Kas kliimaministeerium ja ka selle juht, minister Yoko Alender, on oma tööga hakkama saanud? Kas olete rahul sellega, mida kliimaministeerium on viimasel ajal toimetanud? Alender sai ametisse suvel, mis tähendab seda, et nüüd on katseaeg kindlasti läbi, aga segased ja veelgi segasemad sõnumid tulevad meile iga päev endiselt.

Jevgeni Ossinovski: Alati võiks paremini. Olen valitsuse energiaplaani aruteludel osalenud mitme aasta jooksul ning usun, et otsusteni oleks võinud jõuda kiiremini. Samuti oleksid analüüsid, millele need otsused tuginevad, võinud olla põhjalikumad ja kvaliteetsemad.

Energeetika arendamine on pikaajaline protsess ning seda ei saa käsitleda osade kaupa. Ei saa lihtsalt öelda, kui palju meretuulepargid maksavad eraldiseisvalt, sest kogu energiatoomise portfellil on oma hinnalipik – nii toetuste mõttes kui ka mõjuna tarbijatele. Elektri hind võib küll langeda, kuid otsused peavad tuginema terviklikule stsenaariumianalüüsile.

On oluline, et energiapoliitika põhineks selgel modelleerimisel: kui toetame ühte tootmisviisi, saavutame ühe tulemuse; kui teeme teistsuguseid valikuid, jõuame teise lahenduseni. Kuigi kõik prognoosid põhinevad teatud eeldustel, on selline analüüs hädavajalik, et teha teadlikke otsuseid.

Need mudelid võiksid olla avalikud, et kõik saaksid nendega tutvuda ja neid analüüsida. Oleme jõudnud kummalisse olukorda, kus valitsus esitab oma arvutused ühe kindla metoodika alusel, samas kui mõned energeetikaeksperdid vaidlevad vastu, väites, et tegelikud kulud on erinevad. Selliste vaidluste vältimiseks oleks rohkem läbipaistvust ja põhjalikumat analüüsi vaja. See aitaks oluliselt kaasa otsuste kvaliteedile ja usaldusväärsusele.

Olen täiesti nõus riigikontrolör Janar Holmiga, kes juba paar aastat tagasi riigikogus ütles, et keegi ei saa ette teada, milline otsus osutub 10 aasta pärast kõige paremaks. Tagantjärele tarkus on alati lihtne. Samas on kõige hullem see, kui otsuseid ei tehta ning küsimused lihtsalt veerevad edasi ilma lahenduseta.

Janar Holm oli ka sellel valitsuskabineti istungil, mis neljapäeval koos oli ja see lõppes seal pehmelt öeldes väikese katastroofiga, kus Holm tegi pihuks
ja põrmuks selle, mida kliimaministeerium seal lauale ladus, millest mitte keegi mitte midagi aru ei saanud.

Jevgeni Ossinovski: Mina sellel istungil ei viibinud, kuid kujutan ette, et tõepoolest võiksid need analüüsid olla avalikud. Samuti on siin arenguruumi – need peaksid vastama ammendavalt küsimustele, mis inimestel arusaadavalt tekivad.

Juhan Parts, mis te ütlete ministeeriumi ministri hakkamasaamise kohta, mis asi see on, mis seal majas toimub?

Juhan Parts: Ma ei viibinud sellel istungil, aga kui rääkida konkreetselt Yoko Alenderist, siis ma isegi võiksin teda kaitsta. Samas ei ole see praegu minu eesmärk. Pigem tasub mõelda, kuidas üldse sellele probleemile läheneda. Kui kuulan Ossinovski juttu, siis on selge, et avalikel teenistujatel, kes täidavad poliitilist nägemust Eesti energeetikas, on oma roll. Siiski peab tegelik vastutus lasuma nende inimeste õlul, kes istuvad valitsuse laua taga ja kannavad poliitilist vastutust. Minu hinnangul on olukord viimase 18 kuu jooksul olnud vähemalt katastroofiline. Ma ei taha öelda, et see on kuritegelik, aga kindlasti on see äärmiselt problemaatiline.

Argumenteerin: on välja käidud teatud plaan, kuid avalikkust püütakse manipuleerida erinevate sõnumitega. Nii palju, kui oleme aru saanud, ei ole see protsess olnud läbipaistev.

Esiteks – see plaan, nii ametnike koostatud variant kui ka kolme erakonna esimehe omavahelised salajased kokkulepped vähendavad kardinaalselt Eesti energiajulgeolekut ja varustuskindlust. See on tõsine probleem, millest tuleks eraldi rääkida.

