Kohe alustuseks olgu ära öeldud, et taas tegid varasemate 2016. ja 2020. USA presidendivalimiste ennustamisega tegelenud täpseimad sotsioloogiafirmad ka aastal 2024 väga head tööd.

Hiilgava tulemuse tegi taas Atlas Intel, mis oli nii 2020 presidendivalimiste kui ka 2022. aasta parlamendivalimiste täpseim ennustaja, kuid samavõrra siiski täpseid tulemusi suutsid taas esitada nii Rasmussen Reports, Insider Advantage kui ka Trafalgar Group. USA ainus tõeliselt erapooletu koondkeskmisi arvutav andmebaas RealClearPolitics (RCP) oli samuti võimeline ikkagi üldise tendentsi kätte näitama terve valimisperioodi vältel.

Donald Trump oli eduseisus kogu valimiskampaania kestvusel ning Kamala Harris suutis korraks ainult seisu õrnalt viigistada pärast Joe Bideni kandideerimisest loobumist suvel. Üldine tendents oli aga enamasti kogu aeg vabariiklaste poole.

Trumpi võit tuli üllatusena meie kohalikule avalikule arutelule eelkõige seetõttu, et meie ajakirjanduses kajastatakse pea eranditult demokraatliku partei valimisnarratiive kui ainust tõde ning tsiteeritakse ka demokraatide partei poole hoidvaid ja enamasti partei masinavärgi otsese kontrolli all olevaid ajakirjandusväljaandeid.

See omakorda tuleneb meie ajakirjandusliku konsensuse nagu ka analüütikkonna, avaliku teenistuse ametnike ning poliitikkonna hetkel juhtiva tiiva väga tugevast progressivistlikust või siis vasakliberaalsest isiklikust maailmavaatelisest meelestatusest.

Säärane olek on kaasa toonud selle, kus olgu erapooletuid või ka vabariikliku partei poole hoidvaid ajalehti, andmebaase ning telekanaleid ei kajastata pea mitte kunagi (välja arvatud üks-kaks ajakirjanikku, kes langevad selle eest koheselt sotsiaalmeediavaenu ohvriks, sh ühe endise riigipea poolt) ning mistahes USA ja rahvusvahelise poliitika edastamisel domineerib ainult üks ja ülikitsas silmaklappidega vaatenurk.

Võltsnarratiivid

Rääkides vabariiklaste uue valitsuse võimalikust poliitikast, peab esmalt jälle ära märkima asjaolu, et president Trump ega ükski tema võtmeministritest pole mitte kunagi ja mitte ühelgi ajahetkel soovinud lahkuda NATO-st või mingilgi moel sellele isegi tõsiselt mõelnud.

Oma essees pealkirjaga "Jutt, et USA lahkub NATO-st, kahjustab meie julgeolekut" näitasin ka selgelt ära, et kõik vastavateemalised väited Trumpi Vene-sidemetest ning Vladimir Putiniga koostööst ja NATO-st lahkumisest osutusid algselt juba aastal 2016 Hillary Clintoni ja demokraatide kampaaniameeskonna poolt koostatud fabritseeringuteks.

Sääraseid võltskuvandeid loodi ühtlasi demokraatliku partei poole hoidva ajakirjandusega sümbioosis samamoodi, nagu edendati neid praeguseni ka äsjase kampaania ajal. Üldiselt võetakse Trumpi mingitest lausetest täiesti kontekstiväliselt välja paar sõna ning siis konstrueeritakse sellest võltsnarratiiv täiesti uutesse oludesse, mida asutakse ajakirjandusväljaannete koostatud libauudiste pealkirju risti-põiki tsiteerides esitlema tõesena argumendiga "Aga kas te siis lehest ei lugenudki või! Trump ju ütles nii".

Kõik Trumpi väited saabuvast diktatuurist, verevalamisest või mistahes välispoliitilisest kurjast sammust on alguse saanud sellisel moel ning tõenäoliselt jätkub täpselt samasugune võltsuudiste esitlemine tõe pähe meie ajakirjanduses veel väga pikka aega ka edasi.

Nagu olen samuti korduvalt kirjutanud, ei soovi Trump oma uuel ametiajal mitte NATO-st lahkuda ega ka NATO-t nõrgestada, vaid pigem isegi koostöölepingutega allianssi mõjuvõimu ja haaret hoopiski laiendada nii Lähis-Itta (Iisraeli ja araabiamaailma rahulepingute ja tema anda vahendatud Abraham Accordsi lepete tuules) kui ka Hiinale vastandumiseks üha rohkem olgu Austraalia, Uus-Meremaa, Filipiinide, Jaapani, Lõuna-Korea jne suunda.

