Ettevõtja: maailmamajandus võib Trumpi valitsuse ajal muutuda
Kui Ameerika Ühendriikide president Donald Trump üritab kehtivat majandussüsteemi timmida USA ettevõtetele veel sobivamaks, võib see viia tasakaalu rikkumiseni, ütles Ameerika Ühendriikide poliitikavaatleja ja tehnoloogiaettevõtja Lauri Almann.
Mida tähendas Trumpi presidendiks pühitsemisel kaaskond, kes Trumpi ümbritses? Kas sellest saab lugeda välja midagi lähituleviku või kaugema tulevikuplaani kohta?
Usun, et ametisse pühitsemist saabki analüüsida peamiselt Trumpi ümbritseva seltskonna põhjal. Lavale kogunesid 12 triljoni dollari koguväärtuses: USA peamised tehnoloogiaettevõtted, samuti Bernard Arnault – Euroopa rikkaim inimene. Kui võrrelda seda ametisse astumist eelmise Trumpi ametisse astumisega, on märgata erinevust. Toona räägiti sageli, et Trumpi ümber olid kogenud ja mõjukad nõustajad, kes hoidsid teda õigel kursil.
Eelmise ametiaja alguses ümbritsesid Trumpi peamiselt julgeolekueksperdid, erukindralid ja traditsioonilisemad ametnikud, ekspoliitikud – inimesed, keda võiks pidada poliitilise peavoolu esindajateks. Täna neid enam pildil ei ole. Nii-öelda turvapiirid, nagu inglise keeles öeldakse, on kadunud. Nende asemel on esile tõusnud ettevõtjad, kes on asunud kujundama Trumpi administratsiooni tegevussuundi. Suur osa sellest, mida administratsioon teeb, peegeldab ilmselt just selle kaaskonna mõju ja prioriteete.
Trump lubas aga teha paremaks elu mitte ettevõtjatel, vaid Ameerika lihtsatel inimestel.
Ma usun, et Ameerika lihtsad inimesed ja valijad ei näe selles olukorras mingit vastuolu. Trump on oskuslikult müünud klassikalist Ameerika unelma ideed: igaüks võib edu saavutada, kui vaid rohkem pingutada ja vähem makse maksta. See sõnum kõnetab keskmist Ameerika töölist. Siin peitub paradoks, mida demokraadid sageli hämmastusega jälgivad – kuidas vabariiklaste partei, mida traditsiooniliselt peetakse rikaste huvide eest seisjaks, suudab endiselt olla lihtsate tööliste jaoks nii veenev.
Demokraadid on ju need, kes seisavad vaesemate inimeste huvide eest ja tahavad, et töölised saaksid paremini hakkama. Aga miks siis ikkagi kõik need kaalukeele osariigid seekord vabariiklaste poolt hääletasid? Ma arvan, et põhjus on selles, et seda vastuolu lihtsalt ei tajuta niimoodi.
Millest siis pöördumine demokraatide juurest ära vabariiklaste poole kõneleb?
Ma arvan, et see näitab üsna suurt kultuurilist muutust ja ühiskondlikku tüdimust teatud asjadest. Olen rääkinud ka kohalike ameeriklastega, kes elavad näiteks New Yorgis, Washingtonis või teistes traditsiooniliselt demokraatlikes piirkondades. Paljud neist ütlevad, et neid on ära tüüdanud põgenike hordid metroojaamades või lihtsalt see visuaal, mis tänapäeva Ameerika linnades valitseb. Samuti peetakse probleemiks liigset immigratsiooni ja ülepingutatud poliitkorrektsust. Ühel hetkel on see kõik ühiskonna nii ära tüüdanud, et pendel on nüüd jälle teisele poole liikunud.
Millest see räägib, et kohale oli palutud Itaalia peaminister Giorgia Meloni, aga Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen ei olevat saanud isegi kutset? Samuti ei märkinud Trump avakõnes ära Ukraina sõda.
See, kes oli kutsutud, kuhu istuma pandud või keda üldse ei kutsutud, meenutab veidi seda, mida Nõukogude Liidu kõrgajal tegid USA-s sovetoloogid. Nad ei saanud täpselt aru, kuidas süsteem toimib, ja püüdsid iga detaili – kes istus kus, kuidas keegi käitus või isegi köhatas – põhjal terveid poliitilisi teooriaid ehitada. Lõpuks jõuti järeldusele, et Nõukogude Liit on tugev ega kuku kunagi kokku. Ja siis ühel hetkel kukkus ikkagi.
Ma arvan, et sellest ei tasu teha liiga palju järeldusi. Eri seltskonnad kutsuti kohale erinevate Trumpi ümber olevate inimeste nõudmisel või soovitusel. Poliitilised kutsed, sealhulgas Euroopa ja muu maailma paremäärmuslaste kaasamine, on pigem Steve Bannoni tiiva initsiatiiv. Bannoni mõju Trumpi lähiringis ei ole praegu kõige tugevam, aga kes teab, võib-olla tõuseb ta ühel hetkel taas esile. Kui vaadata, kes kus istus ja keda kuhu kutsuti, siis ei tasu sellele liiga suurt tähelepanu pöörata. Samuti on välja toodud, et Trump ei nimetanud oma kõnes Ukrainat, aga see pole ka midagi erakordset.
