Tehnoloogilised uuendused tulevad ja lähevad, hariduse kvintessents jääb samaks. Tehisaruplahvatuse ning sellega kaasneva vaimustusega oleme selle tõiga taas unustanud, nagu ka eelmiste plahvatuste ja vaimustuste kordadel. Ei midagi uut siin päikese all!

Iga uue tehnoloogilise uuenduse tulekuga on kõlanud hüüd, et nüüd tuleb elukorraldus ümber mõtestada, kõik senine keeratakse pea peale. Ometigi on läinud nõnda, et uus tehnoloogia toob muutusi pisiasjades, vormis, ent põhiline jääb samaks.

Nüüd valmistume uueks hüppeks. President Alar Karise tehisaru- ehk TI-hüppe algatus on tervitatav, kui mõtestatakse sisu, mitte ei hüpelda uue ja läikiva vormi juures. Meenub Jaan Kaplinski essee kajakast ja võltsmunast: loomuldasa tähtsustame ikka vormi rohkem kui sisu.

Uue haridusprogrammi asjaosalised on loodetavasti targemad, sest kuigi suurtel keelekogudel ja nende põhjal tegutseval tehisintellektil on eeliseid, pakub see ka uusi suurepäraseid võimalusi iseseisva mõtlemise kadumiseks, väärinformatsiooni ja vandenõuteooriate levimiseks, inimlikkuse mandumiseks.

Võib jääda mulje, et Eesti kool hoiab kümne küünega kinni senisest õppekorraldusest ning sõdib konservatiivsuse viimse kantsina viimse veretilgani vastu igale uuele tehnoloogiale. Seda müüti kultiveerivad mõned poliitikud jt avalikud arvajad, öeldes, et Eesti kooli õppekorraldust tuleb radikaalselt muuta.

Õppetöö on juba muutunud ning tehisaruga kohanemas: kodukirjandid on asendunud klassikirjanditega, kodutöö on paljuski senisel, nõukogude ajal välja kujunenud kujul üldse unustuste hõlma vajumas, klassiruumi jõuab järjest enam arutelu päevakajalisil teemadel. Õpetajad lisavad pisitasa ülesandeid, mida võib kontrollitult ja mõtestatult teha tehisaruga kahasse.

Õõnsalt kõlavad mõtlematult välja hüütud radikaalse uuendamise ideed. Hariduses ei saa midagi kardinaalselt muuta, sest selle põhiolemus kujunes välja juba Vana-Kreekas: hariduse kvintessents on võimaldada noortele enese leidmist ja avastamist, luua põhi iseseisvaks mõtlemiseks, isiklikuks valgustatuseks.

Eesti hariduse eeskujuks tuleks seada Hermann Hesse jutustus "Siddhartha", milles nimitegelane tõdeb, et kõigist maailma asjadest teab ta iseendast kõige vähem, ning teekonnal iseendani kogub ta erinevailt inimesilt mõtteid elu, maailma ja inimeseks olemise kohta, allumata seejuures ühelegi dogmale. Seesugust dogmavaba odüsseiat oluliste mõttevoolude, tekstide ja ideede vahel peaks senisest enam pakkuma ka Eesti kool.

Kurvaks teeb seegi, et taas usaldame pimesi suuri rahvusvahelisi eraettevõtteid, mõtlemata nende tegevuse ärilistele ning eetilistele aspektidele. Paljud mudelid on juba piisavas mahus tasuta kättesaadavad, tasuliste variantide maksumaksja raha eest ostmise kasulikkus on küsitav. Presidendi algatuse üks eesmärk peaks olema avalikult ja kriitiliselt tehisaru ning seda arendavate eraettevõtete huvide varjukülgede avamine.

Tõeline haridusuuendus ei sünni mitte pelgalt uute tehnoloogiate oskuslikust kasutamisest, vaid arutelust, mõtestamisest, oskusest esitada küsimusi ja leida vastuseid. Liig palju aega läheb vormile, liig vähe sisule.

Kui tehisaru peaks tõesti osutuma imeliseks vahendiks, millega hulk seniseid koolis tehtavaid tegevusi mõttetuks osutub, muutub võimalikuks tõeline innovatsioonihüpe: kasutada seda vabanevat ajaressurssi senisest enam tekstide mõtestamiseks, keskusteluks filosoofiliste ja eetiliste küsimuste üle, kirglikeks dispuutideks. Teiseks haridusprogrammiks, mis kannab nime "Arutlev kool".

Järjest enam joonistuvad nii kohalikest kui ka rahvusvahelisist haridusuuringuist välja tendentsid, mis näitavad, et infotehnoloogiaõppe asemel vajame rohkem lugemisoskust arendavaid tunde, eesti keelt ja kirjandust, olnu mõtestamiseks ajalugu. Seni täiesti tagaplaanil olev mõtlemisõpetus, filosoofia ja eetika tuleb tuua õppekava keskmesse, puhastades Eesti haridussüsteemi sisu suunavad dokumendid butafooriast.

Ei maksa unustada, et tehisaruga (info)tehnoloogia areng ei rauge. Head uuendustega kohanejad kasvavad nendest noortest, kel baasoskused paigas: nad mõistavad teksti, eritlevad selle eesmärki ja oskavad välja tuua sõnumit, esitavad oskuslikult küsimusi ning teavad, kust otsida vastuseid.

Suures tehnoloogiavaimustuses kipub ununema, et pelgalt tehnoloogilise vormi lihvimisega ollakse mõne aasta möödudes juba vananenud oskustega. Humanitaarteadused, eeskätt ajalugu ja kirjandus õpetavad aga, et iseseisva mõtlemise oskus, küsimine, kahtlemine ja otsimine on vajalikuks osutunud juba inimkonna algusaegadest saadik.