20. jaanuaril toimub Ameerika Ühendriikide pealinnas Washingtonis uue presidendi Donald Trumpi inauguratsiooni tseremoonia ning sellest hetkest astub ametisse täiesti uus Ameerika Ühendriikide valitsus, mida tavatsetakse nimetada administratsiooniks. Alustame 20. jaanuari tseremooniast. Mida peaks tavaline inimene, kes pole Ameerika Ühendriikide sisepoliitikale, ajaloole ja traditsioonidele väga palju tähelepanu pööranud, selle ürituse puhul vaatama?

Üks, mida kindlasti ka poliitikakauged inimesed reeglina tähele panevad, isegi kui seda mitte otseülekandes vaadata - mida minu hinnangul vähesed inimesed Eestis peaksid tegema - on kuulsad ja tuntud inimesed, kes on kohale tulnud või ei ole kohale tulnud. Trump kutsub seda tüüpi kajastust oma valikutega esile.

Täpselt samamoodi nagu proovivad uudiskajastusi provotseerida ennekõike Ameerika meedias, aga ka ülemaailmses meedias tema oponendid, kes proovivad ka inauguratsiooni mitte kohale minemisega, kuigi ametikoha järgi nad võiksid ja peaksid seda tegema, või mingit muudmoodi ignoreerida. Kindlasti näeme ka nüüd inimesi, nii nagu Trumpi toetajad senatis ja kongressis ei pruukinud tingimata kohale minna Bideni inauguratsioonile, kavatseb osa demokraatidest boikoteerida Trumpi inauguratsiooni. Nendes olukordades kipuvad siiski mõlemad pooled käituma üsna sarnaselt.

Aga see on suur spektaakel, üle Washingtoni toimuvad suured peod, ballid ja vastuvõtud.

See on ajalooliselt olnud Ameerikas suur sündmus. Selleks, et inauguratsioonile tulla, pidid inimesed nädalaid hobuste, kaarikute ja oma kraamiga kohale sõitma ning see üritus kannab seda ajaloo taaka oma tseremoniaalsusega mõnes mõttes ka tänase päevani. Vaatamata ilmale toimub see valdavalt õues. Ka see on alati üks võimalik vingerpuss, mida ilmataat võib välja mängida. Väljas peetakse kõnesid.

President peab kõne.

President peab kõne ja väga suur roll on muidugi komiteel, kes seda üritust korraldab. Reeglina on need presidendi kõige lähedasemad inimesed. Trumpil on need Steve Witkoff ja Kelly Loeffler, kes on talle väga-väga lähedased isikud, kes aitavad seda kõike kokku panna.

Alati esinevad seal ka mingid artistid, Trumpi puhul võime kindlasti näha mõnda tugevat kantritegijat.

Lee Greenwoodi, kes laulab 1980. aastatest pärinevat lugu "God Bless the USA" ja kes esines ka eelmisel Trumpi inauguratsiooni tseremoonial. Aga tõenäoliselt saab seekord neid artiste, kes tahavad Trumpi inauguratsioonile esinema tulla, olema rohkem kui aastal 2016.

Trump 2024 on kindlasti teistsugune kui Trump 2016. Esiteks ta võitis valimised väga selgelt, ta sai valimistel osalenud valijate häälte enamuse, ta mandaat on hoopis teistsugune ja ei ole mingeid küsimusi valimistulemuses.

Teisalt ei ole otseselt ka küsimusi, kuidas ta selle tulemuse saavutas.

Ameerika enamus, sealhulgas poliitilise nomenklatuuri enamus aktsepteerib mõlemal poolel, et valimistulemus oli aus ja õiglane mitte ainult tehnoloogilises mõttes, vaid ka sisuliselt.

Olid sisulised põhjused, miks Ameerika eelistas seekord selgelt vabariiklasi ja Trumpi – see seondub inflatsiooniga, majandusega, immigratsiooniga. Need asjad olid lahendamata.

Ameerika üldsus aktsepteerib seda valimistulemust legitiimsena mitmes mõttes, mistõttu on väga vähe põhjuseid, miks sa peaksid demokraatliku valimistulemuse kontekstis kuidagi mitte austama oma riigile uue presidendi valimist mitte kohale tulemisega, kui sulle see kutse esitatakse. Või kuidagi pirtsutamisega selle ümber.

Väga suur muutus on ennekõike toimunud ettevõtjate, nii-öelda kapitali esindajate seas. Palju räägitakse tehnoloogiaettevõtjatest, aga see üle maa rullunud ootus valimistega seoses, muutustest majanduses ja ettevõtluses, ettevõtluse alases regulatsioonis, on tegelikult kuni meie mõistes füüsilisest isikust ettevõtjateni välja.