Teiseks – on valitud kõige kallim võimalik energiamudel. See on kallis nii inimestele kui ka ettevõtetele. Ma võiksin sellest pikalt rääkida, aga kokkuvõttes tähendab see, et plaan ei ole majanduslikult jätkusuutlik.

Kolmandaks – viimaste nädalate sündmused näitavad, et otsuste tegemise protsess on täiesti muutunud. 30 aastat on energeetikastrateegiaid koostatud nii, et eriosapooled – teadlased, ettevõtjad ja teised huvilised – saavad kaasa rääkida. Toimub sisuline arutelu. Seekord aga ei ole valitsus ega ministeerium kriitikale sisuliselt vastanud. Nad räägivad asjast mööda.

Selle asemel, et viia energiamajanduse arengukava riigikogusse ja põhjalikult läbi arutada, tehakse kiirustades otsuseid. Kui me arutaksime seda laiemalt, võiksime leida rohkem ühisosa.

Vaadates, mis toimub Euroopas ja läänemaailmas, peaksime endalt küsima, kuidas me siia jõudsime. See olukord jätab korruptiivse varjundi.

Mida see tähendab?

Juhan Parts: Kui otsused on nii absurdsed, et neile on lihtne omistada varjatud huvide kahtlust, siis tekib õigustatud küsimus – miks neid tehakse just nii?

Poliitilised otsustajad, sealhulgas Ossinovski, peaksid arvestama, et kui nende otsuseid saab tõlgendada korruptiivsetena, siis tähendab see, et midagi on väga valesti. See viib absurdse olukorrani, kus küsimustele vastuste asemel pakutakse lihtsalt häma.

Neljandaks – viimasel ajal on inimesed kogunenud rahvakoosolekutele, et arutada energeetikaküsimusi. Ometi on valitsuse liikmed tembeldanud osa neist osalejatest putinistideks ja Kremli käsilasteks. See on täiesti kohatu.

Käisin ise ühte sellist koosolekut vaatamas. Inimesed esitasid väga asjalikke küsimusi – mitte ainult tervisemõjudest, vaid ka Eesti energeetikast laiemalt. Nad olid hästi kursis sellega, mis toimub Saksamaal, Taanis ja Austraalias, ning soovisid selgeid ja konkreetseid vastuseid. Selle asemel, et neile vastata, hakatakse neid sildistama. Selline ülbe ja arrogantne suhtumine ei ole aktsepteeritav.

Kokkuvõttes – ma ei näe muud võimalust. Ma ei räägi ühegi erakonna platvormilt, vaid Eesti vabariigi kodanikuna. Viimase 18 kuu jooksul on energeetikas kokku keeratud täielik segadus. Ei ole mõtet vaadata tagasi 10 või 20 aastat – vastutus lasub praegustel otsustajatel. See seltskond peab kõrvale astuma. Neil ei ole usaldust ega mandaati neid otsuseid teha, sest isegi välja käidud mudel on riigile kahjulik. Ja just sellest me peaksime rääkima.

Jevgeni Ossinovski, kas teil on olemas need konkreetsed pikad tabelid
arvutuste kohta, kuidas me hakkame maksma toetusi, kui palju meil saab olema tuuleparke, kas neid on vaja ehitada ainult maale, on neid vaja ehitada merre? Kas need arvutused on teil olemas?

Jevgeni Ossinovski: Ma olen neid arvutusi näinud.

Juhan Parts: Enne kui Ossinovski vastab, tuleks kõigepealt vaadata, millistest tehnoloogiatest me üldse räägime. Ei saa rääkida ainult ühest tehnoloogiast eraldi – kui räägime elektritootmisest, sealhulgas tuulest ja päikesest, peame kõigepealt selgeks tegema nende majanduslikud näitajad. Kui see on selge, siis on ka arusaadav, et antud tehnoloogiaga ei ole võimalik majanduslikult mõistlikku lahendust luua. Ometi käib siin mingisugune numbrite mäng, millega lihtsalt eksitatakse avalikkust.

Jevgeni Ossinovski: Loomulikult on poliitikuid, kes leiavad, et Eesti peaks Euroopa kliimapoliitikast välja astuma. Sel juhul võiks majanduslik argument olla osaliselt teistsugune. Kuid tänases olukorras, kus taastuvenergia arendamine toimub Euroopa Liidu loogika järgi ja elektriturg toimib Nord Pooli põhimõttel, näeme selgelt, et tarbijad, aidates turule taastuvenergia võimsusi, alandavad tegelikult iseenda elektrihinda.

