Kui [USA president] Trumpi ja [Venemaa president] Putini kavandatavad kõnelused Ukraina tuleviku üle eile Brüsselis kaitseministrite vahel jutuks tulid, kas kõlas ka paralleel 1938. aasta Müncheni sobinguga? Kas keegi tõi sellise paralleeli esile?

Sellist paralleeli ma otseselt ei kuulnud.

Pigem ikkagi räägiti sisust ja arutati seda, et ei ole mõistlik Putinile kuldseid kaarte või häid kaarte kätte anda. Tegelikult kui isegi soovitakse läbirääkimisi, siis esimene postulaat peab olema selgelt see, et mingit rahu Ukrainas ilma Ukrainata ei saa tulla. Teine postulaat on see, et mingit rahu Ukrainas ka ilma Euroopata ei saa tulla.

Meie vaade on ikkagi väga selge – Ukraina territoriaalne terviklikkus ei ole kõne all, Ukraina peab saama tagasi oma territooriumi ühel või teisel hetkel.

Teiseks loomulikult see, et kui keegi üldse tahab midagi rääkida Ukraina tulevikust nii, et Euroopa võtaks seal suurema vastutuse, siis ei ole võimalik seda teha ilma Euroopata.

USA kaitseminister Pete Hegseth teatas Brüsseli kohtumise eel, et Ukraina 2014. aasta piiride taastamine ei ole realistlik. Ta rääkis ka seda, et rahuleppe sõlmimise järel peavad Ukraina julgeoleku tagama Euroopa riikide väed, USA rahutagamises ei osale ja artikkel viis NATO riikidest pärit rahutagajaid Ukrainas ei kaitse.

Kuidas teie kirjeldaksite Euroopa riikide kaitseministrite hoiaku muutust nende sõnumite järel? Kas te tajusite, et see pigem innustas hoiakule, et tõstame nüüd Euroopas järsult kaitsekulusid ja isegi kui USA loobub Ukraina sõjalisest toetamisest, meie täidame tekkiva vajaku ise? Või pigem oli tunda, et kui USA loobub, no mis meiegi enam?

Ma julgeks öelda, et oli kolme gruppi riike.

Siin ei ole selles mõttes ka midagi üllatavat, loomulikult Ungari on kogu aeg rääkinud seda, et tuleb rahu saavutada diplomaatilisel teel, ja seda tegelikult juba kõik need aastad.

Teine grupp riike on need, kes on ettevaatlikud, kellel kaitsekulud võib-olla ka praegu ei ole veel isegi kaks protsenti. Neil on üsna keeruline rääkida sellest, et tõstame kaitsekulud kohe üles.

Kolmas grupp on, kus on ka Eesti ja muu hulgas näiteks ka Saksamaa, kes väga jõuliselt ikkagi ütlesid välja, mina ütlesin ka, et kuulge, me ei saa kuidagi tolereerida seda, et keegi võtab ära jõuga kellegi territooriumi ja siis keegi hakkab kusagilt kõrvalt pidama rahuläbirääkimisi.

Kui me räägime kaitsekulude tõstmisest, siis valdavalt loomulikult öeldi, et tuleb kaitsekulusid tõsta. Aga nendest sõnadest on üksi vähe. Tegelikult NATO peasekretär Mark Rutte ütles ka, et ei tasu jääda lootma sellele, et Haagist uut taset ei tule, tuleb küll. Milline ta saab olema? Pigem on ta kolmest ülevalpool, igal juhul selle poole liigutakse.

Lõpuks on vaja otsuseid pealinnadest. Selles mõttes ma olen isegi Pete Hegsethiga väga päri. Ta ütles, et lõpuks peab iga Euroopa riigi pealinn otsustama, kas ja millisena nähakse Vene-ohtu ja kui palju ollakse valmis riigikaitsesse rohkem panustama. Ma julgen ennustada, et järgmise kahe-kolme kuu jooksul need jutuajamised selle kohta, milline saab olema uus kaitsekulude tase, intensiivistuvad märkimisväärselt.

Teiseks, ei ole ka ausalt öelda mingit teist valikut – selge on see, et USA fookus on India, Vaikse ookeani piirkonnas ja Euroopa peab oma julgeoleku eest oluliselt suurema vastutuse võtma.

