Lahe: traditsiooniliste pererollide tõttu on naistel tippjuhtimises nõrgemad võimalused
Pikaaegne tööstusjuht Siiri Lahe ütles Vikerraadio "Reedeses intervjuus", et Eestis ollakse ikka veel pisut vanamoodsad ja arvatakse, et naine peaks pereelus võtma suurema koormuse enda kanda. Ta rääkis ka tööstusest kui eduka majanduse alustalast, puidu väärindamisest, metsamajandamise olulisusest, põlevkivi rollist ja tuumajaamast.
Te juhtisite üle tosina aasta üht Eesti energiamahukamat tööstust Estonian Celli. Kuna ettevõtte kogutoodang läheb ekspordiks, siis said Eesti elanikud sellest ettevõttest laiemalt teada ilmselt siis, kui mõned aastad tagasi jõudsid uudistesse teated sellest, et ettevõte on tootmise ajutiselt peatanud, sest elektri hind läks lihtsalt liiga kulukaks.
Te otsustasite eelmisel aastal loobuda juhatuse liikme kohast ning täna võiks vist öelda, et olete töötu, ehkki jätkate samas ettevõttes nõukogu liikmena. Miks te otsustasite ameti ise maha panna, kuigi pikka karjääri jäi ju ka austusväärne tiitel – aasta tööstur 2021?
Kaksteist aastat tööd Estonian Cellis on olnud ääretult põnev. Olen töölt ära tulles enda jaoks kaardistanud, milline võiks olla minu unistuste töökoht ning uskuge või mitte, minu unistuste töökoht oleks Estonian Cell.
No seda enam – miks siis ometi lahkuda?
Võib-olla kõik raadiokuulajad ei tea, et Estonian Cell asub Kundas, see on rohkem kui 100 kilomeetrit, aga minu elukoht ja pere on Tallinnas, mis tähendab igapäevast edasi-tagasi sõitu. Kui ma sinna kaksteist aastat tagasi läksin, oli mu otsus, et proovin kolm aastat, sest see tundus olevat väga huvitav väljakutse. Lepingut sai pikendatud kolm korda, aga sõita aastas 60 000 kilomeetrit tähendab veeta päris palju aega maanteel. Olen selle teinud ja mõelnud nii kasulikuks kui võimalik, aga tahes-tahtmata tuleb tunnistada, et see on endalt ja perelt näpatud aeg.
Kas kordagi seda mõtet ei tulnud, et tõstaks juured Tallinnast Kundasse või sinna kanti ümber?
Seda mõtet ei ole tekkinud, kuna mees töötab Tallinnas ja laps käib Tallinnas koolis ning Tallinn on meile nagu töönädala pelgupaik. Meie maakodu on Kundast täiesti teises suunas Pärnumaal, kus on perekondlikud juured. Seetõttu pole sellist mõtet tõesti tulnud.
Nii et lõpetamise põhjused olid puhtalt isiklikud ega tulenenud raskustest, mida ettevõte energiahindade, eksporditurgude ja kõige sellega seoses koges?
Jah, kindlasti oli see isiklik põhjus, see 60 000 kilomeetrit aastas on väga pikk aeg.
Aga nende kilomeetrite jooksul olete te kindlasti jõudnud hästi palju mõtiskleda faktorite üle, mis tööstussektorit ümbritsevad ja puudutavad. Estonian Celli 2023. aasta aruandest selgub, et kasvanud energiahindade ja langenud müügihindade tõttu kukkus ettevõte 2023. aastal pea kolme miljoni eurosest kasumist 23 miljoni eurosesse kahjumisse. Millises seisus te ettevõtte endast maha jätsite? Kas eelmisel aastal õnnestus kahjumit pisut vähendada, et oli kergem seda kolleegidele jätta?
Jah, selles mõttes lahkusin ma Estonian Cellist kindlasti hea tundega, kuna sinna jääb tõepoolest maha tipp-professionaalidest koosnev meeskond. Ka minu järeltulija Meelis (Kuzma - toim.) on Estonian Cellist välja kasvanud, mistõttu ta teab kõike seda, miks on Estonian Cell väärtuslik nii kogukonnale kui ka Eesti majandusele. Ta teab, mis on meie võlu ja valu.
Minnes majandustulemuse juurde, siis kogu see valu kulmineerus 2023. aastal. Aasta 2022 lõpuks oli juhtunud see, et nii energia- kui ka puiduhinnad sõna otsese mõttes rohkem kui kahekordistusid, seda Ukrainas toimuva sõja taustal. Ja kuna maailmaturgudel ei olnud võimalik müügihinda selliselt tõsta, siis kahjuks kaotasime kolm tehasest klienti. Ja tehastest klientide tagasivõitmine ei juhtu sõrpmenipsust. Kuna Estonian Cell ekspordib sada protsenti, siis sõltub meie edukus väga suuresti Eesti omahinna konkurentsivõimest. See on määraja.
2024. aastal toimus juba teatud normaliseerumine. Me küll ei toimetanud veel päris täismahus, oli üksikuid seisakuid, aga majandustulemus, mis on ametlik dokument ja alles veel tegemisel, oli kasumi mõttes negatiivne. Ehk me lõpetasime kindlasti kahjumiga, aga mitte nii sügava kahjumiga kui 2023.