Oleme seda näinud näiteks päikeseenergia toetusskeemi puhul, mis kehtis mõne aasta ja mille tulemusena kerkis üle Eesti hulgaliselt väikeseid päikeseparke. Selle tulemusena oleme päikselistel tundidel saanud elektrihinna praktiliselt nulli. Toetuste kogumaht oli tarbijatele alla 10 miljoni euro aastas, kuid selle mõju elektrihinnale ja ühiskonnale oli palju suurem.

Sama loogika kehtib ka tuuleenergia puhul. Maismaa tuulepargid aitavad teatud tundidel elektrihinda alla tuua, mida saab ka mudeldada. Meretuulepargid on küll umbes kolmandiku võrra kallimad, kuid need toodavad rohkem elektrit just nendel tundidel, kui meil seda enim vaja on.

Seega tuleks toetusskeeme vaadelda laiemas kontekstis – jah, tarbija maksab esialgu nende arendamisele peale, kuid pikaajaliselt viib see elektrihinna alla. Mis on alternatiivid? Tegelikult neid peaaegu polegi. Kui ainsaks alternatiiviks on põlevkivi põletamine ka 21. sajandi keskel, siis see ei ole majanduslikult mõistlik valik. Näiteks Auvere jaam, mis ehitati Partsi ametiajal, on tänaseks Eesti Energiale pool miljardit eurot kahjumit toonud. Audiitorite hinnangul ei hakka see jaam kunagi oma ehituskulusid tasa teenima.

Võtame näiteks tänase päeva – ilm on jahe, tuult ei ole, mis tähendab, et tuule- ja päikeseenergia tootmine on minimaalne. Ometi on elekter meil endiselt olemas, sest põlevkivijaamad töötavad. Kuid tulemuseks on kõrge elektrihind. Just see ongi fossiilkütustel põhineva elektritootmise reaalsus ning põhjus, miks peame liikuma alternatiivide suunas.

Juhan Parts: Kui me hakkame koostama riigi energiastrateegiat, siis esimene ja kõige tähtsam küsimus on tagada energiajulgeolek ning energia varustuskindlus. Tuule- ja päikeseenergia panus varustuskindlusse on aga praegu minimaalne.

Jevgeni Ossinovski: Ei vasta tõele.

Pean Juhan Partsiga nõustuma – võib-olla siis, kui tuleb tuuline ilm ja märtsis tuleb päike välja, siis ma nõustun Ossinovskiga, aga praegu on olukord väga keeruline. Täna hommikul vaatasin, et meie põlevkivijaamad toodavad umbes 650 megavatti tunnis, samas kui tuuleparkidest tuli ainult viis megavatti.

Jevgeni Ossinovski: Taastuvenergial põhinev süsteem eeldab, et meil on ka kompenseerivad lahendused. Lõppkokkuvõttes jõuame me selleni, et kui tuult ja päikest ei ole, siis on vajalik ühendus, salvestusvõimekused ja muidugi ka muud jaamad. Energiapoliitika ongi terviklik süsteem.

Juhan Parts: Ma kordan veel kord – tuule- ja päikeseenergia panus varustuskindlusesse on null. Jah, ma tean, et Euroopa Liidu võrguoperaatorite liit on lubanud arvestada seitse protsenti olemasolevatest võimsustest, kuid see ei vasta tõele. Isegi kui vaadata viimaseid nädalad Saksamaal ja Inglismaal, siis see lihtsalt ei vasta tegelikkusele. Tuule- ja päikeseenergia panus varustuskindlusse on null. Kui tuult ei ole ja päikest ei paista, siis seda energiat polegi.

Talvel, kui on kaks nädalat vaja 1600 megavatti elektrit Eestis, siis seda ei ole. Kui tehakse poliitiliselt motiveeritud varustuskindluse aruandeid, siis tegelikult see ongi põhjus, miks Eesti rahvas on mures. Kui me kordame endale, et kuskil on niimoodi öeldud, siis see ei lahenda probleemi. See ongi kogu energiastrateegia katastroof – me mõtleme asju välja, aga reaalsus on midagi muud.

On kaks asja, mida tasub arvestada: me saame tegelikult mudeldada, mida see kõik tähendab. Kui ma oleksin kliimaministeeriumi energeetika osakonna juhataja Rein Vaksi asemel, siis teeksin korralikud arvutused, sest juhuelektri süsteem nõuab tegelikult nelja täiendavat süsteemi ühe olemasoleva asemel. See tähendab nelja täiendavat energiasüsteemi, reservvõimsuseid kogu tipukoormuse ulatuses, võrkude ümberehitamist ja pikaajaline salvestus ja võib-olla ka lühiajaline salvestus.