Ootus muutuse järele on alates taksojuhtidest kuni suurte tehnoloogiaettevõteteni välja. See seltskond on hea näide sellest, kes kindlasti toetab ja ootab väga uut presidenti.

Sel inauguratsiooniüritusel on siis oma korralduskomitee, mis omakorda, nii naljakas kui see Eestist vaadates ka ei tundu, korjab annetusi kõigilt, kes soovivad seal osaleda. Ning see annetajate nimekiri on vähemalt sama kõnekas kui artistide nimekiri, kes seal ja sellega seotud üritustel üles astuvad. Seekord sai kohe alguses teatavaks, et need samad tehnoloogiamiljardärid, suurte ettevõtete juhid ja omanikud on igaüks sobivaks summaks leidnud miljon dollarit.

Jah, ja seda on juba päris palju kajastatud ja analüüsitud ning mitmetes podcastides ja intervjuudes on nende ettevõtjatega räägitud ja proovitud neilt ausaid ja selgeid vastuseid saada – et kui te 2016. aastal olite sellise hoiakuga, siis miks te nüüd peate õigeks toetada.

Seda on võimalik vaadata kahtmoodi. Üks on, nagu öeldakse at face value – nii nagu asjad paistavad, nii ongi, et ettevõtjad toetavad uue presidendi ametisse saamist ja meie mõistes parempoolseid ettevõtjaid toetavaid poliitikaid. Ning miks mitte siis toetada sellises ühiskonnas, kus on harjutud, et ettevõtted ja inimesed erakondi rahaliselt toetavad, toetada ka presidendi inauguratsioonipidu, eriti, kui seda toetust küsitakse.

Teine ja küünilisem vaade on see, et ettevõtjad proovivad ennast positsioneerida tulevase administratsiooni võimalikke poliitikaid silmas pidades.

Mina ise arvan, et küllap see varieerub – on rida ettevõtjaid, kes on ajalooliselt olnud vabariiklaste toetajaid, nende seas on ettevõtjaid, kes on ka varem olnud Trumpi toetajad, aga kindlasti on ka rida ettevõtjaid, kes positsioneerivad ennast presidendi nii-öelda paremale poolele sellepärast, et presidendi ja tema meeskonna poliitikaplaanide hulgas on mitmeid teemasid, mis neid väga lähedalt puudutavad.

Kui me räägime näiteks digihiidudest, siis neil on järgmistel aastatel kindlasti üleval mitmeid suuri tülisid Euroopa Liiduga, see puudutab ka Eestit, seoses EL-i plaanidega nende ettevõtete maksukäitumise, turupositsiooni ja konkurentsiaspektidega. Ja need ettevõtted soovivad kindlasti presidendi administratsiooni tugevat toetust võitluses Euroopa Liiduga,

Et kui Trump tuleb välja näiteks oma kaubanduspoliitika programmiga, siis kasutaks ta seda jõuõlana võimalikes läbirääkimistes Euroopa Liiduga, kasutaks seda jõuõlana ka digihiide soosivate tulemuste saavutamiseks neid puudutavates küsimustes.

Kõige tuntumad nimed, kes on vähemalt avalikkuse vaates end ümber reastanud, tulnud Trumpi vastaste seast tema toetajate hulka, on tegelikult kaks: Mark Zuckerberg (Meta omanik ja asutaja) ja Jeff Bezos (Amazoni ja veel terve rea ettevõtete omanik ja asutaja). Nende mõlema puhul ongi oluline just see, et nad ei ole mitte lihtsalt suurettevõtjad ja väga rikkad inimesed, vaid nad on varem olnud Trumpi suhtes kas just kriitilised – see on võib-olla pisut vaoshoitud sõna –, aga 2016. aastast alates on nad olnud Trumpile ja tema administratsioonile ikkagi opositsioonilised figuurid. Teiseks on neil mõlemal väga oluline mõju ja roll Ameerika Ühendriikide ja tegelikult kogu maailma meediamaastiku kujundamisel.

Absoluutselt. Aga kogu ühiskonda puudutavale mõjule on neil ka väga spetsiifilised ärihuvid.

Amazon on tavainimesele teada kui veebipood, aga tema rahamasin on hoopis pilveteenused ning väga-väga suurte avaliku sektori ja Pentagoni lepingute teenindamine. Me räägime siin sadadest miljarditest. See on nende ärihuvi, kus nad võitlevad näiteks Microsofti ja Google'iga ning selleks, et üldse omada võrdset stardikohta teistega, pead sa administratsiooniga olema vähemalt normaalsetes töistes suhetes, mis Trumpi esimese ametiaja jooksul kindlasti niimoodi ei olnud. Mistõttu Amazon ka suurtest lepingutest ilma jäi, Amazoniga tühistati lepinguid muude tülide kõrval, varjus või kontekstis.

