Kujutame korraks ette, et Eesti masina-, puidu-, elektroonika-, plasti- või mööblitööstuse poliitika planeerimisel lähtutakse Eesti sisetarbimise mahust. Või IT-ettevõtted lähtuks oma investeeringute kaasamisel 1,3 miljonist võimalikust kliendist. Enamus meie rahvamajanduse toodangust läheb ekspordiks. Autarkia oleks mõeldamatu. Ometi on just selline mõtlemine halvanud avaliku debati energeetikas.

Pea aasta vaieldi valitsuskoalitsioonis, kas 2035. aastal on Eesti elektritarbimine 8, 11, 15 või mõni muu arv teravatt-tunde. Sellest tulenevalt, kas tuuleparke peaks toetama 0, 4 või 8 teravatt-tunni jagu. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees ja Tallinna linnapea Jevgeni Ossinovski imestab, et miks küll rääkida tuumajaamast, kui me juba tuuleparke ehitame – tuumajaama toodang ju ei mahuks enam võrku ära.

Poliitikute ja muude arutlejate kaitseks pean ma muidugi tunnistama, et elekter ei ole päris samaväärne kaup kui masinatööstuse vahetooted või puitmajad. Elektri varustuskindluse tagamine on riigi ülesanne ning elektrit ei saa laeva või kaubiku peale laadida. Elektrisüsteemi on võimalik üle investeerida. Küll aga on endiselt oht jätta puude taga mets nägemata.

Eestil on Soome suunas 1000 ja Läti suunas 1400 megavatti elektriühendusi ning järgmise kümne aasta jooksul peaksid need kasvama vastavalt 1700 ja 2300 megavatini. See on mõlemas suunas rohkem kui Eesti enda tiputarbimine ning kokku neli korda rohkem, kui tänane Eesti aasta keskmine tarbimine.

2023. aastal tarbisid kolm Balti riiki kokku 26,3 teravatt-tundi elektrit, millest oma tootmise puudujääk ehk netoimport väljastpoolt oli 40 protsenti ehk 10 teravatt-tundi.

Eesti, Läti ja Leedu eraldiseisvaid elektrisüsteeme ei ole sisuliselt olemas, on olemas üks Baltimaade elektrisüsteem, kus osad funktsioonid on delegeeritud riikidesse (ning mitut teenust hangime välismaalt). Sagedusteenuste turg on meil suuresti ühine, elektrituru hind enamustel tundidel sama ning Leedu energiaminister avaldas aasta algul mõtet, et Baltimaad võiksid üheskoos rajada uusi juhitavaid elektritootmisvõimsusi.

Ei saa me läbi Lätita ega lenda Leeduta. Pärast edukat sünkroniseerimist Kesk-Euroopa sagedusalaga on aeg alustada Eesti, Läti ja Leedu elektrituru hinnapiirkondade ühendamist. Seda mitte lihtsalt selleks, et saada üle eraldatuse ettekujutusest, vaid selleks, et suurema turu abil teha võimalikuks asju, mis Eesti enda elektriturul võimalikud ei ole.

Esiteks peaks ca 30 teravatt-tunnine elektriturg olema piisavalt suur ja mitmekesine, et tööle saaks hakata elektri finantstoodete turg. Finantsturutooteid on Baltimaades vaja selleks, et elektritootjad saaksid oma võimsustele pikemaajaliselt ostja leida ja et elektrimüüjad saaksid vähendada riske ning elektritarbijad saaksid, kas turult otse või läbi elektrimüüjate, oma tarbimisvajadustele vastava mahu ja hinna fikseerida. See vähendaks riske ja seeläbi kulu kõigile elektrituru osapooltele.

Üheselt integreeritud Balti turg annaks ka parema võimaluse uutele elektrijaamade arendajatele leidmaks enda tuleviku toodangule juba varakult ostja. Ning siin ma jõuangi asja tuumani.

Eestil on võimalik tuumajaama rajamisega haarata Baltimaades elektritootmises ja tööstuse arendamisel initsiatiiv. Tuumajaam on majanduslikult tasuv, kui saab pakkuda turule enda tootmismaksimumi lähedast baaskoormust. Tuumajaam on juhitav ja saab ka seda süsteemile kriitiliselt vajalikku teenust pakkuda, kuid tuumajaama eelis teiste tootmisvarade ees on stabiilne ja garanteeritud madala muutuvkuluga tootmine.

Praegu ei ole Eesti elektriturul realistlik elektrijaama arendajal tulla välja projektiga ning müüa selle toodang järgmiseks 20, 30 või 40 aastaks ette ära. Aga just see kindlus on see, mida arendajad vajavad, et saaks minna panka või investorite juurde, et ehituseks vajalik raha kokku saada. See on ka põhjus, miks Eestis on võrguskaala elektrijaamasid ehitatud peaaegu eranditult riigi garantiide vastu.

Tuumajaam Eestis on võimalik ja ka majanduslikult kasulik, juhul kui see leiab endale Baltimaade peale kokku suurtööstused, ettevõtted, omavalitsused ja muud elektritarbijad, kellel on võimalik see toodang ära osta. Selleks on vaja väljuda mõttemallist, et Eesti energeetika eksisteerib isolatsioonis ilma meie naabriteta.

Parafraseerides vaba maailma uut juhti: ehitame tuumajaama ning Läti ja Leedu maksavad selle kinni. Sõbralikult, ausa ja kõigile kasuliku ärina.