See on ka ainus võimalus maailmas mõjuvõimu üha juurde haarava Hiina-Vene-Iraani telje ja BRICS-i grupi kontrolli all hoidmiseks. Uues geopoliitilises reaalsuses on vältimatu, et Euroopa NATO osa on sunnitud lõviosa oma enda piirkonna kaitsekulutustest võtma enda peale. Eriti vihaseid selleteemalisi survestamisi näemegi tõenäoliselt edaspidi Trumpi valitsuselt just Saksamaa suunal.

Eestil on aga võimalus ennast USA valitsusele võimalikult ruttu õiges suunas kommunikeerima asudes hoopiski näidata kui musterliitlast, kes kulutab veelgi rohkem kui USA ise meie ühisele turvalisusele. Loodetavasti jätkub mõnel ministril või ka riigipeal piisavalt julgust, et mõne kohtumise või eravestluse käigus olgu Trumpile või tema võimalikule uuele kaitse- või välisministrile Mike Pompeole samuti otse välja öelda, et ka meie oleme mures, et Saksamaa ei maksa Eestile riigikaitse teenuse eest.

Miks peavad Eesti maksumaksjad koos poolakate, soomlaste ja veel mõne üksiku riigiga maksma kinni jõuka ja lodeva Lääne-Euroopa turvalisuse? Nüüd ongi Eestil aeg öelda jõukale, kuid lodevale vanale läänele, et makske oma kaitsmise eest arve ära. Tasuta lõunaid pole olemas.

Ukraina

Ukraina suunal toimuma hakkavat on väga raske täpselt ette ennustada, sest igasugune ratsionaalne plaan tundub puuduvat ka hetke Bideni administratsioonil. Mistahes poolelioleva konflikti raames on paratamatu see, et uus valitsus on sunnitud üle võtma ja jätkama vana valitsuse juba arendatavat ja siis selle baasilt juba lisama juurde miskit enda poolt uut.

Ka uus vabariiklaste valitsus peab esmalt jätkama paratamatult täpselt sealt, kust vana lõpetas. Bideni valitsus on eelkõige lähtunud sellest, et varustada Ukrainat täpselt nii palju, et Ukraina siiski peaks Vene survele vastu, kuid ei omandaks kunagi sellist ründevõimet, et panna Venemaad tõsiselt kaaluma eskaleerimist mingi suure üldise mobilisatsioonini või näiteks taktikalise tuumarelva kasutamiseni. Taotletakse juba alates aastast 2022 mingi endale soodsatel tingimustel Põhja ja Lõuna-Korea vahel oleva demilitariseeritud tsooni meenutava relvarahu loomist tulevikus.

Käimasoleva sõja käigus loodetakse omakorda Venemaa ressursside väljakurnamisele, mis võiks Venemaa kunagi tuua läbirääkimiste laua taha. Boris Johnson ja mitmed teised on käinud välja erinevaid stsenaariume, mille järgi võiks USA uus valitsus hakata Ukrainas käituma, kuid ükski pole neist siiski esile kerkinud niivõrd kindlalt, et kellelgi oleks võimalust öelda, et ta tõepoolest teab, mis on Trumpil kavas.

On ka ebatõenäoline, et mistahes sellekohaseid plaane üldse enne võimu ametlikku ülevõtmist jaanuaris 2025 keegi avalikult välja räägiks, sest see oleks vastasele oma tegevuskava ette ära rääkimine, mida polegi võimalik ühelgi ratsionaalsel strateegil teha.

Mõistuspärased riigijuhid ei tutvusta oma tegevuskavasid mitte ette kuskil pressikonverentsil kõnes või ajalehekolumnis, vaid teevad asju ootamatult ja ettearvamatult ning selgitusi esitavad alles hiljem. Mistahes toimiv uus taktika või strateegia peab edukas olemiseks olema ootamatu moel, et vastasel puuduks võimalus ettevalmistusteks juba teadaolevale uuele sammule.

Välispoliitika

Välispoliitikas on ühtlasi ka selge, et USA asub üliaktiivselt jätkama Lähis-Ida rahuprotsessi vastavalt Trumpi enda valitsuse vahendusel sõlmitud Abraham Accordsi põhimõtetele. Iraan langeb väga suurte sanktsioonide alla, terrorirühmitustega tegeletakse märgatavalt otsustavamalt ning samal ajal survestatakse nii Iisraeli kui ka araabia riike omavahelises rahuprotsessis tugevalt edasi liikuma.

Eesti valis kahes viimases hääletuses ÜRO-s palestiinlaste omavalitsuse teemal USA-vastase riikide bloki kuuluvuse ning kindlasti ei tule see meie edasisele suhtlusele Trumpi administratsiooniga kasuks. Toimunud väga suurt "ämbrit" peab hakkama keegi kiirelt siluma. Kuigi loomulikult mingit otsest vaenulikkust Eesti vastu tehtud sammud kaasa ei too, aga siiski õigluse ja demokraatia poolelt terrorismi ja kurjuse poole liikumine paneb nii mõnegi kulmu imestunult kortsuma.