Aga kindlasti on neil ka meediamõju, Washington Post ja Jeff Bezos ning Metal muidugi Facebook ja selle väga suur mõju.

Inauguratsiooni rahalise toetamisega koos teatas Zuckerberg ka suurest meelemuutusest ja tähelepanuväärne on, et vähemalt pokkeri keeles öelduna on ta läinud all in, sest ta on teinud videopostituse ja tekstilise pöördumise, kus ta põhjendas meelemuutust küsimuses, mis puudutab Facebooki sisu modereerimist.

Mida kõike on Facebook teinud selleks, et modereerida, mõõta ja jälgida postituste sisu kas desinformatsiooni, võimalike valeväidete levitamise või mida nemad, ja ka ühiskond laiemalt peab ühiskonna moraalsete ootustega kokku mitte langevaks sisuks, puudutagu see vägivalda, lapsi, mittesobivust, teatud tüüpi ka poliitilist kõne ja nii edasi.

Loomulikult on see viimastel aastatel olnud väga suureks tüliõunaks ennekõike vabariiklaste, Trumpi ja meediamajade veebiplatvormide vahel, kes seda on teinud. Enne Elon Muski tegi Twitter seda väga palju. Ja nüüd on Zuckerberg teatanud, et ta lõpetab faktikontrolli teenuse online-sisu modereerimises nii nagu nad seda seni on teinud koos väliste abilistega. Ka Eestis olid neil ajakirjanikud abiks teatud partnerlusformaatides, kes siis aitasid faktikontrolli teostada. Nii ka teistes riikides.

Selle asemel viib Zuckerberg Facebookis sisse Twitteri või X-i sarnased community notes-id, ehk kogukonna märgid.

Kasutajate enda tagasiside.

Kasutajate tagasiside, mis läheb kirjalikult postituste juurde.

Aga Zuckerbergi pöördumise või meelemuutuse juurde võiks natukeseks jääda, sellepärast et see on kindlasti asi, mille mõju ulatub laiemalt üle maailma. See on tõesti hämmastav, kuidas Mark Zuckerberg pani kõigi jaoks ootamatult üles videopöördumise ja mitte ainult ei teatanud seda, et faktikontroll lõpeb oma senisel kujul ära, vaid ta võrdles faktikontrolli tsensuuriga, millele on viimase kümnekonna aasta jooksul osutanud valdavalt parempoolsed avaliku elu tegelased, kriitikud.

Teiseks teatas ta, et positsioneerib Facebooki poliitilisel maastikul ümber. Kuidas sellest aru saada? Kahtlemata on see suur muutus kogu globaalse meediakeskkonna jaoks, ka poliitilise keskkonna jaoks, eelkõige Ameerika Ühendriikides.

Kui vaadata Mark Zuckerbergi ja Metat, siis kas see on küüniline, ratsionaalne ja majanduslik arvestus, et nüüd tehakse teistmoodi, või on selles võimalik näha ka mingit isiksuslikku ümbersündi, veendumuste muutumist, nagu mõne ettevõtjaga on ka viimase paari aasta jooksul juhtunud. Kumb ta on? Kuidas sellest aru saada?

Mina kindlasti ei julge spekuleerida, mis tema peakolju sees täpselt toimub.

Välisel vaatlusel on rida eri tüüpi argumente, mis võivad kõik osaliselt või tervikuna tõele vastata. Esimene on, ma arvan, majanduslik – seda on kõige lihtsam hinnata. Kindlasti on odavam mitte teha oma kulu ja kirjadega mis tahes lisatööd selleks, et teostada järelevalvet sisu üle, mida teised osapooled sinu väljaannetes, kanalis ja platvormil postitavad – see on kulukas tegevus, nõuab inimeste sekkumist väga palju. Ja maksab raha, selle kulurea maha võtmine on börsiettevõttele kindlasti kindlasti hea.

Seda ühelt poolt. Teiseks tuleks arvestada seda, et kuna ei vahetu mitte ainult administratsioon, vaid vahetus ka kontroll senatis ja esindajatekojas, mis läks vabariiklaste kätte, siis aitab see vältida regulatiivselt sekkumist. Viimastel kuudel on väga palju arutatud selle üle, kas USAs võiks meediaregulaator hakata sertifitseerima suuri meediaplatvorme ja -ettevõtteid viisil, kus selleks, et sa saaksid tunnistuse, et oled demokraatlik institutsioon, kes ei tsenseeri avalikku kõnet, et oleks selline kvaliteeditunnistus või sertifikaat, mille mitteomamine võiks tuua mingeid...