Kui me investeeriksime ühte süsteemi, oleks see palju kallim kui viie süsteemi ehitamine. Ma saan saata lõputuid modelleeritud arvutusi, kuid sellega ei jõua me õigete lahendusteni. Lõpuks jõuame praktikas toimetavatesse riikidesse. Kui vaatame, kuidas on püütud rakendada juhuelektrit maailmas, siis mitte üheski riigis – olgu see Euroopas, Austraalias või Kalifornias – ei ole see edukalt toiminud.

Euroopa Energiaagentuur on juba öelnud, et mida rohkem on juhuelektrit, seda kallimaks energia lõpphind läheb. See on reaalne praktika. Kui Vaks või Ossinovski või keegi teine räägib, et maailmas on riike, kus juhuelektri osakaal kasvab, 30–50 protsenti energiamajandusest, siis sellist asja tegelikult ei ole.

See on põhjus, miks valitsuse tegevus on läbi kukkunud. See pidev odav, odav, odav korrutamine on valetamine. Ma vaatasin rahvakoosolekuid, inimesed saavad aru, et tegelikult on see kallim.

Ja järgmine väide, mida tahan arutada, on see, et Euroopa energiapoliitika põhiprobleem on see, kuhu täna Euroopa on jõudnud. Kui vaatate näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa tööstusettevõtteid, siis kõik on selge. See, mis toimub täna Euroopa majanduses, on tegelikult tööstuse lahkumise protsess, millest pole võimalik lihtsalt kõrvale vaadata.

Keskpankur Mario Draghi on öelnud, et elektri hind tuleb tuua alla. Taustaks võib öelda, et laias laastus on energia hind, olgu siis elektri või muu energia, konkurentide majandustes kaks kuni kolm korda odavam. Euroopa peab leidma sellele lahenduse. Ma tean, mis toimub Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide tasandil – nad ei suuda selle probleemi lahendamisega toime tulla.

Mis on lahendus?

Juhan Parts: Esimene lahendus on see, et kuna Eesti on väike riik ja meil on keeruline olukord, tuleb meil kõigepealt kogu pilt endale selgeks teha. Kui surutakse edasi midagi, mis ilmselgelt ei toimi, on see ummiktee. Seetõttu oleks minu esimene samm olnud see, et energiamajanduse arengukava oleks olnud korralikult juhitud, et teadlased, energeetikud ja Eesti Tööandjate Keskliit oleks saanud sellest aru ja rahvakoosolekud saavad aru.

Kolm tüüpi, kes tulevad kokku ja hakkavad otsustama, räägivad meile propagandat. See on ajuvaba jutt. Me ei vaja seda propagandat. Neil ei ole mandaati jätkata ajupesu ja teha Eestile kahjulikke otsuseid.

Ma ikkagi küsin, mis on siis lahendus? Tuulikud on kallid, põlevkivijaamad vananevad, tuumajaam on kauge tulevik, kusjuures tuumajaama puhul Fermi Energia inimesed väga selgelt väldivad seda teemat, kas nad tahavad saada ka toetust sellel hetkel, kui suvel päikesepargid töötavad hästi ja tuul on olemas.

Juhan Parts: Selliste jaamade eluiga ongi 60 aastat. Nüüd peame tegema otsuse, mis mõjutab järgmist 60 aastat. See ei ole lihtsalt küsimus, et paneme metsa äärde ühe tuuliku püsti, sest tuulikute elukaar on väga lühike, see on eraldi teema. Seetõttu peab meie lahendus olema suunatud järgmisele 60 aastale.

Me peame tajuma selle otsuse kaalu.

Mina saan pidada siin miitingukõnesid, aga valitsus peab esitama strateegilise analüüsi, mitte poliitiliste loosungite kõnet.

Meil on hästi palju räägitud 2035. aastast. Kui teil oleks vabad käed, siis milline Eesti elektriturg välja näeks aastal 2035?

Jevgeni Ossinovski: Me sööme täna neid vilju, mis on kunagi tehtud valede otsuste tõttu. Loomulikult tahan, et 10 aasta pärast ei oleks me samas olukorras, kus täna. Nagu härra Parts ütleb, tuleb analüüsida ja arutada veel 10 aastat – see ei ole õige suund. Peame need otsused langetama.