Saksa kaitseminister Boris Pistorius ütles ajakirjanike ees, et tema hinnangul poleks USA pidanud enne kõneluste algust tegema järeleandmisi. Kas tema ja teisedki Euroopa kaitseministrid ka ütlesid USA kaitseministrile näost näkku, silmast silma kohtumisel sama asja?

Jaa, ütlesin mina seda, ütles Pistorius, ütles veel osa riike.

Minu sõnum oli tegelikult väga lihtne – me ei saa neid võimalikke läbirääkimisi Putinile kuidagi lihtsaks teha. Ütlesin ka konkreetselt, et kuulge, kui keegi tahab minna läbirääkimistesse, ei saa olla nii, et sa kaks kõige tugevamat trumpkaarti kohe laualt ära viskad.

Ukraina vaates loomulikult kaks kõige tugevamat trumpkaarti on nende soov liituda Euroopa Liidu ja NATO-ga ja teisalt territoriaalse terviklikkuse taastamine. Need on ju selgelt need, mida Ukraina loogiliselt ka soovib. Kui need kellegi poolt visatakse laualt maha, siis see kindlasti tekitab pingeid ka Ukraina juhtkonnas, et kuidas me saame minna millegi üle läbi rääkima, kui see, mida me soovime taastada ehk täielikult Ukraina riigi taastamine nendes piirides, mis pärast Nõukogude Liidu lagunemist kokku lepiti, siis kuidas me saame.

Ukrainal on ka tuline õigus, sellepärast et 1994. aasta Budapesti memorandumiga loobuti tuumarelvast. Hilisemate kokkulepete käigus… keegi ei taha näha uuesti Minski kokkulepete taassündi.  

Seetõttu tegelikult neid osiseid on seal väga palju. Alates loomulikult sellest, milline on siis nii-öelda rahu, milline saab olema väekoosseis venelastel kontaktjoone lähedal, milline saab olema ukrainlaste väekoosseis kontaktjoone lähedal, milline saab olema Ukraina võimalus liituda Euroopa Liidu ja NATO-ga ja nii edasi. Küsimusi on seal kindlasti väga palju, ilma milleta Ukraina sealt rahuläbirääkimistelt kuidagi välja tulla ei saa.

Putini nõudmised ei piirdu ju pelgalt Ukraina alade annekteerimise ja võimuvahetusega Kiievis. Putin nõuab ju NATO taandumist 1997. aasta piiridele ehk siis Soome, Rootsi, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Ungari lahkumist NATO-st. Oli teil USA kaitseministri Pete Hegsethiga ka Putini NATO-t puudutavate nõudmiste osas eile juttu, kas USA on valmis Putini NATO-t puudutavate nõudmiste suhtes läbi rääkima?

Ega me täpselt tea, mis sinna lauale siis pannakse, aga meie asi oli Ameerika Ühendriikidele ja antud juhul siis Pete Hegsethile selgelt meenutada ajalugu. Üks on siinsamas Münchenis Putini peetud kõne 2007. aastast, aga ka 2021. aasta detsembris Putini poolt sisuliselt NATO-le ja Ameerika Ühendriikidele esitatud ultimaatumid seoses NATO-ga. Neid erinevaid Putini ultimaatumeid me võime ajaloost leida küll ja veel, aga tõepoolest, ka mina juhtisin tähelepanu näiteks sellesama 2021. aasta detsembri ultimaatumitele.

Tegelikult selle kohtumise üks suur eesmärk oligi see, et ka need NATO liitlased, kes on valmis julgemalt välja ütlema, lisaks Baltikumile ka näiteks Saksamaa, et anda märku, et kuulge – esiteks kui Ameerika Ühendriigid soovivad, et Euroopa võtaks ise suurema vastutuse, siis peab olema Euroopa nende otsuste tegemise juures koos Ukrainaga. Teiseks loomulikult see, et meie siin piirkonnas teame Venemaa käitumismustrit. Ma ütlesin ka välja selle, et selle sõja juurpõhjus – Trumpi ja Putini kõnes kasutati väljendit "juurpõhjus" – on vaid üks, ja see oli Putini isiklik otsus seda sõda alustada taastamaks Vene impeeriumit.