Kõlab suhteliselt düstoopiliselt.

Aga see ongi reaktsioon. Tänane olukord oli, et vabariiklased tunnevad, et neile tehakse kogu aeg liiga ning neile tundus, et enam ei jää muud üle, kui peab mingi sellise sammu astuma, eriti nüüd, kui võim on käes.

Mida Zuckerberg oma sammuga kindlasti teeb, ta proovib vähendada selle realiseerumise tõenäosust, et nad peaksid tõesti hakkama täiendavalt alluma mingile regulaatorile, järelvalvele, näitama oma protseduure ja taotlema mingeid kvaliteeditunnistusi.

Kolmas on see, millele sa viitasid – sisuline või ideoloogiline meelemuutus. Võib-olla ei olegi see meelemuutus selles mõttes, et äkki siis, kui nad faktikontrolli sisse viisid, allusid nad lihtsalt sellele, mida nad pidasid zeitgeistiks.

Uusvasakpoolsele narratiivile.

Ma eeldan, et meediaplatvormide omanikud on üldiselt vähemalt lääne ühiskondades sõnavabaduse puristid.

Oma tegudes pole Mark Zuckerberg seda küll viimase kümne aasta jooksul näidanud.

Jah, aga siin võib spekuleerida, et ta võib lihtsalt olla suure börsiettevõtte kontrolliva aktsionärina...

Et teesklus oli varem ja nüüd on siis tegelik Mark Zuckerberg?

Või arvestab ta kogu aeg zeitgeistiga ja proovib ennetada võimuloleva soove.

Euroopa jaoks on siin terve rida kaudseid mõjusid. Facebooki, nagu ka teiste suurte Ameerika meediagigantide jaoks on Euroopa Liidu regulatsioon Digital Services Act (digiteenuste määrus) kindlasti asi, mis tekitab tülikoha Euroopa Liidu ja uue Ameerika Ühendriikide administratsiooni vahel. On päris selge, et igasuguses vaates on Metal, X-il, ka Amazonil ja paljudel teistel Ameerika ettevõtetel kasulik olla Ameerika Ühendriikide administratsiooni poolel.

Jah, me muidugi veel täpselt ei tea, kuidas need sammud puudutavad või mõjutavad nende platvormide, nende suurte ettevõtete tegutsemist Euroopas. Näiteks Meta on esialgu öelnud, et muudatus puudutab nende tegevust Põhja-Ameerikas.

See ongi viide sellele, et Euroopas on teistsugune regulatsioon.

Euroopas on teistsugune regulatsioon ja nagu me enne rääkisime, siis võib see olla teema, mis tõusetub Trumpi administratsiooni ja Euroopa Liidu vahelistes kaubanduse ja muude küsimuste läbirääkimistes. Digiettevõtted võivad tahta, et Trump kasutab oma jõuõlga ka selleks, et survestada näiteks sisu modereerimise või nii-öelda tsensuuri küsimuses Euroopa Liitu oma poliitikat kui mitte muutma, siis vähemalt leevendama selle jõustamist või edasisi plaane.

Tulles korraks tagasi inauguratsiooni tseremoonia juurde, siis ma mäletan üldjoontes Trumpi kõnet 2017. aasta inauguratsioonil – see oli väga raevukas. Aga tagantjärele vaadates joonistas see kaunis selgelt välja täna ajalooks saanud esimese presidendiaja. On mingid viited, mida me võiksime Trumpi kõnest pooleteise nädala pärast oodata?

Raske öelda, sest tema puhul on varasemalt ennustuste tegemine osutunud peaaegu võimatuks, mida ta kavatseb täpselt öelda ja rõhutada.

See, kuidas ta nendeks kõnedeks üldse ette valmistub, on siiamaani osaliselt suur müsteerium.

Ta ikkagi improviseerib väga palju.

Jah.

Samas oli 2017. aasta kõne tal siiski varem valmis kirjutatud. Ta küll lisas sinna midagi, aga see oli siiski valmistekst.

Täna on tal oma nahas ja rollis kindlasti mugavam ja eelduslikult ka positiivsem, kuna ta teab, et tal on seljatagune tugev – esindajatekoda ja senat on käes, ta ei pea kedagi otseselt nuhtlema ja saab keskenduda rohkem oma programmile.

Natuke mõjutab teda ka inauguratsioonile eelnev nädal, sest osa tema võimalikest meeskonnaliikmetest on kuulamistel senatis, sealhulgas mõned problemaatilisemad. Kuidas neil seal läheb, kas senat kavatseb hakata oma nõuandvat ja kinnitavat rolli jõuliselt tema vastu kasutama, ehk mitte laskma mõnda kandidaati läbi.