Ta ei maininud Euroopa Liitu ega NATO-t, aga see ei ole tingimata halb. Tegelikult oli see kõne suunatud tema baasi, tema kõige tugevama toetajaskonna poole. Ta ütles väga selgelt välja, mida ta plaanib teha, ja tegi seda palju spetsiifilisemalt kui oma esimeses ametisseastumise kõnes. See oli justkui ostunimekiri, väga konkreetne. Ja võib-olla on isegi hea, et ta ei pidanud vajalikuks Ukrainat selles kõnes mainida.
Sellepärast, et tema valijaskonna seas on Ukraina teema poliitilise polariseerimise tõttu väga ebapopulaarne. Mina loeksin selle isegi positiivseks – see tähendab, et ta tahab hoida oma võimalused avatud.

Tuleme nüüd tema kõne juurde. Seal oli kaks lauset, mis küll ei järgnenud üksteisele, kuid olid ometi olulised. Esiteks, "meil on olnud valitsus, mis kulutab raha teiste riikide kaitsmiseks, kuid ei kaitse enda oma". Seejärel ütles ta, et "see muutub tänasest", ja natuke hiljem lisas, et "me ehitame tugevama armee, kuid me ei mõõda oma edusamme lahinguvõitudega, vaid sõdade lõpetamise järgi, millesse me ei sekku".
See on sisepoliitiline sõnum, täpselt see, mida Trumpi valijad temalt ootavad. Siin pole tegelikult midagi väga hullu, sest on selge, et USA kaitsetööstusesse on oodata reforme. Ja see on jälle seotud sellega, kes laval olid – tehnoloogiaettevõtjad, kes täna Trumpi tugevalt toetavad, on juba varem kritiseerinud seda, kuidas suured kaitsetööstusettevõtted tegutsevad. Seal on palju raiskamist. Loomulikult tuleb seda viidet võtta ka Ukraina kontekstis. Aga ma arvan, et seda ei tasu üle tõlgendada.
Aga kui sa ise niimoodi tehnoloogiaettevõtjana seda kõike
vaatasid ja kuulasid ja analüüsisid, mida sa ise veel välja tooksid?
Ma arvan, et Trumpi administratsiooni ajal hakkab majanduskeskkond arenema üsna huvitavalt. Kõige suurem asi, millega peame arvestama, on see, et järgmised neli aastat võivad kulgeda täpselt samamoodi nagu täna hommikul – ärkame üles, värskendame oma X-i feed'i, vaatame uudiseid ja vaatame, mis Ameerikas juhtus.
Bideni jaoks oli äärmiselt oluline strateegiline ettearvatavus suurriikide puhul. Aga probleem strateegilise ettearvatavusega on tihti see, et sind ei hakata enam kuulama, sest juba teatakse, mida sa nagunii ütled. Selline strateegiline ettearvatavus võib viia olukordadeni, kus näiteks Ukraina armee ei saa kasutada neid relvi, mida nad tegelikult vajavad, sest see on ettearvamatu.
Trump toob kindlasti palju ettearvamatust – rahvusvahelistesse suhetesse, majandusse ja ettevõtlusse. Ettevõtjana vaatame, milline saab olema see keskkond, kus ettevõtted tegutsevad, ja kuidas USA suhtub majandussüsteemi, mis täna on kogu maailma majanduse alus ja toonud USA-le väga palju kasu.
Kui vaatame Trumpi põhiargumenti: tema järgi varastavad ülejäänud maailm – Euroopa, Aasia ja kõik tema liitlased ja vaenlased – USA-d paljaks, näiteks kaubandusbilansi kaudu, mis on USA kahjuks. Aga kui vaatame reaalselt, mis toimub USA-s: USA on kõige rikkam riik, seal on kõige rohkem innovatsiooni. USA ettevõtted, kodanikud ja riik on tegelikult sellest süsteemist, mida Trump ja tema valijad väga kritiseerivad, kõige rohkem võitnud.
Kui seda süsteemi nüüd üritatakse muuta ja võib-olla veel paremini kohandada nendele ettevõtetele ja maailmas toimuvate tasakaalude parandamiseks, võib see viia tasakaalu rikkumiseni. See on asi, mida kindlasti jälgin.
Kui tasakaal on paigast ära, siis tegelikult peaks Euroopa tõsiselt muretsema, sest Euroopa Liidu või Euroopa piirkonna kaubandusbilanss Ameerika Ühendriikidega on pigem Euroopa kasuks, mitte Ameerika kasuks.
Jah, see on tõsi, aga kui vaatame, kes on lõppkokkuvõttes rikkam riik, siis on see ikkagi USA. Kui võtame näiteks arvesse, et räägiti Hiina majanduse võimalikust möödumisest USA-st aastaks 2025 või 2027, siis täna Hiina majandustulemusi vaadates öeldakse, et seda võib-olla ikkagi kunagi ei juhtu.