Kas see tähendab, et Eesti ei olegi enam energiapoliitiliselt sobiv paik nii energiamahuka tööstuse jaoks?
Tahaks loota, et see niimoodi ei ole. Siin Eestis tuleb küll piike murda sellega, et selgitada, miks tööstust üldse maailma majandusele vaja on, aga kui vaadata maailma juhtivate tööstusriikide kas või tippkohtumisi, siis kas te olete tähele pannud, et neid tutvustataksegi kui maailma juhtivate tööstusriikide tippkohtumisi (rõhk tööstusel ja G7-l - toim.).
Meil Eestis on tööstuse ambitsioon olnud natukene väiksem, oleme Eesti riiki tahtnud positsioneerida ennekõike digiriigina, aga mina isiklikult olen küll veendunud, et eduka majanduse alustalaks on tööstus ning tööstus jääb ka järgnevatele põlvkondadele, nii Eesti kui ka maailma majanduse selgrooks.
Miks ei saa kogu majandust rajada ainult digile või teenusmajandusele? Olgu siinkohal öeldud, et teenusmajanduse osakaal on viimase kümne-viieteistkümne aastaga kerkinud kahe kolmandiku pealt kolmveerandini meie majanduse osakaalust.
Kindlasti toimuvad siin struktuursed muutused ja jäävad ka edasi toimuma, aga kui me mõtleme näiteks sõnadele digitaliseerimine või IT, siis nad ei ole asjad iseenesest.
Ja nii uskumatuna, kui see ka võib kõlada, siis tööstuses on automatiseerituse tõttu kõrgtasemel IT-lahendused väga laialdaselt kasutatud. Ehk ka digitaliseerimisele ja IT-le peab olema kuskil väljunud, nad ei ole ainult ajaviitelahendused.
Rääkides sellest, miks peab tööstus olema – kui me vaatame kas või siin stuudios ringi, siis inimestena vajame me enda ümber asju, olgu need betoon, tsement, tellised ja puupalgid, millest maju ehitada, olgu need lauad või toolid. Tulevikus sõltub see küll automatiseerituse tasemest, mis on kindlasti tänasest erinev, aga ma arvan, et pelgalt käsitööna me keegi neid teha ei taha. Mina olen täiesti veendunud, et tööstus oli, on ja jääb.
On väga palju inimesi, kes leiavad, et see kõik on vajalik, aga seda kõike võiks toota kusagil mujal, igal juhul mitte sealkandis, kus mina elan.
Sõltub, kuidas me selle kusagil-mujal-perspektiivi seame. Rääkides tööstusest Eestis ja Euroopas, siis siin suudame tööstuse jalajälge kontrollida. Me teame, missuguse keskkonnamõjuga see on. Euroopas on väga ranged regulatsioonid, Euroopas ei saa olla sellist tööstust, mis ei ole keskkonnasõbralik ega keskkonnahoidlik.
Kui me suruksime selle tööstuse kuskile mujale maailmanurka, siis me tegelikult ei tea, milline on mõju planeedile, me ei tea, kuidas ja kas seal kasutatakse lapstööjõudu ja nii edasi. Ehk selles mõttes kontrollitud mõjuga saab tööstus olla siinsamas Eestis ja Euroopas.
Sellega, et "mitte minu tagahoovis" (ingliskeelsest väljendist "nimby" - not in my backyard - toim.) on igal pool hästi palju kokku puututud. Inimeste peamine mure on see, et tööstus või ka energiatootmine ei põhjustaks häiringuid. Tahetakse näha, et tööstus ei reostaks keskkonda meie ümber, ei tekitaks valguse-, müra- ega lõhnahäiringuid.
Aga kui rääkida kaasaegsest tööstusest, siis seal on selle peale juba väga palju mõeldud. Ma võin tuua ühe näite – käisin eelmisel aastal Itaalias meie kliendi juures paberitööstuses ning seal asuvad tööstusettevõtted kuulsa kuurortpiirkonna keskmes, majade ja hotellide vahel. On sein ja väike haljastuspiire, aga tööstus on sõna otseses mõttes kuurordi keskel. Tööstuse heitveed juhitakse mõistagi puhastatud kujul järve, kus käivad inimesed suplemas ja mitte kellelgi ei ole sellega probleeme. See on suurepärane näide, kus tööstus ja elanikkond saavad olla käsikäes, kui mõlemad hoolivad üksteisest ja saavad väärtusest aru.
Kui läbi Kehra sõita, siis on õige tuule korral väga hästi tunda, et seal tegutseb paberitööstus. Kuidas on lood Kundas? Kas Estonian Cell teatud tuule korral enda tegevusest ka kohalikele märku?
Estonian Celli ja Kehra paberi- ja tselluloosivabriku tehnoloogia on täiesti erinev. Kui rääkida lõhnahäiringutest, siis nemad toodavad tselluloosi, Estonian Cell toodab kemi-termo-mehaanilist puitmassi. Need tehnoloogiad on olemuslikult täiesti erinevad. Kehras sisuliselt keedetakse puitu, Estonian Cell purustab puidu mehaaniliselt.