See võib kindlasti mõjutada, aga üldiselt eeldaks, et kõne tuleb positiivne, Ameerika majandusliku võimsuse ja geopoliitilise tugevuse taastamisele rõhuv. Kindlasti on kesksed teemad majandus, immigratsioon ning kandvad motiivid üldine Ameerika jõukus ja tugevus.

Trumpi administratsiooni võimalike prioriteetide teemal võiks jätkata. Kui mina peaksin mõned nimetama, siis julgeksin öelda, et üheks suureks prioriteediks on immigratsioon, siis Ameerika kaubandussuhted teiste suurte tööstusriikidega ja tõenäoliselt ka ameeriklaste toimetulek, seesama inflatsioon, mis oli valimistel tõenäoliselt üheks teguriks, mis Trumpile võidu kindlustas. Mida me võime praegustest märkidest välja lugeda, millega hakkab administratsioon kõige suurema hooga ja süvenenumalt tegelema? Või jätsin ma midagi nimetamata?

Riigikaitse on ka kindlasti mingis mõttes prioriteet.

Vähemalt Trumpi senise tegevuse ja väljaütlemiste ja personalivaliku alusel võiks järeldada, et ta võtab sõjalise riigikaitse eelarve osas pigem reaganliku lähenemise, rõhutab tugeva sõjalise riigikaitse vajadust ja proovib selle eelarvet kasvatada. Sest nii veteranid kui ka tegevteenistuses olevad kaadrikaitseväelased on olnud väga suur ja väga tähtis valijasegment. Ta on kindlasti seda tüüpi poliitik, kellel on, kuidas öeldakse, mundri austus, ta peab väga-väga lugu sellest valijasegmendist.

Riigikaitse puhul peab muidugi ütlema, et Eestist või Euroopast vaadates võib kohe mõelda NATO ja Venemaa peale, aga tegelikult mõeldakse Ameerikas pigem Hiina peale.

Jah, aga see ongi naljakas, et tegelikult on niimoodi olnud juba 15 aastat.

Aga meie räägime jätkuvalt niimoodi.

Me vaatame oma nurga alt, aga tegelikult algas see juba Barack Obama ajal. See tuleb ressursist, Ameerika paneb sõjalisse riigikaitsesse kaks korda vähem kui külma sõja lõpus, mil ta pani viis-kuus protsenti, täna kolm protsenti.

Ameerika riigikaitseplaneerijad ütlevad, et selle raha eest on võimalik pidada ühe near-peer või peaaegu võrdse vastasega korraga ühte sõda, mitte kahte, eriti kui need on üksteisest kaugel, nagu Euroopa ja Aasia.

Venemaa oht on küll täna akuutne, aga ainus strateegiline väljakutse on Hiina. See on üliselge konsensus kogu Ameerika julgeolekuaparaadis, vaatamata sõjale Ukrainas, meeldib see meile või mitte.

Ja Taiwani sõja, ütleme, ennetamine, Ameerika heidutuse kasvatamine tähendab täiendavaid investeeringuid ennekõike Ameerika mereväkke. Neil jagub täna laevakaitserakette pooleteistpäevaseks sõjaks Vaikses ookeanis. Neid näiteid on veel ja veel.

See on üks suur debatt, mis nõuab täiendavat ressurssi, mille osas on konsensus mõlemas parteis, aga põhiteema, mis läheb iga päev ameeriklastele isegi rohkem korda, on tõesti immigratsioon.

Selle osas on huvitav see, et täna leiab senatis aset hääletus ühe immigratsioonialase eelnõupaketi läbiminekuks või vastuvõtmiseks, mis võiks olla inauguratsioonipäevaks Trumpi laua peal ning mis on saavutanud viimastel nädalatel mõlema partei toetuse, mis tugevdab juba oluliselt administratsiooni võimalusi saata kiirendatud korras maalt välja neid ebaseaduslikke immigrante, kes on kriminaalkorras kinni mõistetud, aga ei ole veel omavalitsuse või osariigi kinnipidamisasutuses.

See on keerulisem teema, mida me täna ei jõua lahata, aga Ameerikas on suur probleem seoses sellega, et isegi kui keskvalitsus teeb mingisuguseid poliitikaid immigratsiooni osas, siis inimesed on osariikides.

Ameerika on föderatsioon, seal on kaks kolmandikku seadusandlust tulenevalt Ameerika föderatiivsest iseloomust osariigi tasemel, osariikidel ongi objektiivsed õigused ja vabariiklased on neid ajalooliselt ka väga toetanud, seda, et osariikidel peabki olema õigus ise nendes küsimustes, kus põhiseadus ei anna keskvalitsusele õigust, oma seadusi teha.

