Valitsuse neljapäevane erakorraline pressikonverents oli tore PR-trikitamine sarjast "Suuri sõnameistreid". Sõnakad ministrid rivistati rahvale kinnitama, et oleme suhelnud naaberriikide juhtidega, anti teada, et peaminister kõneleb kohe NATO peasekretäriga, konsulteerime ja arutame. Poliitikud pääsesid jõulu teisel pühal lavalaudadele.

Näiteks tõdeti, et suhtlust tuleks veelgi tõhustada, juhtida rohkem NATO ja Euroopa Liidu liitlaste tähelepanu Läänemerel toimuvale. Tunnustati soomlasi selle eest, et lõpuks võeti kaabli lõhkumises kahtlustav laev üle. Lubati, et hoolimata kõigest jätkub elektrit kõigile ja varustuskindlus on tagatud.

Tegelikult Stenbocki maja laua taga istuvad inimesed muidugi teadsid, et teha pole midagi, kuna tegemist on hübriidsõjaga, milles on trumbid kahjuks venelaste käes.

Jääb vaid oodata, millal järgmine alus Estlink 1 ribadeks rebib, kas see juhtub enne desünkroniseerimist või teeb uue suvalise riigi lipu all sõitva laeva ankur purustustöö pärast Venemaa elektrisüsteemist lahkumist. Otsus on venelaste teha.

Eesti kaitsevägi käivitas näilise mereväe erioperatsiooni ja mereväe patrull-laev Raju sõitis Estlink 1 kaitsma. See on laev, millel puudub igasugune tänapäevane tehnoloogia veealuse tegevuse jälgimiseks, sama hästi võinuks sinna saata ka Regula või mõne Tallinki laeva.

Küsime liitlastelt laevu juurde ja ilmselt neid ka antakse. Mõnda aega näeme uhkeid kaadreid NATO lippudega laevadest õõtsumas Estlink 1 vahetus läheduses. Aga need laevad ei suuda mitte kunagi sadu kaubalaevu jälgida, sest ankru allalaskmiseks ja terroritöö tegemiseks kulub vaid mõni minut.

Ja ankru allalaskmine on kõige primitiivsem moodus kaabli lõhkumiseks, hübriidsõja teisel poolel on kindlasti tehnilist võimekust kasutada diversiooniks oluliselt keerulisemat tehnoloogiat.

Isegi kui kurikael tabatakse ning konkreetne kapten saab karistada, jäävad teo tellijad meile tabamatuks. Aga kaabel või mistahes muu on kuudeks rivist väljas.

Kindlasti ei oska ma anda nõu, kuidas hübriidsõjas vastase taltsutamine peaks käima, aga Venemaad peatab ainult valus vastureaktsioon. Ka venelastel on kaablid, Kaliningradi ümbruses asub vajalik infrastruktuur… Mõne patrull-laeva saatmine ajab neid vaid naerma.

Kõige haledam osa oli pressikonverentsil ministrite lubadus algatada rahvusvahelise õiguse ülevaatamine. Vabandust, kas valitsuse liikmed tõesti ei tea, et rahvusvahelise mereõiguse sätete muutmiseks on vaja ka Hiina Rahvavabariigi ja Venemaa Föderatsiooni allkirju, muudest kümnetest riikidest rääkimata? Ei Eesti justiits- ja digiminister, siseminister ega isegi peaminister pole merede valitseja, kes sunnib teisi riike rahvusvahelist õigust muutma.

Sidekaablite rikkumise infot hoiti tegelikult tunde kinni. Kas tõesti sooviti seda hoida saladuses pressikonverentsini, et info seal pommuudisena välja käia? Igatahes rikkusid ajakirjanikud juba varem oma päringutega selle võimaluse ära.

Lõpuks tuleb tunnustada peaminister Kristen Michalit, kes ütles rahuliku näoga, et kaablilõhkumine toob kaasa elektrihinna tõusu. Oleks pressikonverentsil osalenud kliimaminister Yoko Alender, siis oleksime vaid kuulnud, et varustuskindlus on tagatud ja veel seitse korda, et varustuskindlus on tagatud.

Millise hinnaga see on tagatud, see jutupunkt kliimaministri märkmikus puudub. Keegi võiks selle talle sinna lõpuks kirjutada. Ja maha kriipsutada jutupunkti, et kohe-kohe tuleb hiiglaslikes kogustes odavat elektrit, mida müüme oma naabritele. Isegi see utoopia sai tagasilöögi, sest ühendused hävinevad meie endi silma all mõne tunniga.