Positiivses võtmes on meie eripära see, et kasutame ainult väga keskkonnasõbralikku keemiat – vesinikperoksiidi ja naatriumhüdroksiidi –, me ei kasuta väävlit ega kloori, mis võiks tekitada lõhnahäiringuid. Selles mõttes saame me Kundas oluliselt muretumad olla.

Kui palju vanamoodsa tehnoloogiaga tööstust Eestisse veel jäänud on, millest kohalikud elanikud mingil moel teada saavad, on see siis müra, hais või midagi muud?
Ma ei ole sellist statistikat teinud, aga olen veendunud, et nad on ka Kehras lõhnauuringutega tegelenud, vast need ei ole sama intensiivsed kui varem. Aga kinnitada ei julge.
Toon ühe näite, mis pole mu enda mõeldud, vaid on ühe Soome endise tööstusjuhi väljaütlemine: "Mis teil, eestlastel, tööstuse lõhnahäiringutega on? Me Soomes armastame tselluloosi tootmise lõhna, sest me saame aru, et selle lõhnaga käib kaasas väärtus majandusele ja sellega käivad kaasas töökohad ning pigem oleksime mures siis, kui meil tööstust ei oleks."
Meil ei suudeta vist seda seost veel hästi tekitada. Tahetakse elada maal, aga nii, et seal on ainult päike ja heinamaa. Samas võiks ka sissetulek olla. Aga kust see sissetulek tuleb, kui keegi töökohti ei loo?
Ma arvan, et Eestis on ka erinevaid inimesi. Ma olen natuke hõivatud ka põllumajanduses ning olen seda pilku tähele pannud nii Eestis kui ka Austrias.
Austrias on kõrvuti tööstus ja põllumajandus ning sealsamas on elurajoon ja kõik saavad heanaaberlikult üksteisega läbi, püüavad üksteisest hoolida nii, et tööstus tegeleb sellega, et oleks võimalikult vähe tööstushäiringuid, tekitatakse müraseinad ja paigaldatakse kõikvõimalikud õhu- ja lõhnafiltrid.
Aga ma ei ütleks, et tööstusel on rohkem häiringuid kui näiteks põllumajandusel. Ning see ei pea isegi olema seotud farmidega, vaid ka kui lehmad looduses jalutavad, võib olla marginaalseid lõhnahäiringuid. Kuid see on üks osa elust, üks osa keskkonnast ning me kõik vajame neid tooteid. Tuleb lihtsalt saada hakkama kooskõlas ja tasakaalustatult.
Kui palju sellises moodsas tööstuses üldse töökohti on? Järjest enam ju automatiseeritakse. Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus kuulutas just välja investeeringutoetused suurtööstustele, millega peaks looma umbes sadakond töökohta. On see realistlik?
Jällegi on küsimus, kuidas ühte või teise numbrisse suhestuda. Estonian Cellile on kriisiaegadel isegi ju öeldud, et kas riiklikul tasemel peaks mõtlema tööstusele, kus on ainult sada inimest. Täna töötab Estonian Cellis 86 inimest.
Kui me juba numbritest räägime, siis Estonian Celli viimase kolme aasta keskmine käive on 100 miljonit eurot aastas. Kui me jagame selle töötajate arvuga, siis kiire rehkendus näitab, et Estonian Cell toodab iga töötaja kohta käivet rohkem kui üks miljon eurot aastas. See on ääretult kõrge tööviljakuse näitaja, aga see on saavutatud ainult tänu sellele, et esimesest päevast peale, kui 2006. aastal tehas Kundas käivitati, on meie tootmisprotsess täielikult automatiseeritud.
Ma arvan, et kõik tulevikutehased, mis Eestisse rajatakse, tulevad sarnase automatiseeritud tasemega, sest me teame, et mitte ainult Eestis, vaid ka Euroopas on vananev ühiskond – inimesi jääb pigem vähemaks, kvalifitseeritud tööjõudu jääb vähemaks – ning seetõttu ongi oluline ekspertiis ja see, kuidas me suudame väiksema arvu töötajatega tekitada kõrgema tööviljakuse ja kõrgema lisandväärtuse. Need on tulevikuküsimused.
No aga Estonian Cell jääb sellest toetusest ilma, nagu ka kõik teised. Need, kel on alla saja töökoha, ei ole riiklikku toetust ära teeninud.
Tunnistan, et ma ei ole sinna toetusmeetmesse lõpuni kaevunud, ehkki veel energiakriisi eelselt oli Estonian Cellil ambitsioon rajada sama suur tehas olemasoleva kõrvale. Energiakriis on meie ambitsioone sedavõrd kärpinud, et oleme viimased kaks aastat tegelenud pigem sellega, kuidas tehas Eestis ellu jääks ning kasvu või tegevuse duubeldamise eesmärgid on lükatud kaugemasse tulevikku.

Jätkame energeetika teemaga. Kas Eesti vajab tuumajaama?
