteemidele.
EUAA andmetel sai 2024. aasta esimesel poolel saareriik Küpros, mille elanikkond on umbes 921 000, kokku 4905 varjupaigataotlust, mis teeb 5327 taotlust miljoni elaniku kohta – kõige kõrgem näitaja EL-is.
Teisel kohal oli Kreeka, kus esitati 29 785 varjupaigataotlust, mis teeb 2860 taotlust miljoni elaniku kohta. Kolmandal kohal Iirimaa varjupaigataotlusi 10601, miljoni elaniku kohta 2011 taotlust. Aastaid rändesurve alla olev Itaalia jäi neist veidi maha, kuid oli siiski üle EL-i keskmise, saades 85 159 taotlust, mis teeb 1443 taotlust miljoni elaniku kohta.
Euroopa keskmiseks tuleb 1100 taotlust miljoni elaniku kohta. Eesti jääb EL-i keskmisele kaks korda alla – siin esitati 760 varjupaigataotlust, mis teeb 556 taotlust miljoni elaniku kohta.
Eesti politsei- ja piirivalveameti andmetel esitati Eestis teist aastat järjest rekordarv rahvusvahelise kaitse esmataotlusi – kokku 3980, mida mõjutas oluliselt ukrainlaste saabumine. Pagulase staatuse sai 62 inimest ja täiendava kaitse 3856 inimest. Kõige enam on kaitset saanud Ukraina, Süüria, Venemaa ja Afganistani kodanikud.
Eesti Pagulasabi: EL-i samm näitab ränderuumi murenemist
Vabaühenduse Eesti Pagulasabi esindaja ütles oma kommentaaris ERR-ile, et Euroopa Ülemkogu neljapäevane kokkulepe kajastab Euroopa Liidus pikemalt kestnud muutust, millega loobutakse seniste rännet puudutavate reeglite järgimisest.
"Ma ei saa päris öelda, et see on muutuse algus, sest ränderuum on murenenud juba mõnda aega," ütles MTÜ Eesti Pagulasabi Eesti programmide juht Sigrid Solnik reedel ERR-ile. "See tendents on juba pikalt olnud sinna poole, et Euroopa Liit oma rändega seotud alustaladest ja sellest, et me pakume varjupaika, tahab kõrvale astuda," lisas ta.
"Kui me vaatame Euroopa Liidu põhiõiguste hartat ja kogu seadusandlust, siis seal on hästi selgelt öeldud, et kõikidel inimestel on õigus küsida varjupaika. Ehk siis kõikidele inimestele, kes jõuavad Euroopa Liidu piiridele, peaks olema õigus esitada taotlus kaitse saamiseks. Ja see olukord, kus me ütleme, et me osadele inimestele seda võimalust ei anna, sellepärast et need inimesed on piirile organiseeritud vaenuliku režiimi poolt – see ei olnud eile esimene kord seda välja öelda, see on olnud jutuks ka varem. Soome näiteks on ju oma piiri kinni pannud, Poolas aastaid juba tegelikult ei taheta inimestele seda varjupaigavõimalust anda," rääkis Solnik.
"Meie ütleme, et see on hästi murettekitav. Selle asemel, et leida võimalusi, kuidas inimesi piirilt minema saata, tuleks leida võimalusi, kuidas neid taotlusi, mida nad esitavad, efektiivselt menetleda. Kindlasti ei ole kõigil õigus saada varjupaika ja kaitset, aga inimestele tuleb anda võimalus küsida. Ja meil on olemas seadused ja protsessid selleks, et kuidas teha vahet nende vahel, kellel on õigus kaitsele ja nende vahel, kellel ei ole õigust kaitsele," selgitas ta oma vaadet.
Solniku sõnul on EL-i taganemine seniste rännet puudutavate reeglite täitmisest ohtlik, sest kui üks kord on juba punane joon ületatud, siis järgmistel kordadel on seda palju lihtsam ületada. "Kui me ütleme täna, et me taandume sellest seisukohast, et kõigil on õigus esitada taotlus varjupaigale, siis me hakkame kitsendama, kellele me anname ja kellele ei anna, mis on meie jaoks kindlasti murettekitavad kohad," rõhutas ta.
Kommenteerides Ülemkogu järeldustest seisukohta, et Euroopa Komisjon peaks esitama uued seadusandlikud ettepanekud tagasisaatmise kiirendamiseks, märkis Solnik, et Euroopa Liidul on sellekohane seadusandlik raamistik juba olemas. "Ja siis on küsimus, miks me ei suuda seda jõustada," ütles ta.
Pagulasabi esindaja meenutas ka, et nad korduvalt välja öelnud, et palju enam tuleks pöörata tähelepanu turvaliste rändeteede loomisele. "Et oleks vähem neid olukordi, kus kuskil kolmandates riikides meeleheitel inimesed, kellel ei olegi teist võimalust, kui selle vaenuliku režiimi hästi sõnastatud üleskutsega kaasa minna ja loota, et see on see viis, kuidas nad pääsevad turvalisse paika. Kui inimestel alternatiivi ei ole, siis nad kasutavad kõiki võimalusi, mis on ja need võimalused ei ole meie vaates ilmselgelt meeldivad," rääkis ta.
Toimetaja: Mait Ots