Harilikult räägitakse sellest, kuidas poliitikud või erakonnad end suureks teevad – saavutavad kõige kiuste edu ning muutuvad veel mõjukamaks. Lõppev aasta Eesti poliitikas pakkus aga õppetunde hoopis vastupidises võtmes ehk kuidas oma erakonda väikseks teha. Teisiti öeldes oma varasemat edu ja positsiooni poliitikaväljal hoopis kahandada.

Väärtuslike "õppetundide" andjateks said muidugi Mihhail Kõlvart Keskerakonnast ja Martin Helme EKRE-st. Mõlemad suutsid selle aasta jooksul kaotada ligi kolmandiku senistest valijatest. Eesti poliitika on lähikümnendeil harva pakkunud taolisi endale jalga tulistamise vaatepilte, nagu nägime sel aastal Keskerakonna ja EKRE puhul.

Kõik sai alguse 2023. aasta riigikogu valimistest, kus mõlemal parteil läks loodetust palju halvemini. Kuna EKRE jaoks oli šokk suurem, siis nende reaktsioon sai ka radikaalsem – valimistulemuste eitamine ja totaalne obstruktsioon riigikogus. Keskerakonnas podisesid pinged tasasel tulel, kuigi kõigile oli selge, et Jüri Ratas peab mingil hetkel vastutuse võtma.

Viis, kuidas pinged lõpuks keemispunktini jõudsid, oli mõlemas parteis väga erinev ja sõltus väga paljuski ühest tegurist, liidrikesksuse määrast. Ratase Keskerakond, mis oli lubanud parteisisese opositsiooni sündi Mihhail Kõlvarti näol, tüüris murdepunkti poole palju kiiremas tempos. Sügisel 2023 toimunud parteikongressil valitigi erakonnajuhiks Kõlvart.

Kuigi jutud sellest, et Keskerakonnast saab puhtalt vene erakond, kõlasid ka toona, siis suurt populaarsuse kadu juhivahetus veel koheselt ei toonud. Tõeline varing saabus selle aasta alguses, kui enamus tuntud eestikeelseid poliitikuid eesotsas Ratasega suures laines parteist välja astusid. Kevadeks oli partei toetus 10–11 protsendi juures, see on tase, mida poldud alates 1990. aastatest nähtud.

Palju liidrikesksemas EKRE-s podisesid pinged kaane all vägagi pikalt. Kuigi oli üksikuid lahkujaid, siis üritasid Helmete strateegiliste valikute osas kriitilisemad parteiliikmed oma sõnavõtte kontrollida, vähemalt avalikkuse ees. Keemispunkt hakkas lähenema selle aasta kevadel, kui sai selgeks, et pikk ja kurnav obstruktsioonitaktika parlamendis ei anna mingit tulemust ning lähenevate Euroopa Parlamendi valimiste puhul hakati arusaamatul kombel promoma just parteijuhti Martin Helmet, mitte aga temast kolm-neli korda populaarsemat Jaak Madisoni.

Siseopositsioonile sai nüüd selgeks, et midagi tuleb ette võtta. Edasine on aga kõigile teada. Helmed tegid ennetava käigu ja viskasid kriitikud ise parteist välja.

Mõlemal juhul võisime jälgida, kuidas parteijuhid ei saanud sisepingete ohjamisega hakkama ning tegid tõsiseid taktikalisi ja strateegilisi vigu.

Kõlvart muutus peale juhivalimisi ilmselt liialt enesekindlaks ning lootis, et oponendid lakuvad veidi veel haavu ja üritavad mõne aasta pärast lihtsalt uuesti. Paistab, et info selle kohta, et vastased juba mujale kiikavad, jõudis temani liiga hilja.

Kui Kõlvart tegi suure taktikalise prohmaka, siis Helmed on alates 2023. aasta valimistest teinud kaks palju põhimõttelisemat strateegilist viga.

Esiteks, oma vastuoluliste sõnumitega Ukraina sõja temaatikal kinnistasid nad EKRE-st kuvandi kui parteist, mis pole justkui veel poolt valinud. Eesti konteksti arvestades ei saa ükski parempoolne partei kunagi pürgida tõsiseltvõetavaks peaministrierakonnaks kui valija ja eriti veel rahvuskonservatiivne valija ei saa lõpuni kindel olla tema geopoliitilises orientatsioonis.

Teiseks, viimane suur pereheitmine EKRE-s andis rahvuskonservatiivsele valijale veel ühe sõnumi: tähtsam on lojaalsus Helmete perekonnale, alles seejärel tuleb ideoloogia. Seni oli EKRE suutnud sedastada vastupidist sõnumit: enne ideoloogia, siis juhid. Ja just see viimane järjestus tegigi partei omal ajal suureks.

Mida on siis Kõlvart ja Helme oma vigadest õppinud ja millised võiksid olla laiemad õppetunnid?

Kõlvart on mõistnud, et eestikeelne valija tuleb tagasi võita ning selleks tuleb partei väärtuseliselt pöörata palju konservatiivsemasse nišši. Kas see nn Madisoni toomise strateegia ka pikemas perspektiivis välja veab, on veel vara järeldada.

Helmete puhul on raske midagi öelda, kuna EKRE on kuidagi harjumatult vaikseks jäänud. On see teadlik katse võita tagasi mõõdukamat konservatiivset valijat või lihtsalt hoovõtt enne järjekordset radikaalsete ettevõtmiste tulevärki?

Mida üldiselt sellest loost õppida? Ehk seda, et sildade ehitamise oskus on parteijuhtidele väga oluline. Täielikku enesekesksust saavad lubada endale vaid Edgar Savisaare tüüpi karismaatilised liidrid, ülejäänutel see nii hästi välja ei tule ning kaotused, mis tuleb sisse võtta, võivad olla ehmatavalt suured.

Teisalt näitavad need juhtumid sedagi, et valijate ustavus (EKRE puhul) ja paremate alternatiivide puudumine (Keskerakonna vene valija puhul) on poliitikas võimas ressurss. Kõlvart ja Helme oleks võinud oma partei sisekriise kasvõi kümme korda käpardlikumalt mänedžeerida, ikka oleks nende olukord parem olnud kui näiteks Eesti 200-l praegu.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.