See on väga hea küsimus, aga mina ei ole kindlasti kõige parem ekspert, et sellele vastata. Mida ma küll tean, on see, et mitte ainult Estonian Cell ei vaja elektrit 24/7 ja 365 päeva aastas, vaid igaüks. Kui me tõuseme hommikul üles, tahame me teha kohvi, mitte lükata selle tegemist edasi, sest elektrit ei ole. Samamoodi õhtusöögid ja nii edasi. Inimestel on oma rutiinid ja kõrgtehnoloogiline tööstus on lihtsalt rajatud niimoodi, et ta peaks töötama 24/7, sest siis on protsessid kõige efektiivsemad.
Mis sellise energialahenduse tagab, on see, et seda saab juhtida kombinatsioonis taastuvenergiaga, mille kõrval on väga palju juhitavaid elektrilahendusi.
On palju arutletud, kas ja kuivõrd on tuumajaam juhitav. Seda ma öelda ei oska, aga tuumajaam on kindlasti selline energialahendus, mis tagab ka 24/7 stabiilse baaselektritarbimise. Selles mõttes ma arvan, et tuumajaama arendust tasuks ühiskonnas vähemalt arutada, et kas ta mahub siia pildile või ei. Aga ta võib olla üks tulevikulahendustest.
Mis oleksid alternatiivid tuumajaamale, et meil oleks ka juhitavaid võimsusi?
Ühtegi teist baaslahendust, mis oleks süsinikuneutraalne, mina kahjuks ei tea. Siis me saame mõelda taastuvenergia kasvatamisele, mille kõrval peavad olema kiirelt käivitavad juhitavad lahendused, mis suudavad elektritarbimise või -tootmise tagada selleks hetkeks, kui ilmastikust sõltuvat taastuvenergiat ei ole. Aga nendel kõigil on kindlasti ka nii süsiniku- kui ka keskkonnajalajälg.
Trend tulevikku on kindlasti ka akulahendused – kui taastuvenergiat on väga palju, siis tarbida teda ja salvestada. Kas on olemas nii võimsaid akulahendusi, mis taastuvenergia täielikult ära tasakaalustaks, on täna küsimuse koht.
Järjest enam Euroopa riike vaatab vesiniku poole, kuid siiani ei ole veel leitud lahendusi, kuidas see ära tasuks. Olete te vesinikuenergia usku?
Me oleme seda teemat arutanud, aga vähemalt tööstuses ei tea me täna majanduslikult mõistlikku vesiniku kasutamise lahendust. Kindlasti ei saa välistada tulevikuperspektiive, sest see on väga kiiresti arenev tehnoloogia. Tasub proovida, tasub vaadata, tasub olla uudishimulik, aga kas sealt tuleb lahendusi, mis toimivad nii keskkonna kui ka majanduslikus võtmes, siis seda on täna vara öelda.
Mida teha põlevkiviplokkidega?
Siinkohal ütleksin ma niimoodi, et vanasse kaevu ei tohi enne sülitada, kui uus on valmis. Eesti energeetika on põhinenud aastakümned just baasenergia tootmisel, põlevkivil ja ka põlevkivienergeetikasse, ma usun, et seda teavad ka meie kuulajad, on tehtud väga palju investeeringuid selleks, et süsinikuemissioonid oleksid väiksemad. Uued jaamad suudavad käidelda põlevkivi koos biomassiga, ehk mitte ainult põlevkivi. Ma arvan, et me ei tohiks nendest Eesti Energia elektrijaamadest, muu hulgas põlevkivi kasutavatest, enne loobuda ja neid kinni panna, kui meil on uued lahendused töökindlalt laual.
Olete öelnud, et rõhuasetus peaks olema kohalikke ressursse väärindava tööstuse arendamisel. Milliseid kohalikke ressursse me rohkem väärindama peaksime? Kas Eesti peaks minema tagasi fosforiidi kaevandamise juurde või rohkem turvast brikettideks tegema? Kus te tulevikupotentsiaali näete?
Kõikide ressurssidega tuleb vaadata, missugune on keskkonnamõju. Kui mõelda, kus meie ressursid on, siis nad on kas maapõues või maa peal. Rääkides fosforiidikaevandusest, tunnistan, et mul puudub seisukoht, kuid nii palju kui ma sellesse teemasse olen piilunud, siis seal võib olla potentsiaal. Kuid sarnaselt tuumaenergeetikale peame me teadma keskkonnamõjusid ja väärtusahelat. Ehk uurimistööd jagub veel pikalt, aga seal võib olla potentsiaal.
Samamoodi nagu põlevkivi, mis ei ole ainult energiatootmine – põlevkivist saab toota ka õli ja muid tooteid.
Ja nagu me eile kuulsime, on see ka sõjatööstuse jaoks sobiv (viide artiklile - toim.)
Vaat, seda aspekti ei oska ma kommenteerida. Mille poolest on Eesti unikaalne, on see, et Eesti on üks väheseid Euroopa riike, kus põlevkivi on ja ma arvan, et seda teemat ei peaks kokku pakkima. Meil on tippteadlasi ja pigem peaks uudishimulikult uurima, millist väärtust me saaksime põlevkivist tulevikus luua.
