Kujutage ette kriitilist olukorda, kus inimene vajab erakorralist arstiabi. Kiirabi saabub, pulsimonitor piiksub, ja sel otsustava tähtsusega hetkel ei küsi keegi, et näiteks millise kasumimarginaaliga on seadmed toodetud. Oluline on vaid üks: kas tehnoloogia päästab elu. Nüüd ja kohe.

Täpselt sama loogika kehtib praegu Eesti koolides, kus tehisintellekt on juba õpilaste taskus. Me ei seisa küsimuse ees, kas tuua tehisintellekt haridusse, sest see on juba seal. Küsimus on hoopis selles, kuidas kiiresti reageerida tekkinud reaalsusele viisil, mis toetab õppimist, mitte ei kahjusta seda. Valed õpiharjumused juurduvad iga päevaga sügavamale ja see vajab erakordselt kiiret peatamist ja õigele teele tagasi juhtimist.

Siit-sealt on aga kostnud hääli, et vajutame TI-hüppele pidurit ja paneme silmad kinni. Kriitikute peamine pidurdusargument on, et enne TI kasutuselevõttu hariduses peaksime tegema põhjalikud uuringud ja arutelud. Unustatakse aga ära, et kui otsustame minna nn pidurdamise teed, siis kinnistub praegune copy-paste-kultuur paraku veelgi tugevamalt.

Teaduslikud uuringud ja akadeemilised artiklid valmivad aeglaselt, läbides pikki eelretsenseerimise protsesse, kuid õpiharjumused kujunevad välja juba nüüd. Ajaline lõhe teaduse ja klassiruumi reaalsuse vahel on liiga suur, et oodata.

Oluline ongi mõista, et tehisintellekti kasutamine õpilaste seas on juba kätte jõudnud reaalsus. Ilma õige suunamiseta toob kaasa – ja on juba toonud – selle, et noored kujundavad välja harjumused, mis vähendavad nende võimet iseseisvalt mõelda, analüüsida ja süveneda.

Kriitikutel on õigus, et uuringud, eetika ja õpetajate tugi vajavad aega. On ka täiesti õige, et noored ei tohi muutuda "laborihiirteks, kes maksavad katse eest". TI-hüppe täielik pidurdamine loob aga just sellise situatsiooni, et noored jätkavad tehisintellekti kasutamist, katsetavad omapäi ilma pedagoogilise toeta, süvendades valeharjumusi ja loobudes süvenemisest.

TI-hüppe programmi kiire, kuid läbimõeldud rakendamine aitab kujundada õpilastes oskusi, mis on vajalikud tehisintellekti kasutamisel mõtestatud ja väärtust looval viisil, mitte copy-paste meetodil. See annab neile digitaalse kirjaoskuse, mis on sama oluline kui näiteks lugemisoskuse omandamine.

TI-hüppe eesmärk pole kihutada gaas põhjas, vaid õppida sõitma tempoga, mis laseb rooli keerata enne kurvi nii, et turvavööd on kinnitatud ja teeviidad selged. TI-hüppe rakendamine tähendab õpetajatele selgete juhiste, koolituste ja toe pakkumist, et nad saaksid tehisintellekti kasutada oma töös teadlikult ja eesmärgipäraselt võimsa tööriistana, mis vabastab nende aega loovamaks ja personaalsemaks õpetamiseks.

Praegune olukord, kus õpetajate teadmised ja valmisolek tehisintellekti kasutamiseks on väga ebaühtlased, vajab kiiret sekkumist. Osa õpetajaid on juba avastanud tehisintellekti potentsiaali, aga teised kardavad seda või saavad sellest üsna valesti aru. Rakendusi ja võimalusi on juba liigagi palju, mis tekitab õpetajates segadust. Piduripoliitika ei lahenda seda probleemi, vaid pikendab teadmatuse perioodi, mis omakorda süvendab lõhet õpilaste ja õpetajate digitaalsete oskuste vahel.

Diskussioonides tehisintellekti rakendamisest hariduses kerkib sageli ka küsimus ressurssidest. Kes peaks maksma ja kes peaks vastutama? Haridus on meie ühine avalik hüve. Meie hariduse kvaliteet on meie endi mure ja vastutus. Ükski rahasüst välisfirmadelt ei vabasta meid otsustus- ja vastutuskoormast, kuidas kujundada tuleviku haridust. Meie, ja mitte keegi teine, peame otsustama, kuidas integreerime tehisintellekti oma haridussüsteemi viisil, mis teenib meie õpilaste ja ühiskonna huve.

Nagu me ei küsi kriitilises olukorras, kas kasutada elupäästvat tehnoloogiat, siis ei saa me ka hariduses endale lubada viivitamist tehisintellekti teadliku integreerimisega. TI on juba klassiruumides ja kodudes. Meie valik on, kas jätta nad selle tehnoloogiaga omapäi, lasta juurduda valeharjumustel ning süvendada digilõhet õpilaste ja õpetajate vahel, või võtta vastutus, suunata protsessi ja aidata kujundada tuleviku haridust, kus tehisintellekt on teadlikult ja eetiliselt rakendatud tööriist, mis toetab, mitte ei asenda inimlikku mõtlemist.

TI-hüppe kiire rakendamine ei tähenda ettevaatamatust, vaid vastutuse võtmist reaalsuse ees, mis on juba kohal. See tähendab piduripedaali "katkestuspunkti" teadlikku määramist koos õpetajatega, mitte pidurite puudumist. Ja võib-olla avastame sel teel, et vaja pole niivõrd pidurit kuivõrd oskust õigel hetkel suunda muuta.

Oleg Shvaikovsky on Püha Johannese Kooli gümnaasiumi juhataja ja õpetaja, SA TI-Hüpe nõukogu liige ning haridus- ja teadusministeeriumi AI-nõukoja liige.