Mida ma tahan öelda – see on jälle üks näide sellest, millest me saate alguses rääkisime, et Ameerikas on Trumpile seekord teistsugune toetus kui 2016. aastal näiteks ettevõtjate segmendis, aga immigratsioon on ka üks näide poliitikavaldkondadest, kus toetus muutusele on parteipiire ületav. Ning seda näitavadki ka viimase nädala hääletused nii esindajatekojas kui ka nüüd senatis immigratsiooniküsimustes.

Kui Trumpi administratsiooni prioriteete vaadata, siis kas on ka mõni, kus võib oletada või eeldada, et Trumpil tekib presidendina mingisugune ületamatu vastuolu kongressi, esindajatekoja või senatiga?

No ma arvan, et enamikes nendes küsimustes saab tegelik elu olema palju keerulisem, kui seda on partei platvormi või oma valimisprogrammi kokkukirjutamine. Seesama immigratsiooniküsimus on juba viimastel nädalatel tegelikult näidanud suuri sisemisi vastuolusid nii Trumpi tiimis kui ka laiemalt esindajatekojas ja senatis. Näiteks tööviisad, H-1B viisad, millest on konkreetsemat juttu olnud, kus Trumpi kampaaniat veerand miljardi dollariga toetanud Muskil ja tema taga olevatel tehnoloogiaettevõtjatel on väga spetsiifilised huvid, aga MAGA-l, Make America Great Again klastri juhtivatel poliitikutel hoopis teine.

Aga on see selline asi, mis paneb immigratsiooniteema kuskil senatis seisma?

Ma arvan, et vist ei pane, sest kompromissikohad on olemas, aga mida ma tahan öelda, on see, et üks asi on omada juuspeent enamust esindajatekojas ja senatis, aga teine asi on töötada välja selliseid kompromisse, kus sa saad reaalselt hääled kokku küsimustes, kus on väga-väga erinevad vaated.

Immigratsiooniküsimuses ta saab küll väga palju teha ja oleks saanud ka Biden olemasolevate seaduste jõustamiseks föderatiivtasandil, keskvalitsuse tasandil on võimalik nende immigratsiooniameti tegutsemisse lisaressursi panemise kaudu jõustada juba olemasolevaid seadusi, näiteks mis puudutab kriminaalkorras karistatud ebaseaduslike immigrantide väljasaatmist.

Arvan, et see saab tema jaoks suur küsimus olema, kus ja kui palju ta testib oma võimupädevuse juriidilisi piire, proovides piirduda olemasoleva föderaaljõu, valitsuse jõu kasutamisega, ilma seadusi muutmata ning kus ta läheb otsima suuri muudatusi. Ma arvan, et immigratsioon on selline asi, kus ta proovib osa asju teha ilma seadusi muutmata.

Mida võiks ennustada Trumpi administratsioonile küsimuses, mille sümboliks on Elon Musk – deregulatsioon, bürokraatia vähendamine, Ameerika majandusele uue kiirenduse andmine. Ma kujutan ette, et suures hulgas koosneb see lihtsalt ametnike ja regulatsioonide kärpimisest. Kas see on üldse tehtav Ameerika Ühendriikides?

Ei tea, ma nägin eile üht videointervjuud, mida üle X-platvormi lasti, kus Musk oli intervjueeritav ja muu hulgas küsiti temalt selle valitsusvälise nõuandva ameti kohta.

Department of Government Efficiency.

Tundub, et see ei saa olema siiski päris amet, vaid on pigem nõuandvat laadi institutsioon, mis annab tõenäoliselt presidendile üle paarsada lehekülge mingisuguseid ettepanekuid.

Muskilt küsiti, et sa rääkisid, et sul on võimalik mingis ajaperspektiivis saavutada kaks triljonit säästu, aga sellele ta vastas juba, et jah, olen siin natuke vaadanud ja tundub, et realistlik on rääkida võib-olla ühest triljonist, et siis ma olen rahul. Aga ta ei olnud veel suuteline rääkima või ta ei tahtnud, milles see konkreetselt võiks seisneda.

Üks, mida ma tahan jälle kuulajale meele tuletada, on Ameerika föderatiivne iseloom, et kaks kolmandikku seadusandlust on kohalikku laadi – seda reguleerivad osariigid, näiteks ettevõtjaid puudutavad igasugused planeeringud, kooskõlastused ja järelevalve on suures osas osariiklik. Seda on mingil määral võimalik mõjutada keskvalitsuse tasandil, föderatiivsel tasandil, aga osariigid saavad ikkagi ise väga palju valida, milline on nende energiapoliitika, milliseid asju nad lubavad oma territooriumile, milliseid asju mitte.