Tulles puitu väärindavast tööstusest, ei saa ma kindlasti üle ega ümber puidu väärindamisest – Eesti lihtsalt asub sellisel laiuskraadil, mis sobib metsa kasvuks. Me kuulume Euroopa viie metsarikkama riigi hulka ja seetõttu peaks metsa ehk puidu väärindamine olema kindlasti meie majanduse üks alustaladest. See eristab meid teistest riikidest ning on meie võimalus ja ressurss.
Siin vaieldakse hästi palju selle üle, millised peaksid olema raiemahud, aga hoopis vähem räägitakse sellest, mida me nende raiemahtudega teeme. Isegi paberipuuna viime me ca kaks miljonit kuupmeetrit iga-aastaselt Eestist välja, see on väärindamata kujul ressursi välja viimine. Me viime selle valdavalt Skandinaavia riikidesse, kes loovad sellest enda tööstuses väärtust.
Estonian Celli näitel võrreldes paberipuu ekspordiga, lisame me majandusele viis korda ekspordiväärtust ja kuna see põhineb valdavalt kohalikel ressurssidel, siis jääb tõesti viis korda rohkem raha meie majandusse. See on teema, millega me peaksime tegelema.
Eelmisel nädalal selgus, et RMK-l on käimas oksjon, kus otsitakse tööstuspartnerit, et hakata nii paberipuitu kui ka väheväärtuslikku puitu, mis üle jääb, väärindama kohapeal. Oleme me nüüd lõpuks õigel teel? Kas meie ühiskond on uueks katseks valmis? Näiteks tselluloositehase rajamiseks?
See, et me sellest avalikus ruumis nii palju räägime ning et see on ka vähemalt tänase valitsuse koalitsioonileppes ja tegevuskavades sees – leida võimalusi puidu kõrgel tasemel väärindamiseks –, näitab juba teatud muudatust ühiskondlikus mõtlemises.
Ma väga loodan, et need ei soiku, kuna need arendused on väga pikaajalised. VKG on vist ainus, kellel on selleks tehtud teatud ettevalmistused, aga sellele vaatamata ei käi taoliste tehaste käivitamine ja rajamine sõrmenipsust, on vaja keskkonnauuringuid ja kõike muud, et see tööle panna. Ma siiralt loodan, et see protsess läheb vähemalt ühe näitega ka lõpuni.
Samal ajal on uudistesse jõudnud ja juttude tasandil kuulda, et mitmed väliskapitalil põhinevad metsandusettevõtted on loobumas oma äridest ja investeeringutest Eestis. Teate te täpsemalt tausta, miks siit lahkutakse?
Seda tean ma sama palju kui teie. Ajakirjanduse vahendusel on olnud spekulatsioone. Ega nad ise otsesõnu välja ei ole öelnud, mis põhjus on – kas seal taga on meie geopoliitiline asukoht või mitte. Ei oska kahjuks rohkem kommenteerida.
Kas selle taga võivad olla valitsuse maksu- ja energiapoliitilised otsused, mis ei soosi siin tegutsemist?
Viimaste näidete puhul ei ole energiat või puitu väärindavat tööstust otsesõnu välja viidud. Oli küll üks näide, kus üks suur tehas otsustas Eesti asemel Lätti investeerida, seal olid lisaks puiduteemadele ka energiapoliitilised valikud, aga rääkides Skandinaavia kontsernidest, kus oli ennekõike otsus metsa müüa, siis seal võib-olla energiapoliitika nii palju ei määra, et arvatavasti on muud tegurid.
On meil üldse põhjust neid taga nutta, kui nad lihtsalt metsa välja viivad?
Kui me küsime Eesti võtmes, kes on metsaomanik, siis ühiskondlikus vaates tahaksime me näha sellist metsaomanikku, kes majandab metsa tasakaalustatult, see tähendab seda, et ta tagab meile metsad, kuhu me päriselt tahame minna.
Metsa väärindamise vastasusest Eestis – inimesed ei mõtle, et majandamata mets on sisuliselt nagu võsa. Arvan, et neid matkaentusiaste, kes tahaksid minna võsasse, kus sa pead endale sõna otseses mõttes teed rajama, väga palju ei ole. Majandatud mets on igale Eesti elanikule ka selles mõttes väärtus, et kui sa tahad minna korjama seeni või mustikaid, siis on seda oluliselt mõnusam teha seal, kus puud on pandud kasvama selleks, et nendest saaks puupalk, ning mitteväärtuslik mets on sealt ära harvendatud. Aga et kes seda teeb, on see omanik Skandinaaviast või kohalik, sellel ei ole väga palju tähtsust.
Kas teie hinnangul mindi vahepeal metsamajandamisega pisut liiale – olid tühjad raielangid, mis mõjusid inimestele väga emotsionaalselt, sest olid nende lapsepõlve seene- ja marjakorjamise paigad?
Ma statistikat ei võtnud kaasa, aga mida me oleme võib-olla vähem tähele pannud, on see, et viimase saja aasta jooksul on Eesti pindala, mis on metsa all, mitmekordistunud. Meil on aastate pikku metsa juurde kasvanud, aga me vaatame seda asja sageli hästi lühiajaliselt ja seda tegelikult ei panda tähele.
