Detsember on traditsiooniliselt see aeg, mil teha aastast kokkuvõtteid. Kolm nädalat on veel 2025. aastani minna. Loodetavasti aga on olulisemad sündmused ja muutused selleks aastaks juba selja taga. Milline on tähtede seis Eesti poliitikas 21. sajandi kolmanda kümnendi neljanda aasta lõpus?

Valijate erakondlike eelistuste alusel on see aasta, ükskõik kuidas see ka ei lõppeks, kõige silmapaistvam aasta vähemalt viimase kahe aastakümne jooksul.

2003. ja 2007. aasta riigikogu valimiste vahel toimus Eesti poliitikas faasimuutus, mis seisnes Reformierakonna kerkimises kõige domineerivamaks erakonnaks. Reformierakonna toetus tõusis stabiilselt üle veerandi ja parlamendis kindlustati endale umbes kolmandik kohtadest. Valimistulemused on püsinud sellel kõrgel tasemel ja kuigi erakonna reiting on valimiste vahelisel ajal mõnevõrra kõikunud, pole ükski teine erakond oravatest kaugel ees olnud.

Lõppeval aastal oli aga Reformierakonna toetus vägagi stabiilselt umbes kümme protsendipunkti madalam kui Isamaal. Midagi sellist pole reitingutes kaks aastakümmet olnud näha. Samuti pole kunagi varem olnud näha, et Isamaa toetus oleks nii kõrgel tasemel olnud ja püsinud. Ning kolmanda väga erandliku arenguna nägime mööduval aastal, kuidas Keskerakonna toetus langes madalamale, kui see on olnud alates päris erakonna algusest.

2024. aasta vältel on kolm erakonda korraga ja stabiilselt olnud oma toetuse mõttes territooriumil, kus nad ammu või üldse pole olnud. See on väga harukordne tähtede seis. Ja see ühtlasi tähendab, et mitte ainult need kolm erakonda, vaid kogu süsteem peaks uude aastasse sisenema märkimisväärse ebakindluse ja ootusärevusega. Kõigil on põhjust natuke, aga siiski mitte liiga palju muretseda.

Reformierakonna kindlus võiks tulla sellest, et organisatsiooni mõttes on tegemist kõige tugevama erakonnaga Eestis. Neil on mitmekümne aasta pikkune kogemus olla võimul. Neil on riigiinstitutsioonides ja ühiskonnas tugevad liitlased, kes neid kaitsevad. Ning kogemused on näidanud, et valimiskampaaniaga tuuakse oma hääled ikkagi koju, isegi kui valitsemise suhtes on valijad kriitilised.

Muretseda võiks selle pärast, et valimistele minnakse vastu peaministrierakonnana. Ükski teine erakond enne valimisi peaministritoolile ei pääse. Hinnang valitsuse ja peaministri tegevusele püsib aga madal ning kui Ukraina sõda ja valimiskampaaniad kõrvale jätta, siis on viimase kümne aasta jooksul olnud erakond peaministritoolil pigem nõrgem.

Isamaale on nende praegune kõrge toetus just nagu sülle kukkunud. Seda pole otseselt ära teenitud, ei hea ega halvaga. See on enamjaolt Reformierakonna, Eesti 200, EKRE ja Keskerakonna, ebaõnnestumiste peegeldus.

Eelmiste valimiste järgse valitsuse otsused, Keskerakonna juhivahetus, EKRE ekstsessid ja peaministri idavedude skandaal ei jätnud paljudele parempoolsetele ning rahvuslikult meelestatud valijatele pealtnäha peale Isamaa muud varianti, keda toetada. Kõik see võiks korraga teha nii rõõmsaks kui ka murelikuks. Rõõmsaks selle pärast, et kui nii suur valijate liikumine toimub ise midagi tegemata, siis peab konkurentidel olema olukord ikka väga halb. Murelikuks aga selle pärast, et oma saatus võiks rohkem enda kontrolli all olla.

Keskerakond ei ole praegu kõige paremas kohas, kuigi ka kõige hullemast ollakse ehk möödas. Oma toetuse absoluutsest madalseisust selle aasta kevadel on välja tuldud. Kuid toetus on siiski veel kaugel mõne aasta tagusest tasemest.