Kui räägime tarbijale kõige soodsama energia tootmise viisist, mis on ka tänapäeva kliimapoliitikaga kooskõlas, siis on selge, et see on kütusevaba elektri tootmine, milleks on peamiselt tuul ja päike. Me peame loomulikult tegelema ka selle plaani osana varustuskindluse tagamisega, mis on täiesti arusaadav, ja selleks on salvestused, ühendused, reservjaamad ja kõik muu. See on võimalik lahendada. Kuid see ei välista, et meie elektritootmine peab tuginema kütusevabal tootmisel.

Kui härra Parts räägib, et Euroopas on energia kallis, siis loomulikult on see kallis. Aga kas see on kallis sellepärast, et seal on liiga palju taastuvenergiat? Ei, sellepärast, et paljudes riikides ei ole õigel ajal üle mindud taastuvenergiale. Suur osa sellest üleminekust, mis väga valesti tehti, oli 10 aastat tagasi, kui mindi kivisöelt üle Vene gaasile, ja 2022. aastal nägime, mis olid selle tulemused nii hinnale kui ka varustuskindlusele.

Seega on küsimus väga selge: kuidas toota kõige soodsamat elektrit? Selle vastus on meil olemas – see on kütusevaba energia tootmine. Peame arutama selle plaani kontekstis ka valitsuse plaani, et mismoodi need kompenseerivad võimsused tulevad, kas biogaasijaama kaudu või täiendavate salvestustega, sest tegelikult on ainus päris alternatiiv sellele plaanile tuumajaama rajamine. Kuid need kaks ei saa koos toimida, kuna taastuvenergiarohke elektriturg ei suuda vastu võtta tuumajaama. Majanduslikult ei mahu tuumajaam sellele turule ära, ja me näeme, et tuumajaama hinnakalkulatsioon on lihtsalt üüratu – see on Eestile väga kallis. Seetõttu on meil soodsam ja kiirem viis minna taastuvenergia suunas.

Mina olen tavainimene, mina küsin ikkagi sellesama tänase hommiku kohta, kuidas meil on see lahendatud aastal 2035?

Jevgeni Ossinovski: Tavakäituses lahendab selle salvestus ja ühendused teiste riikidega. Kui seal tekib mõni tõrge, nagu me teame, et geopoliitiliselt võib selliseid olukordi ette tulla, siis sellisel juhul, nagu ma ütlen, lähebki Auvere jaam tööle. Selles ei ole mingit probleemi. Nendel juhtudel saame kasutada ka täiendavat juhitavat tootmist 1600 megavati ulatuses, mis on meil vajadusel olemas.

Loomulikult peab meil olema valmisolek 2035. aasta kontekstis, et salvestus on tagatud. See ei piirdu ainult Paldiski hüdropumpjaamaga, vaid tegelikult näeme, et väiksemamahulist salvestust tuleb juurde igal pool. Me oleme väga hästi ühendatud, täna on meil isegi saartalitus Läti ja Leeduga, nii et oleme sisuliselt üks turg. Seal on nii juhitavad hüdrojaamad kui ka näiteks Leedus suur hüdroakumulatsioonijaam, mis tagab salvestuse kogu sellele piirkonnale. See on inseneritehniline arvutusküsimus – nendel hetkedel, kui tuult ei ole ja päikest ei paista, peab meil olema varu olemas. Seda saab luua ja teha odavamalt kui muid alternatiive.

Kui palju Paldiski hüdropumpjaama ehitajad riigilt tahavad toetust saada?

Jevgeni Ossinovski: Kõigi toetuste puhul, eriti taastuvenergia toetuste puhul, tuleb küsida mitte ainult seda, kui suur on toetus, vaid vaadata, mida me selle tulemusena vastu saame. Võtame näiteks Tallinna kaugküttemajanduse, kuhu me omal ajal toetasime taastuvenergial põhinevaid lahendusi.

Tänu sellele on täna Tallinna kaugküte 80 eurot megavatt-tund, samas kui maagaasil põhinev küte maksaks 120 eurot megavatt-tund. Tarbija saab tänu sellele odavamat sooja Tallinnas, kuna kunagi tehti õiged otsused toetuste kaudu. Me peame neid kahte funktsiooni koos vaatama: toetame näiteks päikesejaamade turule tulekut, aga need toodavad meile 25 aastat sisuliselt tasuta elektrit, kuna nad on kütusevabad.