Ühtepidi võib aru saada, et lageraielangid, eriti kui nad on tee ääres, tekitavad emotsionaalseid küsimusi, aga teistpidi, tulles sektorist, mis on natukene rohkem uurinud metsa juurdekasvu, siis lageraielangid võivad olla ka vajalikud, et noored puud saaks hakata kasvama hakata. Seda tuleks vaadata ka metsamajanduse juurdekasvu võtmes tasakaalustatult.
Kui me sinna lageraielangile viie aasta pärast läheme, siis me näeme paljudel puhkudel, et isegi mänd hakkab ise kasvama, osa tuleb taasistutada, mida ka kõik metsaomanikud teevad, sellepärast et keegi ei taha ju jätta ressurssi kasutamata. Ning juba mõne aasta pärast on seal toredad istandikud – mänd, kuusk või kask. Tuleb uus noor mets, ei maksa peljata.
Kas teie perekonna maadel Pärnumaal pole niisugust vaatepilti avanenud?
On, mul endal on ka väga tillukene metsakinnistu ja meie kõrval kinnistul tehti lageraie. Kuna mõlemal pool on männimets, siis juba paar aastat hiljem sirgusid noored männid ilma, et oleks taasistutust tehtud. Mina isiklikult ei pelga seda, aga mul on kindlasti ka keskmisest teadlikum vaade selles osas, mis juhtub lageraielangiga ja kui kiiresti.

Tulles tagasi tööstuste juurde, siis kas praegune maksuralli soodustab tööstuste tegevust, mis on valdavalt ekspordile suunatud? Mis on see, mida tööstussektor valitsuselt ja valitsejatelt ootab?
Ma arvan, et siin ei ole ühte vastust. Kui tööstussektor toimetab valdavalt kohalikul turul, siis selle tööstussektori konkurentsivõime küsimused on oluliselt erinevad kui tööstussektoril, mis tegutseb valdavalt eksporditurgudel. Siseriiklikult kehtib see maks ju meile kõigile ning kui siseriiklik tööstus üldse kellegagi konkureerib, siis peame vaatama, kas sedasama kaupa annab tuua ekspordina ning missugused on sarnased maksud nendes riikides, kes võiks konkureerida eksportööridena.
Kui aga rääkida tööstusest, mis ekspordib, siis Estonian Celli näitel saan rääkida, et meie kulubaasist moodustab energia läbi aastate kolmkümmend-nelikümmend protsenti sõltuvalt hinnastustasemest. Ja on maksud, millest riiklikul tasemel sageli üldse ei räägita, ehk sellised peidetud regulatiivsed tasud ja maksud – elektriaktsiis, taastuvenergia tasu ja ka üllatuslikul kombel elektri- ja ka gaasivõrgutasud, mis on tööstussektori suhtes olnud ebaproportsionaalselt kõrged. Ehk tööstussektor on maksnud väga suure koormusena väiketarbijate liitumispunkte ja ühendusi kinni. Õnneks on see muutumas, aga energiamahukat tööstust mõjutavad tavainimese jaoks oluliselt peidetud tasud.
Kuidas oleks õiglasem, et oleks motivatsiooni siin edasi tegutseda?
Meie oleme alates tehase käivitamisest pidanud kahjuks rääkima regulatiivsetest energiatasudest ja seda seetõttu, et kui Estonian Cell 2006. aastal käivitati, siis tehti väga suur investeering – sada viiskümmend kolm miljonit eurot –, mis tollal oli peaaegu kaks ja pool miljardit krooni. Nagu öeldud, käivitati see 2006. aastal ning siis, aastatel 2007-2008, hakati Eestis kehtestama uusi energiamakse ja vaadati ümber võrgutasude struktuur, mis oli investorile täielikult üllatuseks ja keeras äriplaani täiesti pea peale. Ehk energiakulubaas kahekordistus nende ootamatute liigutuste tõttu.
Estonian Celli probleem on selles, et kuna me oleme sisuliselt üks ja ainus energiaintensiivne tööstus, siis meil on väga raske leida partnerid, kellega koos käia valitsusega rääkimas. Õnneks oleme leidnud toetust erinevate erialaliitude poolt, aga Eestis ei ole kombeks ühe ettevõtte probleeme lahendada. Kui arvestades seda, kui palju meil energia maksab, siis ega siia ei ole saanud energiaintensiivset tööstusi juurde tulla.
Mis väärib võib-olla tänase valitsuse juures positiivsena ära märkida, on see, et julgetakse rääkida tööstuse kasvust ja julgetakse rääkida energiamahuka tööstuse kasvust ning juba on valitsuse laualt käinud läbi mõned lahendusmõtted, mille majandus- ja tööstusminister on sinna viinud ja ka kabinetis on neid arutatud. Et sellised õrnad positiivsed signaalid on olnud.
Ma väga siiralt loodan ja ootan, et Eesti valitsus läheb nende sammudega lõpuni.