Samal ajal võiks erakond õnnelik olla selle üle, et võib-olla toob praegune kriis piisava katkestuse erakonna toimimise loogikas. See ehk aitaks lahti murda oma vene valijate sõltuvusest. See oli ja on kurss, millel edasi liikumine tähendab erakonna paratamatut hääbumist pikemas perspektiivis.

Praegu on Keskerakonnal ikka veel ideaalne võimalus ennast ümber mõelda ja uuesti luua. Küllap seda tunnetas ka Jaak Madison, kui ta EKRE-st lahkus ja just Keskerakonnaga liitus.

Sotsiaaldemokraadid on olnud viimased paar aastat tõusuteel ning see peaks kindlasti erakonna rõõmsaks tegema. Nad ei ole päris pikka aega olnud nii efektiivselt juhitud ja nii heas positsioonis kui praegu. Siiski võiks erakonnale muret tekitada see, et poliitika, mille harjal nad on osalt purjetanud – patroniseeriv ja paksem riik nii majanduslikult kui ka identiteedipoliitiliselt –, teeb maailmas lähiajal väikese taandumise. Donald Trumpi presidentuur Ameerika Ühendriikides omab kindlasti mõju ka väljaspool USA piire.

EKRE on viimase aastaga langenud natuke madalamale tasemele võrreldes sellega, millega nad eelmise paari aasta jooksul harjunud olid. See kindlasti ei tee rõõmsaks. Samal ajal võib erakond aga rahul olla sellega, et neil on olemas kaljukindel toetajaskond. Teatud mõttes on neil lisaks ka võime artikuleerida ning esile tuua ja kutsuda ebamugavaid või ebapopulaarseid probleeme, mida keegi teine ei ole valmis või võimeline tunnistama. Neil on Eesti parteisüsteemis kindel selge ja vajalik koht.

Varumeeste pingil on üks värske ja üks väsinud erakond.

Parempoolsed töötavad järjepidevalt väljakule pääsemise nimel. Eesti 200 aga puhkab jalga ning nähtavasti mõlgutab juba mõtteid, kuidas oma eksistents iseseisva erakonnana lõpetada. Parempoolsed on valinud oma poliitiliseks strateegiaks ideoloogiliselt puhta erakonna pildile toomise. Ei oleks üllatav, kui see aitab neil oma eesmärgi, kümneprotsendilise toetuse saavutada.

Eesti 200-l ei ole lootust seni, kuni erakonna kuvandile jätab kõige nähtavama jälje tema juhtfiguuride trikitamine, mis ilmselt ei tekita ka isegi kõige nooremas ja kogenematus valijas tõsiseltvõetavuse tunnet.

Kas Eesti parteisüsteem on käesoleva aasta lõpus millegi uue künnisel või mitte? Selle üle saame otsustada ehk aasta pärast. Arvestades, kui erandlik on olukord kogu aasta vältel olnud, ei üllataks see, kui ta oleks.

Lisaks erakondade toetuse jaotusele on ka üldine õhkkond järgmiseks faasinihkeks pigem sobiv. Riigivalitsemine on viimasel ajal jätnud jõuetu ja sihitu mulje. Tundub, et suuremat visiooni ei ole ja suuremaid otsuseid ei suudeta teha. Probleemid ja väljakutsed aga kuhjuvad.

Eesti kuvand kui kuidagi eriliselt dünaamiline ja edukas riik, ei vasta enam tõele. Meie majanduse olukord, ilmselt olulises osas ka meie enda poliitiliste otsuste süül, on viimasel ajal olnud üks Euroopa halvimaid. Meie naabrid Läti ja Leedu, kellele oleme harjunud ülevalt alla vaatama, vaatavad nüüd üha rohkem ja rohkem pigem meie poole ülevalt alla.

Sellises olukorras on võib-olla vaid aja küsimus, kui tuleb mõni piltlikult öeldes mootorsaega erakond, poliitik või liikumine ja hakkab saagima. Eestlaslik poliitiline loidus võib seda edasi lükata, aga mitte välistada.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.