Kui me vaatame ka Bideni administratsiooni tegevust või ka varasemaid administratsioone, siis ka nende kohalikku majanduselu kõige rohkem mõjutavates sammudes on pigem küsimus dotatsioonides või subsiidiumites, et kas sa mingit tüüpi äri toetad rohkem või ei. Aga pärast Reagani administratsiooni pole me näinud suuri nullbürokraatiaprojekte.

Reagan oli vähemasti mingis ajavahemikus bürokraatia vähendamisel väga edukas.

Just, seepärast ma ütlengi, et pärast teda ei ole me näinud selliseid...

Reagan oli ka inflatsiooni taltsutamisel väga edukas, õigemini Ameerika Ühendriikide keskpank tema ajal.

Mina ei pea ennast ligikaudseltki majanduseksperdiks, aga tahaksin öelda, et ekspertide hinnangud selles osas, kui palju on presidentidel oma ametiajal vahetult võimalik mõjutada majandust ja inflatsiooni, siis pigem on seda raske teha.

Siiamaani vaieldakse ju selle üle, kui palju mõjutas üle kogu maailma kiirenenud inflatsioonitsüklit covidist tingitud nõudluse ühelt poolt lühiajaline kiire kokku surumine ja siis jälle vabaks laskmine ning sellest tekkinud tarneraskused ja surve jälle hindadele. Või oli see kõik kombinatsioon erinevatest asjadest.

Aga Musk on Euroopas saanud palju säru selle eest, et ta flirdib paremäärmuslike parteidega või vähemalt tundub nende liidreid soosivat ühel või teisel põhjusel, räägime Briti ja Saksa sisepoliitikasse sekkumisest. Ja sellega seoses oli tal intervjuu AfD liidriga, kus üks põhiküsimustest oli ka bürokraatia ja regulatsioon Euroopa Liidus ja eriti Saksamaal. Ta tõi näiteid, mis on aktuaalsed ka Ameerika Ühendriikides. Näiteks väitis, et Tesla gigatehase püsti panekuks Saksamaal pidi Tesla täitma üle 25 000 lehekülje ulatuses aplikatsioone ja need tervikuna üle andma.

Kuid täpselt samamoodi käib elu Ameerikas, ehk mingid asjad, mis puudutavad bürokraatia vähendamist, on asjad, millega meie pole enam juba ammu harjunud, aga mis on mujal tegemata, ehk avaliku sektori digiteerimine on näiteks ilmselt üks suurtest asjadest.

Trumpi uue administratsiooni üheks eripäraks tundub olevat see, et veel enne, kui president on ametisse astunud ja veel enne kui tema poolt nimetatud administratsiooni liikmed on üldse kinnitatud, on juba väga palju juhtunud ja toimumas. Tundub, et novembri teisest poolest ongi Ameerika Ühendriikide president Donald Trump ning Elon Musk või JD Vance on juba teostamas Ameerika Ühendriikide uut sise- ja välispoliitikat. On see mingi märk, millest me peame midagi välja lugema? Näiteks ka Ameerika Ühendriikide uus suursaadik Eestis sai teatavaks veel enne, kui keegi oskas seda isegi küsida.

Üks põhjus on kindlasti see, et ettevalmistus on olnud hoopis teistsugune kui 2016. aastal. Ma arvan, et me kipume mõlemad uskuma, et 2016. aasta valimisvõit oli ka talle endale mõnevõrra üllatuseks.

Seekord see talle endale kindlasti üllatuseks ei olnud. Tema taga olevad suured mõttekojad, nii Heritage Foundation kui ka America First Policy Institute, töötasid juba aasta aega erinevate poliitikavaldkondade ja programmidega ning väga paljud nendest inimestest, kes olid mõttekodades põhipeatükkide ettevalmistamisel ametis, on liikumas mitte tippkohtadele, aga asetäitjate ja tippnõunike kohtadele üle kogu administratsiooni, mis annab sellise kiirstardivõimaluse.

Teiseks tundub, et ta tegi seekord üsna varakult põhimõttelise otsuse, et ta edutab väga suurele osale olulistest ametikohtadest oma kampaaniameeskonna inimesed, mis loob teistsuguse usaldusõhkkonna ja kus inimestel on võimalik hakata väga kiiresti tegutsema.