Juhan Parts: See kõik on utoopia, mida kodanik Ossinovski räägib, veel kord. Enne kui me tuleme lahenduste juurde, tahaksin öelda, et see jutt on tegelikult lihtsalt propaganda. Seda räägib ka Euroopa Komisjoni president, ja ma ei imesta, et hinnad on kallid – aga mida me siis teeme? Teeme täpselt seda, mis on need hinnad kalliks teinud. Võtame näiteks Saksamaa... Saksamaal on investeeritud umbes 600 miljardit eurot. Punkt üks – et tagada tegelikud reservvõimsused, on nad ehitanud kaks gaasitorujuhet Venemaale, suurendades oma sõltuvust Venemaast. Ja mis on tulemus? Saksamaa võimsused ületavad nende vajadused umbes kolm korda rohkem, kui tegelikult kasutatakse tipuvõimsust. Ja kellel on kõige kõrgem hind – Saksamaal.

Saksamaa toodab tegelikult 20 protsenti vähem elektrit kui 25 aastat tagasi. Ja ega see ei meeldi Ossinovskile. Minge rääkige Saksamaa töösturitega, suurte tööstusliitude esindajatega. Need inimesed on täiesti nõutud sellises olukorras.

Jevgeni Ossinovski: Reaalne elu on see, et Saksamaa on teinud energiapoliitiliselt väga halbu valikuid. Esiteks hakati seal suure hurraaga üle minema kivisöelt maagaasile, ja see oli nende rohepööre. Neil ei ole piisavalt taastuvenergia võimsusi. Esiteks, sellepärast, et neil pole piisavalt maad, sest Saksamaal on väga suur rahvastiku tihedus. Teiseks, nende taastuvenergia suur potentsiaal on küll Läänemeres, kuid neil puuduvad piisavad ühendused.

Juhan Parts: See on puhas propagandistlik jutt. Saksamaa tegi selgelt poliitilised otsused, mis viisid neid sellesse olukorda. Ma võiksin rääkida pikalt, kuidas poliitiline ajalugu, erinevad ideoloogid ja võitlused, sealhulgas Gerhard Schröderi valitsus rohelistega, kellega koos hakati arendama Nord Streami ja tuuleparke. See tuuleenergia areng Euroopas on tegelikult tihedalt seotud ka gaasiaruteludega, mida teie praegu soovitate – et kui tuul ei puhu, siis teeme gaasijaamad.

Ja mina, nagu näiteks 2006. aastal, käisin Saksamaa majandusmessidel, ja see oli hämmastav pilt – siis alles vaadati tuuleenergia poole üsna skeptiliselt. Ühes boksis olid tuuleenergia seadmete tootjad ja Gazprom, ja see räägib enda eest. Kui mõelda rahulikult, siis kui tollal Putin naeris, et tuuleenergia on lihtsalt "propelleritööstus", siis leidke internetist need Vene arutelud ja näete, mida nad sellest arvasid.

Jõle hea, et nad muudkui ehitavad neid tuulikuid ja kasvatavad gaasinõudlust. See kõik on kasulik just neile gaasifirmadele ja diktaatoritele. Tuuleparkide rajamine ja samal ajal gaasinõudluse suurendamine on tegelikult nende huvides, sest see toob neile kasu. Aga nüüd, kui me vaatame seda lahendust, siis tuleb seda kaht pidi vaadata.

Ma võin Ossinovskiga teine kord kliimapoliitika üle arutada, sest tegelikult on vaja ka seda selgelt rahvale lahti rääkida. See hirmutamine, mis praegu käib, on ka omaette kuritegelik. Aga jätame selle kliimapoliitika kõrvale.

Kui räägime Euroopa konkurentsivõime küsimusest, siis see emissioonikaubandussüsteem, mis hetkel kehtib, teeb kõik kallimaks. Varem või hiljem Euroopa Liit mõistab, et see süsteem on lõppkokkuvõttes kahjulik ja see tuleb muuta, et saaksime konkureerida USA ja Hiinaga.

Tänane CO2 maksustamise vahe on umbes kaheksakordne USA ja Hiina kasuks. Varem või hiljem tuleb see probleem lahendada, sest praegu on olukord, kus Euroopa Liidu kehtestatud süsteem seab meid ebavõrdsesse positsiooni. Eesti valitsus on kartnud sellest välja astuda, püüdes ikka hoida kinni Euroopa Liidu reeglitest, kuid tegelikult tulebki mõelda, kuidas seda olukorda muuta.

Mõned fanaatikud võivad seda nimetada religioosseks püha reliikviaks, aga nagu ütles Euroopa Liidu eesistuja Euroopa Parlamendis, Poola peaminister Donald Tusk, tuleb heitkogustega kauplemise süsteem (ETS) lahti võtta, vastasel juhul jääme lihtsalt alaarenenuks. Punkt üks – see tuleb lahti võtta ja nüüd ongi aeg vaadata Eesti huve, kuidas me selle olukorra kasuks muuta saame.