Estonian Cell on austerlastele kuuluv ettevõte, varem olete te töötanud ka brittidele kuuluvas aktsiaseltsis Tallinna Vesi. On seda rahvuslikku eripära nende ettevõtete juhtimiskultuuris tunda ka? Kas eestlased on väga erinevad sellest, kuidas austerlased või britid asju ajavad?
Jah, ma arvan, et me kõik oleme rahvustena ja oma kultuuritausta tõttu üksjagu erinevad. Kui tuua mõned märksõnad kõigepealt briti kultuurist, mida ma olen juba pisut unustanud, siis nende natuke äärmuslik viisakus – komme rääkida läbi lillede, et mitte öelda läbi põõsaste – meenutab mulle üht töötajat, kes sai paraku vallandatud sellepärast, et ta ei suutnud lugeda signaale ja tagasisidet, mis talle anti.
See oli nii suhkrustatud ja viisakas, et ta ei saanud arugi?
Täpselt, inimene ei saanud aru. Briti kultuuris on tagasisidestamine teistsugune ja tuleb lugeda seda, mis on ütlemata jäetud.
Eestlased oma otsekohesuse vist ei klapi sellise stiiliga?
No sellega saab ära harjuda. Mina töötasin seal ikkagi väga pikki aastaid ning minnes Estonian Celli, tunnistan, et natukene sai see isegi osaks ka minu enda töökultuurist. Esimese 360-kraadi tagasiside uuringu käigus oli mul õnneks paar kolleegi, kes ütlesid kohe alguses, et unusta ära see läbi lillede rääkimine ja coachiv juhtimisstiil, vaid ütle meile otsekoheselt ja otse. Ehk tuleb reguleerida ja valida juhtimisviis, mis sobib konteksti.
Kas austerlased on teistsugused või oleme me sarnasemad? Meil on ju ikkagi sarnane saksa taust.
Kindlasti oleme me mõnevõrra sarnasemad ja just see saksa kultuur oma täpsuse, konkreetsuse ja selgusega iseloomustab neid kindlasti natukene rohkem. Aga väga huvitaval kombel näevad nemad, et meil on võimutasemete hierarhia tugevam. Nemad arvavad, et Eestis on austus kõrgema positsiooni vastu tugevam kui Austrias, võib-olla tuleb see meil teatud põlvkondadest, nõukogude pärandist, kus oli kombeks rohkem kulpi lüüa. Kui ma arvan, et see on Eesti ettevõtetes hästi erinev, ei saa teha üldistust.
Ettevõtted, mis töötavad rahvusvahelises kontekstis, suured rahvusvahelised korporatsioonid pühendanud hästi palju tähelepanu juhtimiskvaliteedile ning võimaldatakse kalleid erinevaid leadership programme, väikestel Eesti ettevõtetel ei pruugi olla selliseid võimalusi. See on suurte rahvusvaheliste ettevõtete privileeg teatud mõttes. Aga ka väga paljud suured Eesti ettevõtted teevad neid programme samamoodi.
Milline te juhina olete? Juhite te pigem inimesi või protsesse, hoiate kätt või olete konkreetne ja range?
Tippjuhina tuleb teha mõlemat, tuleb juhtida protsesse ja tuleb juhtida inimesi, aga mitte ükski protsess ei saa töötada ilma inimesteta. Kindlasti on inimeste juhtimine hästi-hästi tähtis. Kui mõelda, milline ma inimeste juhina olen, siis võib-olla on siin isegi natuke vastanduvad märksõnad – ma ise arvan, et ma olen nõudlik, aga usun, et olen ka hooliv ja õiglane. Ma annan inimestele palju vabadust, aga vabadusel on ka teine pool – see tähendab vastutuse andmist, aga siis peavad inimesed seda ka võtma. Mul olnud õnn töötada koos inimestega, kes on väga varmalt vastutust võtnud.
Naine tööstuse tippjuhi kohal ei ole Eestis just igapäevane. Kuidas teie teekond sinna välja nägi, oli teie lapsepõlveunistus niisugusel kohal töötada? Ilmselt mitte?
Oi, kindlasti mitte. Minu lapsepõlveunistus oli saada matemaatikaõpetajaks. Meil oli koolis nõustamispsühholoog, kes ütles, et ära sa seda kindlasti tee. Seda sellepärast, et teatud isiksusetüübi testide tõttu, mis toona tehti, olin ma siis sedavõrd ettevõtlik ja mitte just tormakas, aga..
Kärsitu?
Just, aitäh! Aga see ei ole tänane mina, ärge valesti aru saage. Aga tookord ta ütles, et ma ei malda ära oodata, kuidas suudavad nõrgemad õpilased tempos püsida võrreldes nendega, kes ainet kiiremini omandavad. Et mulle meeldiks rohkem töötada nendega, kes aine kiirelt omandavad. See kindlasti mõjutas mu valikut ja ma ei läinud õpetajaks õppima, vaid läksin Tallinna Tehnikaülikooli majandust õppima.
Kuidas te sealt tööstusjuhiks kerkisite?
Ega ei kerkinudki tööstusjuhiks. Mul oli karjääri algusaastatel väga mitmekesiseid ameteid, olin Eesti Pangas assistent, Äripäevas ajakirjanik, statistikaametis ökonomist, kuni sattusin aktsiaseltsi Tallinna Vesi, kus hakkas teadlikum karjääriareng.