Saadikuteks vähemalt võtmeriikidesse on kõik presidendid alati nimetanud oma kampaania või lähikonnaga seotud ettevõtjaid, doonoreid ja nii edasi. Aga seekord paistab Trumpi Valge Maja mehitamise, aga ka mitmete võimalike ministeeriumite mehitamiste juures silma see, et ta edutab inimesi oma Florida lähikonnast, oma kampaaniameeskonnast. Tänu sellele on need usalduslikud suhted.

Sellise tempo kiirest jätkamist peaksime me siis eeldama ja selleks valmis olema?

Jah, aga ei tohi unustada, et Ameerika on siiski veerand tuhande aastane demokraatia, kus põhiseadus on A ja O ning kus presidendil ei ole võimalik väga suuri muudatusi ilma kongressi ja senatita ellu viia.

See, et me praegu räägime, et ta on juba väga palju inimesi justkui paika pannud, siis tegelikult vajavad peaaegu kõik need tuhanded ja tuhanded inimesed senati heakskiitu.

Enamik neist selle ka saab, pole küsimustki, sest senati ja kongressi ja esindajatekoja enamus on vabariiklaste käes. Enamusega ilmselt mingeid probleeme väga ei ole, aga kindlasti on senatil plaan. Senati vabariiklaste esinumber on John Thune, kes pole mingi jah-mees.

Ameerika Ühendriikide kongressis tundub Eesti mõistes üldse neid jah-mehi väga vähe olevat.

Kongressi esindajatekojas on rohkem, senatis on neid palju vähem, seal on ka rida väga teenekaid vabariiklastest senaatoreid, kes on viimase ametiaja peal, kes enam tagasi ei tule.

Kel pole midagi kaotada.

Jah, näiteks Mitch McConnell.

Naljakas küll, et tema on Trumpi põhiline nii-öelda mure.

Ma arvan, et mure ta tingimata ei ole, sest siiski on tema ka, nagu kogu vabariiklaste establishment, väga rahul sellega, et Trump võitis valimised ning et väga paljud Trumpi plaanid on kooskõlas sellega, mida ka nemad tahaksid teha, ehk kindlasti nad vastu töötama ei hakka.

Lõpetuseks veel Ameerika Ühendriikide välispoliitikast. Ma tsiteerin üht Trumpi ettevõtjast toetaja Peter Thieli lauset aastal 2016. Ta ütles, et Trumpi mõistmisel on suur häda selles, et meedia ja teised poliitikud võtavad teda sõna-sõnalt, aga ei võta tõsiselt, samas kui tema valijad võtavad teda väga tõsiselt, aga kunagi ei võta teda sõna-sõnalt. Siin tundub olevat võtmekoht ka Ameerika Ühendriikide järgmise administratsiooni välispoliitika mõistmisel.

Sa võtsid mult sõnad suust. Kuulasin täna hommikul üht Foreign Affairsi podcasti, kus kasutati sedasama tsitaati ja ma lootsin, et mul avaneb võimalus seda öelda, aga näed, sa jõudsid ette.

Mulle on endale ka täpselt samamoodi tundunud.

Meil on tänane intervjuu kulgenud sellises entusiastlikus ja ootavas atmosfääris, ma siiski tahan öelda, et selle kõige kõrval on kogu julgeolekupoliitika, mis puudutab väljaspool Ameerika piire toimuvat, eriti väljaspool Vaikset ookeani basseini toimuvat, on ikkagi suur-suur küsimärk. Kogu Euroopa poliitika ja see, milline saab tema suhtumine NATOsse olema. Tema mängud mõtetega, kus kahest protsendist kaitsekuludest, mida ta nõuab liitlastelt, saab kolm, kus kolmest saab viis. Mis eesmärgil ta seda teeb?

Me jõudnud üldse rääkida Gröönimaa asjast, Kanada küsimustest, osad nendest asjadest on trollimine, osad on tõsised, sest nad on päriselt seotud Ameerika julgeolekupoliitiliste huvidega – kogu Gröönimaa küsimus, Arktika küsimus.

Arktika muutub laevatatavaks. Meie enda Rail Baltic põhineb samal hüpoteesile, et ühel hetkel on võimalik Põhja-Soomest kaupu alla vedada.

Siin on seesama sõnasõnalise ja tegelikku mõtte eristamise võimekus.

Seal on palju lahtist, kus meil kõigil on vaja väga hoolikalt mõelda, ennekõike mõtlen ma Euroopa ühist poliitikat. Eesti üksinda Trumpi mõtlemist ei mõjuta. Kuidas me Euroopas end Trumpi plaanide suhtes positsioneerime? Kus me teeme koostööd ja kus on meil põhjust proovida temaga natuke kakelda?

"Reedene intervjuu" on Vikerraadios eetris reedeti kell 14.05.