Muidugi on energiajulgeoleku huvides oluline, et Eesti on võrreldes teiste Balti riikidega üsna omapärases olukorras. Meil on oma kütus, millele saame kindlad olla. Sellele tuginedes arvan, et kõige lihtsam lahendus oleks järgida Endel Lippmaa strateegiat, teha veel üks tsükkel, nagu ta mulle ütles – see tähendab kasutada olemasolevaid võimalusi.

Hruštšovi ja Brežnevi-aegsete investeeringute mõju on endiselt tunda. Aga Auvere jaama kohta tuleb eraldi rääkida. Keegi võib ju naljatada, aga tegelikult on Auvere jaama puhul tegemist tahkekütuse jaamaga, mis võib kasutada kuni 30 protsenti ulatuses uttegaasi ja võib kasutada põlevkivi.

Ma arvan, et Eesti peaks minema täielikult tuumajaama peale, kuid see ei tohiks olla lihtsalt näiline tegevus. Lõpuks tuleb teadlikult otsus täita, isegi kui tuumainvesteeringud on esialgu kallimad. Ma olen Ossinovskiga nõus, et esialgsed kulud võivad olla suuremad.

Energiatootmise taskukohasus on oluline ja sellele tuleb läheneda analüütiliselt.

Tuumainvesteering on 60 aastaks, investeeringud, mis teevad selle kalliks, on 20 aastat.

Kas kõiki neid põlevkivijaamu, kui katsuda neid ümber ehitada biomassile, saaks kasutada? Meil on meeletus koguses lepavõsa, mis mädaneb kümnetel
miljonitel hektaritel.

Jevgeni Ossinovski: Ma olen skeptiline, kui rääkida biomassi kasutamisest elektri tootmiseks. Põlemise hetkel on emissioonid kõrgemad isegi kui põlevkivi kasutamisel, ja see on probleem. Kliimaneutraalsuse saavutamine põhineb arvamusel, et mets kasvas tagasi, kuid meil on täna vajalikke tulemusi, et järgmise 10–20 aasta jooksul vähendada emissioone. Kuuekümneaastane perspektiiv ei aita meid nüüd.

Seetõttu ei ole biomass suuremahulise energiatootmise lahendus, eriti elektrijaamades. Eesti Energia uus juht on ka öelnud, et need katlad ei sobi biomassi massiliseks põletamiseks – see rikuks kogu protsessi.

Mis puudutab turgu, siis energiatööstus on reguleeritud valdkond ja meil ei ole vaba turgu, kus igaüks saaks lihtsalt hakata elektrit tootma. Igasugune tootmine peab järgima kehtivaid reegleid – riigiabi, energiapoliitika ja Euroopa reeglid määravad tegevuse raamid. Küsimus on pigem selles, kuidas riigid juhivad seda arengut õigesse suunda.

Härra Parts räägib, et kliimapoliitika tuleks kõrvale jätta, kuid tegelikult ei saa seda päriselt kõrvale jätta. Emissioonide vähendamise eesmärk tuleneb inimtekkeliste kliimamuutuste teaduslikest tõenditest. Üks hiljutine näide: jaanuar oli maailma ajaloo kõige soojem jaanuar. Kliimamuutused ei ole uskumise küsimus, vaid teaduslik fakt.

Küsimus on pigem selles, kas iga kliimapoliitiline meede on asjakohane ja õigesti rakendatud. Jah, Euroopa Liit ja erinevad riigid on eksinud, kuid see ei tähenda, et kõik meetmed oleksid valed. Heitmekaubandussüsteemi on majandusteadlased põhjalikult uurinud ja see on üks turumoonutusi kõige vähem põhjustav meetod, et saavutada kliimaeesmärk. Selle süsteemi eelisteks on see, et ta on tehnoloogianeutraalne.

Heitmekaubandussüsteemi eesmärk on anda saastavatele tööstustele hinna stiimul, et nad vähendaksid oma heitkoguseid. Erinevalt otsetoetustest, mis suunavad raha konkreetsetele valdkondadele, on heitmekaubandussüsteem efektiivsem, kuna see pakub tööstusele paindlikkust – nad saavad ise otsustada, kuidas vähendada heitkoguseid.