Kõigepealt värvati mind EBRD (Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank) projektijuhtimise üksusesse, paarkümmend aastat tagasi pidas EBRD Eestit sedavõrd korrumpeerunud riigiks, kus nõuti, et munitsipaalettevõttes oleks täiesti sõltumatu raporteerimise ja hangete korraldamise üksus. Ja kui seal projektid läbi said, siis selleks hetkeks olin ma end sedavõrd tõendanud, et mulle pakuti kõigepealt ühe pisikese üksuse juhi kohta finantsosakonnas, see kasvas järjest suurema üksuse juhiks kuni juhatuse liikmeni välja.
Tallinna Vesi on elutähtsa teenuse pakkuja, mõjutab tervet Tallinna ja lähiümbrust ning on olemuslikult infrastruktuuri ettevõtte, reguleeritud äriteenusettevõte, et sellel ei ole tööstusega palju pistmist.
Mismoodi sellele siis Estonian Cell järgnes?
Juba Tallinna Vees oli mu vastutusvaldkond kasvanud oluliselt laiemaks – oli finants, klienditeenindus, IT, ostud. Kui ma sealt ära tulin, olin enda jaoks teinud selgeks, et võib-olla on isegi finantsjuhtimine jäänud mu jaoks natukene kitsaks ja tahaks vaadata laiemalt üldjuhtimist. Ma ei olnud sealt veel ära tulnud, kui sain Fontesest telefonikõne – see oli puhas juhus –, kus öeldi, et on üks töökoht, mis võiks mind erialaselt väga huvitada. Ma pidin osalema väga tihedal konkursil ja tagasivaatavalt ütlen, et minu jaoks oli suur õnn, et ma selle konkursi võitsin. Kaheteistkümne aastane teekond Estonian Cellis on olnud selline, et ma tunnen ainult rõõmu ja uhkust.
Peate te oluliseks, et naisi oleks tippjuhtide seas rohkem või ei ole sugudel sellisel positsioonil vähimatki tähtsust?
Ma arvan, et sookvootide pärast ei tohiks naisi kuskile positsioonile määrata, aga samamoodi võiks selle sõnastada vastupidi, et sookvootide pärast ei tohiks mehi ühelegi positsioonile määrata. Arvan, et peaks lugema professionaalsed oskused ja isiksus. Need peaksid saama määravaks.
Ma ise ei tahaks küll ükskõik mis positsioonile saada valitud ainult sellepärast, et ma olen naine. Ei tahaks olla kuskil kvooditäitja. Seda kindlasti mitte! Mina tahaks ikkagi ise teha tähenduslikku tööd.
Rääkides naistest tippjuhtimises, siis ma arvan, et traditsiooniliste pererollide tõttu on naistel seal natukene nõrgemad võimalused, seda seetõttu, et me oleme kuidagi ikka veel pisut vanamoodsad ja arvame, et naine peaks võtma pereelus suurema koormuse enda kanda. Kui lapsed haigeks jäävad, peaks nendega koju jääma naine ning kodu majapidamistööd pannakse rohkem naise õlule. Me ei ole harjunud sellega, et kodus võib kasutada abilisi ja nii edasi. Et perekonnaelu mõttemaailmast tulenevalt on naistel natukene nõrgem positsioon.
Aga nad ei ole nõrgemad juhid?
Ei ole nõrgemad juhid. Kui naisel on haridus ja kogemus, siis võib ta olla sama hea ja ka parem juht kui mees.
Mida te plaanite edasi teha? Hetkel olete töötu, aga kas te näete ennast pigem jätkamas tippjuhina tööstuses või plaanite täielikku kannapööret?
Ma ei ole enda jaoks kindlat sihti seadnud. Kui oleks Estonian Celli sugune tööstus siin Tallinna kesklinnas või vanalinnas, siis ma kindlasti kandideeriks sinna ja teeks kõik, et selle tippjuhiks saada. Aga kuna see ei ole lihtsalt võimalik, siis ma annan endale aru, et tuleb vaadata natuke avaramalt. Olen enda sihiks seadnud selle, et ma ei taha enam nii palju sõita, tahan olla perele lähemal, siis ideaalis võiks minu töökoht olla jalutuskäigu kaugusel Tallinna kesklinnas.
Kas see on võimalik või mitte, ma ei tea, aga ühesõnaga töölesõidu distants peaks olema lühem, see peaks olema kodule lähemal. Sektori mõttes ma piiranguid ei sea. Kui oleks võimalik teha Eesti riigis elu paremaks mingisugusel ametikohal, siis ma olen selleks valmis. Olen valmis olema tööstussektoris või teenindussektoris, tähtis on, et töö oleks tähenduslik ja looks väärtust.
Tallinna kesklinnas asub ka Toompea loss. Poliitikasse ei plaani minna?
Nii kaugele ma veel ei ole mõelnud.

"Reedene intervjuu" on Vikerraadios eetris reedeti kell 14.05.
Toimetaja: Laura Raudnagel