Eestis on viimastel aastatel toimunud tõeline hinnatorm, mis on kõige teravamalt tabanud toiduainete hindu. Kui alguses suhtus suur osa ühiskonnast skeptiliselt ideesse kehtestada pangamaks, siis hiljuti on ka suuremad meediaväljaanded nagu Eesti Ekspress ja Äripäev tunnistanud, et sellel ideel võib olla tõepoolest jumet.

Samuti on viimased nädalad näidanud, et Keskerakonna ettepanek langetada toiduainete käibemaksu viiele protsendile võiks olla lahendus, mis toob leevendust igapäevaelu kallinemisele. Toit on muutumas luksuskaubaks ja ühiskond on hakanud aru saama, et toidu hind ei ole lihtsalt majanduse indikaator, vaid ka inimeste elukvaliteedi ja sotsiaalse heaolu määraja.

Poest varastatakse toitu

Peadpööritava hinnatõusu tõttu on ka suurenenud kuritegevus, eriti varguste hulk. Mitmete kaubanduskettide esindajad on tunnistanud, et pikanäpumeeste huvi toidu- ja esmatarbekaupade vastu on tingitud eelkõige sellest, et inimestele käib söögipoolise ostmine lihtsalt üle jõu. Aastal 2024. Selle põhjal on raske uskuda, et Eesti on heaoluriik.

Pidev hinnatõus toob esile kohaliku toidu tähtsuse. Esiteks on eesti toodangu tarbimine kohaliku põllumajanduse jätkumise seisukohalt ülimalt oluline. Eesti talupidajad ja toiduainetööstus pakuvad tooteid, millel on kõrge kvaliteedi- ja maineväärtus. Ühtlasi tuleb arvestada, et kohaliku toidu tootmine on olulise majandusliku tähtsusega: sektor pakub töökohti, toob tulu riigieelarvesse, aitab kaasa kohalike kogukondade elujõulisusele ning hoiab hääbumast maaelu.

Tugev ja iseseisev kohaliku toidu tootmine on samal ajal ka üks oluline osa Eesti julgeolekust, sest sõltumatus globaalsest toiduvarustusest võib olla eluliselt tähtis hetkedel, kui maailmamajandus seisab keerulises seisus. Mõistan, et Eesti toidutootja hind erineb märgatavalt poelettidel välismaiste tootjate omadest, kuid see on kõik tingitud sellest, et meie tootjatel pole võrdseid tingimusi piiritaguste konkurentidega.

Näiteks Hollandi või Poolaga võrreldes peavad meie põllumehed ja toidutootjad rohkem tegelema bürokraatlike ja seadusest tulenevate punktidega. Põhiteguriks on kahtlemata näiteks kütuse ja elektri kõrgemad sisendhinnad, lisaks veel kõrgemad maksud.

Suur osa on ka nõuetel, mis Euroopa Liidust tulevad, need on ühtedele soovituslikud, aga meile kohustuseks. Meie ametnikud ja poliitikud soovivad olla paavstist paavstimad ehk ülima usinusega kõik Brüsselist saabuv kiidetakse heaks. Nii juhtus muide ka hiljuti riigikogus Euroopa Liidu asjade komisjonis, kus koalitsiooni saadikud Euroopa kliimaeesmärkidele tuimalt kaasa noogutasid. Maainimese mõistus tõrgub mõistmast, miks me ei taha selga sirgu lüüa ja oma huvide eest seista.

Kahjuks ei ole viimastel aastatel riik toiduainete hindade langetamist aktiivselt soosinud. Ei ole vähendatud energia- ega toiduainetööstuse sisendkulusid, ega ole tulnud ette ka käibemaksu langetamist, mis aitaks toiduainete hindu alla viia.

Eesti valitsus on jäänud passiivseks, vaatamata sellele, et toidu hindadega seotud mure on igapäevaelu üheks suurimaks probleemiks. Soovitavad meetmed minu kui põllumehe poolt oleks näiteks kohalike toiduainete käibemaksu alandamine 22 protsendilt viiele protsendile. Välismaisele toidule võib kehtestada kõrgema määra, näiteks kümme protsenti. See annaks kindlasti märkimisväärset kergendust tarbijale kui ka kohalikule tootjale.

Riik on põllumehe hüljanud

Siiski on selge, et ka kohaliku toidu kvaliteedi ja tootmise tagamine vajab suuremat riigi tuge, et see saaks kasvada ja tagaks toidutootmise sektori jätkusuutlikkuse, sest praegu on põllumehed väga keerulises seisus ja abi ei paista kuskilt tulevat. Üks kehv aasta veel ja ma julgen väita, et kolmandik tootjatest on eksistentsiaalsetes majanduslikes raskustes.

Küsimus ei ole ainult toidu hindades, vaid ka riigi ja ühiskonna vastutuses, et tagada taskukohane ja kvaliteetne toit, mis on kasvatatud meie oma riigis, meie oma põldudel ja meie põllumeeste poolt. Käibemaksu alandamine on üks lahendus, kuid mitte ainus. Samuti on vajalik teha investeeringuid toiduainetööstuse, infrastruktuuri ja kohalike põllumeeste abistamiseks, et Eesti oleks globaalses majanduses jätkusuutlik, konkurentsivõimeline ning toiduga turvatud riik.

Kui riik jätkab sama tegevusetult, siis võib toiduainete hinnatõus kiireneda veelgi, meie põllumehed lõpetavad tegevuse, imporditakse ebakvaliteetseid ja soodsates tingimustes toodetud toiduaineid. Eestis tuleb hakata tõsiselt mõtlema, kuidas tagada toiduainete taskukohasus, sõltumata majanduslikust seisundist. Kõik sammud, nagu käibemaksu alandamine ja soodsamad sisendid, on vajalikud. Kõik meie praegused valikud määravad meie toidu- ja majanduskindluse tulevikus.