Süsteemi ülesehitus on lineaarne vähenemise koefitsiendi järgi, kus iga aastaga väheneb lubatud heitühikute kogus. See tähendab, et iga aasta jooksul on võimalik neid ühikuid vähem saada, sundides tööstusi vähendama oma saastekoguseid.

Heitmekaubandussüsteem on Euroopas ja Eestis olnud üldiselt edukas, sest see on motiveerinud tööstusi ja energiatootjaid vähendama heitkoguseid. Kui nõudlus CO2-heiteühikute järele jääb samaks ja nende hind tõuseb, toimib turg tavapärasel viisil. Kui aga see süsteem oleks konstantne, nagu CO2 maks, ei annaks see nii tugevat mõju keskkonnaeesmärkide saavutamisel.

Euroopa Liit on juba muutnud heitmekaubandussüsteemi disaini, lisades ühikuid turule või võttes neid välja, sõltuvalt kriisi olukorrast, et tagada süsteemi paindlikkus ja efektiivsus.

Kuigi EL-il ja Eestil on olnud valesid otsuseid, näiteks puidu põletamine, kivisöe asendamine maagaasiga, ei muuda see siiski tõsiasja, et kliimamuutustega tegelemiseks tuleb vähendada inimtekkelisi emissioone. See on vajalik Eesti riigi ja rahva tuleviku jaoks.

Juhan Parts: Selle jutu lõpp oli nii ilus, et teeks siia muusika juurde.

Kui me otsime energiapoliitilisi lahendusi, siis peaksime tegema selge eraldi joone kliimapoliitika ja energeetika vahel. Ükskõik, mida kliimapoliitika ütleb, ja ma olen nõus, et kui kliimapoliitika ütleb, et tuleb vähendada emissioone, siis on see selge, aga siis tuleb otsida mõistlikke lahendusi energiatootmises. Kuna sellel rohelisel liikumisel saavad argumendid otsa, siis hakkavad inimesed ühelt teemalt teisele hüppama. Kui argumente ei ole enam, siis minnakse kliima peale.

Mul on teile soovitus, Ossinovski, minge Hiinasse. Hakake seal tuleviku pärast muretsema.

Jevgeni Ossinovski: Hiinlased on suurimad taastuvenergia võimsuste turule toojad.

Juhan Parts: See on propagandistlik jutupunkt, aga kui sa vaatad täna Hiina CO2 tõusu, siis see kõik läheb üles.

Kõik see, mis on seotud selliste manipuleerivate elementidega nagu Nord Pool, aga ka sarnased turud teistes riikides, vajab sisulist ülevaatamist. Üldiselt ei meeldi mulle subsiidiumide majandus, kuna see viib varem või hiljem pankrotti ja on jätkusuutmatu.

Mida Euroopa on teinud baashindade kehtestamisel – see oli vaid kosmeetiline lahendus, nagu sageli juhtub. Tuleb üle vaadata, kas on võimalik luua tõhusaid turumehhanisme või leida paremaid võimalusi erainvesteeringute kaasamiseks. Jättes need küsimused avatuks, oleks mõistlik, et ka avalikkus neid kaaluks.

Praegu püütakse meile väita, et näiteks 500 eurot tunnis ja 200 eurot tunnis on normaalne elektrihind. Aga see ei ole normaalne. See tuleb kindlasti üle vaadata ja otsida võimalusi, kus turumehhanismid tegelikult toimiksid. Praegu see turg ei tööta, kuna investeeringud on suunatud pigem turu vastu.

Energia või elekter on tegelikult avalik teenus tuleb hoopis teistmoodi korraldada.

Jevgeni Ossinovski: Minu seisukoht on, et tuleks keskenduda sellele, mida on lühikeses perspektiivis võimalik teha, et langetada hindasid ja tagada varustuskindlus. Loomulikult, kui me räägime 20–30 aasta perspektiivist, on tuumajaamad üks võimalik lahendus, kuid me ei saa neid sellises ajaraamis valmis ehitada. Seetõttu tuleks keskenduda praegu kütusevabale tootmisele, sest need on tehnoloogiad, mida saab kiiremini välja arendada ning mis toovad tarbijale kõige suuremat kasu.

Väike kommentaar ka Nord Pooli kohta. Tegelikult on see olnud Eesti tarbijatele kasulik pikas perspektiivis, kuna see langetab hindasid. Kui me avasime oma turu, saime me odavat elektrit Soomest, mis on olnud meie jaoks suur eelis. Seega ei tohiks me Nord Pooli täielikult maha teha, vaid pigem, kui seal tekivad probleemid, tuleks neid reaalselt lahendada.