Me jäime uskuma mingit statistikat, mingi teatud mõttes bluffi, aga ka omaenda valesid. Ja see ei ole alati kõige õigem. Tegelikult USA andmete ja statistika mõttes ei oleks vaja muretseda, aga poliitikas toimib Trumpi sõnum väga hästi. Tema ametisse astumise kõnest lugesime välja mitmeid konkreetseid väiteid majanduslikel teemadel, sealhulgas ka selle, et Panama kanal tuleks USA-le tagastada.
Hiina osas jäi ta siiski ära ootavaks, et me veel suhtleme.
Ta kindlasti tahab Hiina osas kõik võimalused avatud hoida. Siin näeme ka seda, et tehnoloogiaettevõtete huvid, nagu Apple'i, Amazoni ja Tesla huvid, mõjutavad seda ettevaatlikkust. Nendel ettevõtetel on Hiinas väga suured huvid, seega arvan, et seda põhjust tuleb sealt otsida.
Kas Trump tegi kõnes näpuviibutuse NATO liikmesriikide suunas, kes ei ole täitnud ei kahe protsendi ega hilisema kolme protsendi nõuet? Rääkimata sellest, mida ta valimiskampaania ajal kasutas – et NATO riigid peaksid tõstma kaitsekulutused viie protsendi peale.
See, mida Trump ütleb NATO riikide kohta, on üks väheseid kohti, kus ta on üsna ettearvatav. Ta tõesti kritiseerib, et NATO riigid kulutavad oma kaitsele liiga vähe. Teatud riigid on krooniliselt maha jäänud kokkulepitud summadest. Aga küsimus on, kas Trump on tegelikult läbi mõelnud, kas ta tahab, et Euroopa Liit kulutaks viis protsenti oma SKP-st kaitsele. Milline monstrum sellest tekiks.
Nagu üks Saksa kindral ütles – kas te tegelikult kujutate ette, et Saksamaa kulutaks viis protsenti oma sisemajanduse kogutoodangust kaitsele? Kas te tahate sellist Saksamaad? Põhimõtteliselt on mure kaitsekulutuste pärast olemas, ja ma arvan, et kaitsekulutuste teema hakkab kindlasti määrama NATO ühtsust ja USA positsiooni oma liitlaste suhtes. See on otsustav.
Kui Trump ütleb, et Putin teeb endale kahju, kui ta jätkab sõda Ukrainas, siis see jätab kõik lahtiseks. See ei ütle midagi konkreetset, aga samas ei saa keegi ennast rahulikult tunda – ei ukrainlased, ei meie siin, rääkimata siis Kremli tigedast kääbikust.
Olles hea läbirääkija, tahab Trump jätta oma võimalused lahti. Ta on saanud kõvasti innustust Lähis-Ida vaherahu edukast lahendamisest. Ta sai hakkama Iisraeli peaministri mõjutamisega keerulises olukorras vaherahuga kaasa minema.
Ma arvan, et Trump on Venemaa suhtes kindlasti tugevamal positsioonil kui oma eelmisel ametiajal. Ta tahab hoida oma võimalused lahti ja on huvitatud sellest, et Venemaa oleks võimalikel Ukraina rahuläbirääkimistel võimalikult nõrgas positsioonis. Ta on valmis võtma täiendavaid majanduslikke samme, et tõestada oma argumenti, et sõda on Putinile kahjulik. Seda saab olema huvitav jälgida kindlasti.
Ükski korraldus, mille Trump on juba allkirjastanud, ei puuduta Venemaad. Viimane välispoliitiline põige on Põhja-Korea liider Kim Jong Un juurde. Trump ütles ajakirjanikele, et "ta meeldis mulle, mina meeldisin talle, saime väga hästi läbi. Ju ta on õnnelik mind jälle nähes".
Selliseid hommikuid, kus Trump on õhtul midagi öelnud ja siis me kõik mõtleme, mida see nüüd tähendas, saab olema järgmise nelja aasta jooksul väga-väga palju. Kõige huvitavam ongi see, et me ei teagi. Vahevalimised on aga juba kahe aasta pärast. See on huvitav, kuidas Trump oma mandaati tõlgendab. See saab kindlasti olema äärmiselt huvitav jälgida.
Sellepärast, et tegelikult kõigist tema korraldustest, on minu isiklik lemmik USA föderaaltöötajatele antud korraldus teha kõik endast olenev hindade vähendamiseks. Mis tähendab, et mitte midagi ei muutu. Aga tegelikult oluline on ikkagi see, et neile 1500-le 6. jaanuari sündmustes osalenud inimesele armu antakse.
See on üks asi, mis hakkab vahevalimistel mängima, kuidas nendele mõõdukatele vabariiklastele, aga ka mõõdukatele demokraatidele see mõju avaldab. Kui palju sarnaseid initsiatiive ja otsuseid tehakse, kui radikaalseks Trump läheb. See saab olema otsustav küsimus, sest küsitluste tulemused näitavad, et oodatakse pigem samme majanduses ja mõõdukat Trumpi.
Kas me seda saame, me tegelikult ei tea.
Toimetaja: Mari Peegel, intervjueerisid Janek Luts ja Kirke Ert
Allikas: Vikerraadio, "Vikerhommik"