Kindlasti satuvad erakordselt suure löögi alla ka kõik instantsid, mis ÜRO raames olgu Venemaa, Iraani või palestiina terroristidega suurt sõprust arendasid. Rääkimata rahvusvahelistest kohtutest, kes esitasid Iisraeli demokraatlikult valitud peaministri Benjamin Netanyahu vastu arreteerimistaotlusi. Farsiks muutunud pseudoinimõiguslased ning ÜRO ametnikud ja instantsid satuvad kindlasti väga suure USA välispoliitilise surve või ka otsese löögi alla.

Nafta ja rohekavad

Üheks kindlaks lubaduseks, mille on Trump välja käinud oma kampaanias juba tükk aega tagasi on aga nafta hinna maailmaturul allalaskmine, millel oleks ühtlasi katastroofilised mõjud Venemaa võimele sõda Ukrainas jätkata.

Kui nafta hind langeb maailmaturul juba kuhugi alla 50 dollari barrelilt, muutub Venemaa tootmine ühel hetkel kahjumlikuks. Ka niigi suurte majandusraskuste käes vaevlev Hiina, mis on küll Venemaa vankumatu sõjaline liitlane, ei hakka siiski Venemaale lihtsalt niisama raha peo peale maksma ilma selle eest ka ise konkreetset kasu vastu saamata.

See Donald Trumpi lubadus võibki olla üks kõige efektiivsemaid meetodeid Venemaa eemaletõrjumiseks Ukraina sõjatandrilt moel, et Venemaa on sunnitud ise nõrkuse ja ebastabiilsuse positsioonilt mingit vaherahu kulisside taga paluma. Kas see nii ka läheb, näeme tõenäoliselt juba ehk tuleva aasta jooksul.

Ühtlasi on ka täiesti kindel, et läänemaailmas nagunii ilma igasuguse ratsionaalse aluseta koostatud utoopilised ja teostamatud rohekavad lähevad üpriski ruttu ajaloo prügikasti ning asenduvad juba märgatavalt ratsionaalsemate keskkonnakaitseliste ideestikega.

Nii Trump kui ka asepresidendikandidaat JD Vance on ka oma kampaanias järjepanu selgitanud, et absurdsed rohekavad suruti eriti Euroopale peale sageli just Venemaalt (ja Hiinast) tulnud rahastuste kaudu, millel oligi oma kindel siht lääne energialõksu meelitamiseks ning loomulikult ühtlasi vaba maailma üleüldiseks nõrgestamiseks.

Fossiilkütustest loobumistest ja järgnevate kümnendite jooksul utoopilistesse CO₂ neutraalsustesse jõudmistest jutt lõpeb ning läänemaailma saabub tagasi klassikaline peavoolu turumajanduse ajastu.

Kuidas Euroopa Liit ja USA omavahel erinevaid kaubanduslepinguid sõlmivad, pole enam niivõrd Eesti mõjutada, küll võiksime kiirkorras siin hakata mõtlema läbi seda, mida meie ise edaspidi teeme oma põlevkiviga. Kas ehitame mõne elektrijaama juurde, toodame õli või miskit kolmandat veel, võiks olla edasise püsivalt toimuva Eesti majandusarengu üle käiva ajurünnaku peamiseks teemaks.

Woke-ajastu lõpp

Ning kõige lõpuks võime vist üpriski suure kindlusega öelda ka seda, et vasakäärmuslik woke-ajastu olgu ülikoolides või üldse avalikus ruumis hakkab jõudma oma paratamatu lõpu poole nagu ikka ja jälle on juhtunud iga vasakäärmusliku revolutsiooniga inimkonna ajaloos.

Rohkem kui sajast soost saab jälle tagasi kaks: mees ja naine. Ning naiste poksis ei peksa edaspidi mehed enam olümpiatel naisi, koolides pole poiste tualettruumides tampoone ning ka koduplaneet ei ole peatselt enam püsivas hävimisohus.

Sugu ei ole enam fluiidne, mida saab nagu moodi igal aastaajal vahetada ning transideoloogia ning sellega kaasnev muuhulgas laste kehade peal läbiviidav meditsiiniline eksperimenteerimine muutub ka USA-s peatselt tabuks.

Kui demokraadid tahavad edaspidi USA-s veel valimisi võita, siis tõenäoliselt vasakäärmuslike identiteedipoliitikate pinnalt enam valmiskampaaniaid läbi ei viida ning selles vallas toimub üleüldine tagasiliikumine normaalkonda, mis hakkab tasapisi jõudma väikese hilinemisega ka Eestisse.

Kogu ajastut ehk jääbki iseloomustama vasakust äärest kuhugi billclintonlikku tsentrismi tagasi liikumine. Koos arusaamaga, et illegaalne sisseränne on ebaseaduslik, avatud piiride ajastu on läbi ning igal rahvusriigil on vankumatu õigus ise otsustada, keda ta oma territooriumile elama võtab.