President Alar Karise eestvedamisel alustatud haridusprogramm TI-Hüpe on palavalt tervitatav. Tehisaru on juba muutnud ja muudab maailma ning suurte muutuste puhul on oluline hoida initsiatiivi enda käes. Praegu on küsimus selles, kas muutust juhib tehisaru või juhime seda meie. Presidendi initsiatiiviga loodi eeldus, et vähemalt hariduses juhime meie seda muutust.

Tehisintellekti (TI) arendamise kõrval peab muutuma see, kuidas me õpime ning ka see, kuidas oleks tark õpetada uues olukorras. Tehisaru arengule julgelt ja selgelt silma vaadates, saame hea võimaluse muuta õppimist tõhusamaks ja mõtestatumaks. Seetõttu on oluline, et tehisaru kättesaadavaks muutmise kõrval muudaksime süsteemselt ka õppimist ja õpetamist.

Äsja pidulikult väljakuulutatud programmi eesmärk on TI õppetöösse lõimimise kaudu muuta esimese sammuna gümnaasiumite ja kutsekoolide õppetööd tulemuslikumaks. Initsiatiivi eestvedajatel on lootus, et TI võimendab seda, mille poole me hariduses püüdleme.

Aga mille poole me soovime püüelda? Mis on hariduses meie Sirius või Põhjanael? TI kasutamine õppetöös on kahtlemata kütkestav mõte, kuid kindlasti tuleb küsida, kuidas tuua TI-ga päris kvalitatiivne hüpe Eesti hariduses. Kuidas muuta õpisisu ja -protsesse nii, et tehisaru päriselt puhuks meile loodetud tuule tiibadesse?

On tähtis mõista, et TI kasutamine õppimisel erineb sellest, kuidas täiskasvanud erialaekspert kasutab tehisaru oma töö tõhustamiseks. Õppimine on vaimne töö, mis nõuab ajult pingutust. Tehisaru kasutamine võib seda aga pärssida.

Kui õppijad saavad sekundi murdosa jooksul teha mahukatest materjalidest kokkuvõtteid, saada hoobilt vastuseid kõigile võimalikele küsimustele ning lasta enda eest kirjutada kasvõi kirjandeid, siis me mitte ei arenda õppijate teadmisi ning oskusi, vaid ergutame taandarengut. See on vastuolus hariduse üldise eesmärgiga.

Praegu ei ole veel täheldatud spetsiifiliselt hariduse jaoks arendatud tekstirobotite mõju õppimisele. Küll aga on selgunud, et TI-d kasutades tekib õpilastel illusioon õppimisest ning väheneb vaimne pingutus.

Maailma kõige targemad haridusliku tehisintellekti uurijad ja arendajad tõdesid hiljuti, et meil pole veel sellist keelemudelit, millel oleks piisavalt head pedagoogilised oskused ning mis võimendaks mitte ei pärsiks inimese võimete arengut.

Oluline on see, et TI-hüppega kõikide õppijateni parimate keelemudelite toomisega vähendame majanduslikku ebavõrdsust. Teadlased on aga näidanud, et ligipääsulõhe kõrval eksisteerivad veel teisedki ja sama olulised lõhed. Selleks, et õppijad saaksid tehisaruga partnerluse tingimustes edukalt õppida, on vaja kindlaid oskusi.

Teadustööd on näidanud, et üks TI tõhusa kasutamise eeldus on hästi välja arenenud eneseregulatsioonioskus ehk õppija võime iseseisvalt juhtida oma õppimist, seades eesmärke, jälgides oma tegutsemist eesmärgi nimel ning tehes vajalikke kohandusi.

Õpilased, kes oskavad oma õppimist juhtida, suudavad TI-d edukalt kasutada. Tagasihoidlike oskustega õppijate tulemuslikkus seevastu kahaneb. Neil tekib illusioon teadmiste kasvust ning lisanduvad mõtlemist koormavad väljakutsed.

Eesti haridusvaldkonna 2021.–2035. aasta arengukava eesmärk on nüüdisajastada õppeprotsessi ja õppe sisu, pöörata aineteadmiste ja -oskuste kõrval senisest rohkem tähelepanu elukestvaks õppeks vajalikele üldpädevustele, sealhulgas enesejuhtimisoskusele. Kuidas toetada klassiruumis enesereguleeritud õppimist?

Oma teadustöös oleme uurinud selliseid 21. sajandi haridust pakkuvaid koole, mille poole püüdleb Eesti haridus. Nendes koolides edendavad õpetajad enesereguleeritud õppimist kas õpistrateegiaid õpetades või luues õpikeskkonda, mis võimaldab õpilastel harjutada eneseregulatsiooni. Seda tehakse edukalt juba esimeses klassis ning nende koolide edu taga ei ole mitte tehisintellekt vaid õpetajad ja koolijuhid, kes on soovinud teha tõelise hüppe hariduse tulevikku.

Selleks, et õppijad saaksid edukalt hakkama tehisaru kasutamisega, on vaja juba esimeses klassis õpetada lastele enesereguleeritud õppimist. Kui enesereguleeritud õppimisoskust toetatakse ja arendatakse juba varajases eas, on suurem võimalus, et tehisaru kasutaakse edukalt.

Eestis vajaminev haridushüpe ei ole lahendatav vaid tehnoloogiaga, see nõuab igas klassis toimuvate õpiprotsesside tõsist ümbermõtestamist. Meil on harukordne võimalus kui ka moraalne kohustus lõimida nende koolide praktikad ümberkujundatavatesse õppeprotsessidesse, mis on osa TI-hüppest.

Mitte keegi maailmas ei tea veel hästi, kuidas tehisaru edukalt hariduses rakendada. Koostöös praktikute, teadlaste ja ettevõtjatega on see meie võimalus haridusinnovatsiooniks. Loome üheskoos selle teadmise.

Tehisaru revolutsiooni ajal ei tohi silmist kaotada meie hariduse tõelisi eesmärke: toetada kriitiliselt mõtlevaid ja ennastjuhtivaid õppijaid, kes suudavad kohaneda kiiresti muutuvas maailmas ning oma oskusi ja teadmisi pidevalt täiendada. Hariduse ja tehisintellekti teadlastena oleme valmis panustama ja kaasa mõtlema, kuidas kujundada uudseid õpiprotsesse, mis toetavad tõhusaks ja elukestvaks õppeks vajalike oskuste arengut koostöös TI-ga.