Need arusaamised käisid kõik läbi eile ja ka üleeile, kui oli Ramsteini formaadi kohtumine. Eks me peame nüüd siis jälgima, kas ja kui palju USA kaitseminister viib seda teadmist tagasi Valgesse Majja ja mis on sealt edasi järgnevad sammud.

Aga kindlasti siin Münchenis, kuna kohal on nii J. D. Vance asepresidendina kui ka siis Ukrainasse saadetud eriesindaja Keith Kellogg, kuuleme ja näeme tänase- homse päeva jooksul väga palju olulist infot.

Mida see praegune olukord Eesti jaoks tähendab? Kas kaitsekulude taseme tõstmine viie protsendini ja ka laskemoona ning uute võimete hankimise varasemaks toomine on nüüd vältimatu?

Minu soov on tõesti minna lähinädalatel vabariigi valitsusse ja anda ülevaade nii NATO kaitseministrite kohtumisest kui ka nendest väevõime eesmärkidest, mille kokkuleppele me liitlastega kõik koos oleme väga lähedal.

Juuni kaitseministrite kohtumine on see koht, kus need väevõime eesmärgid tuleb kõikide poolt ära kinnitada. Ja seetõttu mina ütlen küll, et kaitsekulude tõstmine on vältimatu. Kui me vaatame tõesti eile-üleeile Brüsselis toimunut ja siis täna-homme siin Münchenis toimuvat, siis tegelikult need teadmised, need emotsioonid tuleb viia valitsuse laua taha ja seal teha üsna konkreetsed ja kindlasti osalt väga valusad otsused.

Kuidas teie aru saite eile, kas lääneriigid ja Lõuna-Euroopa riigid, kes ei ole oma kaitsekulutusi isegi kokkulepitud kahe protsendi tasemele tõstnud, kas nad said aru, et olukord on muutunud, kas nad hakkavad tegutsema? Mis sõnumid kõlasid?

Ma isegi ütleks, et üleeile õhtul oli see pilt veidi mornim. Need emotsioonid pärast seda, kui USA kaitseminister oma kõne oli lõpetanud, olid kindlasti oluliselt sügavamad kui eile. Eilseks saadi juba natukene võib-olla järele mõelda ja tulid ka vähe konkreetsemad seisukohad.

Need sõnad, mida ma kuulsin eile Brüsselis, olid julgustavad, aga enne ei saa nendest sõnadest kaugemale vaadata, kui punkt üks – lepitakse Haagis kokku uus sihttase, sest midagi ei ole teha – kui me tahame uusi väevõimeid, kui me tahame tugevamat riigikaitset kõikides riikides ja ka alliansiüleselt –, siis tuleb lisaraha väevõimetesse panustada. Punkt kaks – loomulikult kui see eesmärk on kokku lepitud, siis peab igast pealinnast Euroopast tulema ka reaalne poliitiline otsus kaitsekulude tõstmiseks.

Mis on teie kohtumised ja ootused seoses käimasoleva Müncheni julgeolekukonverentsiga? Tulen tagasi meie intervjuu alguse juurde. Olen teid telefonile saanud Münchenist.

Üks asi on siis hulk ümarlaudu ja paneele, kus on võimalik oma seisukohti laiemale publikule tutvustada ja rääkida, miks on oluline kaitsesse rohkem panustada.

Teine pool on kahepoolsed kohtumised.

Kolmas – võib-olla isegi kõige olulisem – on see, mis siis tegelikult koridorides on võimalik omavahel kiiresti rääkida, kus ei ole kaameraid ega mikrofone juures. Ma arvan, et see pool on Münchenis alati olnud väga-väga oluline. See avalik laval olemine on üks asi, aga teine pool on tõesti see info kogumine, meeleolude teadasaamine, eri riikide tunnetuse saamine, ja selle pinnalt siis hakata järeldusi tegema.

See on see koht Euroopas alati olnud kord aastas, kus väga palju välis- ja julgeolekupoliitilisi otsuseid ja tagamaid on võimalik teada saada. Seetõttu me ka Eestist siin praegu üsna kõrgetasemelise delegatsiooniga oleme, ka vabariigi president on Münchenis.